Mägiküla Mussoorie; Inimestega Kohtumine

Lugege minu reisi kohta Mussoorie'sse, Himaalaja jalutsisse: Stairway to Heaven - Mussoorie Hill Station Pildid: Mussourie pildid

Ja nüüd teisel teemal, mida ma oma inglisekeelses blogis ei ole arutanud.

Roman küsis mult, et teda huvitab et kuidas ma siin inimestega kohtun. Alguses ma pean ütlema, et siin ei ole raske inimestega tutvuda. Eriti meestega. Naistega on raskem, kuna nad kardavad igasugustel eri põhjustel. Aga kõik inimesed on hästi sõbralikud ja igasugused suhtlusbarjäärid tulevad otsekohe maha, kui sult küsitakse uurivaid küsimusi a la "mis tööd sa teed" ja "kas sul õdesid-vendi on". Aga peale metroos loodud juhukohtumiste olen leidnud häid inimesi ka teistmoodi.

Esiteks, korteri sain läbi Karoline sõbra. Karoline oli tema buddy Viinis.

Teiseks, kohtasin päris mitut indialast Shveitsis St. Galleni Sympoosiumil. Ja kuna sümpoosiumi teemaks oli ettevõtja ja ettevõtlus, siis on arusaadav, et me saime hästi läbi. Nüüd kohtun nendega siin tihti ja 18. novembril osalen oma esimeses India pulmas.

Kolmandaks, üks mu parimaid sõpru Taanis tuli nüüd Delhisse elama.

Neljandaks, "friend of a friend of a friend". Üks mu parimaid sõpru siin on üks kutt, kelle kontakti ma sain ühe kaas-sümpoosiumlase käest. Ma ei tunne teda väga hästi, ja sümpoosiumil me peaaegu ei rääkinudki, aga minu mentor on ka tema mentor, nii et meil oli midagi ühist. Ja kui Delhisse tulin ja selle tema sõbraga kokku sain, tuli välja et ta on mõnusalt lahe kutt - piisavalt tarkur, piisavalt ärimees ja piisavalt lõbus inimene.

Viiendaks, rongisõidud on üks paremaid viise uute tutvuste loomiseks. 24 tundi rongis ühes vagunis on palju intiimsem kui 1,5 tundi metroos või lennukis. Pärast seda on vestlusteemad läinud üsna süviti ja inimese kohta on selgem pilt. Olenevalt sellest, mis inimestega tahad kohtuda, võid valida kas akendeta teise klassi (vaesemad pered, lihtinimesed) või mugavustega esimese klassi piletid, kusjuures sealgi on mitu astet (3-kordse nariga inseneridega tutvumiseks, kahekordsed narid erruläinud ohvitserid ja kõrgemad palgatöölised ning esimese klassi kupees ärimehed). Vali sobivaim.

Kuuendaks, Indialaste abivalmidus. Kuidas ma kohtusin väga hea sõbra Cleytaniga... Ma tulin üks õhtu metrooga koju. See oli üsna mu reisi alguses. Ma ei teadnud siis veel sõnagi hindi keeles, nii et ainuke rikshajuht, kes seal seisis, ei olnud nõus mindi peale võtma. Cleytan tuli ja ma märkasin, et nad hakkasid sõnelema. Pärast sain aru, et ta tahtis 25-ruupiase reisi eest 70 ruupiat. Esimene asi, mis Cleytan mulle ütles oli, et "mõned inimesed siin jätavad sellest riigist halva mulje". Ta pakkus mulle küüti ja tuli välja, et ta elab mul pea kõrvalmajas. Oleme sellest ajast peale head sõbrad, ja käisin temaga koos mägedereisil.

Loe edasi...

Värvikas Kõrb Rajasthanis

Karolinega sai ette võetud üks lihtne reis Rajasthani. Jodhpuri läheb k6igest 8 tundi, ja tagasi tulime 5 tundi. Aga mismoodi, mis poosis!

Rajasthan, maharadzhade kodupaik, on kõrbeline, kuid see-eest väga värvikirev. Oli tohutult rohelisi põõsaid, superpunaseid tomateid, oranzhe turbaneid, ja indigosiniseid majasid. Lisaks värvidele oli see ka elukirev, kuid mitte väga lärmakas, nii et võimaldas siiski linnamelust puhata. See oli tõepoolest väga meeldiv elamus, kõik need 4 päeva. Ma lähen kindlasti tagasi. Järgmine kord ehk autoga. Kirjutan pikemalt inglise keeles oma India blogis.

Loe edasi...

Miks? Vastused on lihtsad ja loogilised

Inimesed küsivad mult et mida ma teen Indias nii kaua - veebruarikuuni välja?

Lihtsalt öeldes ma reisin, kirjutan, töötan, õpin ja lihtsalt olen.

 

Reisida on siin palju (terve reisiblogi jagu ja palju rohkemgi).

Kirjutada on terve magistritöö, ja kuna see on nii väga Indiaga seotud, siis siin olles õpin ma iga päev midagi - inimeste käest, keda kohta, või kohalikest artiklitest, või siis lihtsalt ringi vaadates. Minu magistritöö on vaesuspiirist allpool olevate inimeste kohta. Siin tarvitseb vaid üle tee vaadata, kui juba on järjekordselt materjali olemas.

Võib-olla ma saan kuskil töötada või siis vähemalt vabatahtlikuna. See oleks ka hea kogemuse saamiseks ning uute huvitavate inimestega kohtumiseks, kes minu alal midagi on ära teinud.

Ja muidu ka, ma tunnen et ma õpin siin iga päev midagi enda kohta, ja kindlasti õpin ma väga palju võõra kultuuri kohta, mis lõpuks aitab mul olla avatum inimene kultuurilisel tasandil.

Pealegi, elu siin on palju odavam kui ükskõik mis muul maal.

See the full gallery on posterous

Loe edasi...

Talendid Koju

Äsja ilmus uurimus välismaale läinud Eesti noorte kohta. Nähtavasti tahab 89% neist (meist) tagasi pöörduda, kuid ei lea Eestis endale rakendust.

Ma võtsin sellest uurimusest osa ja vastasin samamoodi nagu tulemused ka näitavad. Umbes et Jah, ka mina tuleks koju, kui Eestis oleks paremad tingimused ja võimalused (mitte niivõrd rahalises mõttes - pole Eestist lahkumise järgselt korralikku palka niikuinii näinud). Nii et tulemustes pole minu jaoks ise-enesest midagi üllatuslikku.

See 89 protsenti on need, kes "tahaksid" tagasi tulla. Saan sellest aru. Eestil on võime saada südamelähedaseks. See on kuidagi maagiline võime. Nii et selles numbris ma üldse ei kahtle. Muidugi neid, kes tulevad tagasi, on vähem, kuid erinevalt riikidest nagu Poola või Leedu on eestlane minu kogemuse järgi palju altim tagasi tulema, ja oma kodumaal midagi ära tegema, selle asemel et välismaale jääda.

Ei ole väga palju eestlasi maailmas ringi laiamas v6rreldes leedukate ja poolakatega, kelle puhul on välismaal sama palju inimesi kui riigis. Need eestlased, keda mina näinud olen, on tulnud korraks ja siis tagasi läinud. Kuidagi teistsugune suhtumine on välismaal olemise kohta.

Igatahes, eks me kõik taha koju.

PS. Kui Välisilma vaatate, siis seal on märk minu kohta. Vaadake Välisilma algusvideo pilti. Mu isa tuli selle peale üks päev. Ta ütles, et ma olen just just seal kus video ajal sulepeast tindilärakas tekib: http://etv.err.ee/index.php?0559314

Loe edasi...

Uus kodukoht on leitud (Seniks)

Kolisin eile oma uude marmorpaleesse. Sellega olen ametlikult Delhisse kolinud. Kutsun seda marmorpaleeks, kuna põrandad on siin marmorist, mis tundub küll ülepingutatud natuke, aga neid on lihne pesta ja hoiavad siin palavaga hästi külma, nii et ma ei kurda. Üldiselt ei kurda ma üldse oma uue pesa kohta. Külmkapp ja lääne moodi WC/vannituba on olemas, isegi kokk-teenindaja tuli komplektiga kaasa.

Mu India blogisse laadisin mobiililt ka kaks pilti, et mingit aimdust anda, et kuidas siis on.

Kõhuhädad tulid ka, aga täpselt pärast meie 10-päevast rännakut mööda Indiat. Midagi hullu ei ole, sai ilma medikamentideta hakkama, nagu peakski. Rännaku kohta on üleval ka postitused väga turistlikust Agrast, India südamest Nagpurist, moslemilinnast Hyderabadist, rannikulinnast Visakhapatnamist, ning juba mainitud postitus Calcuttast. Panin igaühe juurde ka paar pilti.

Olen nüüd mõneks ajaks Delhis, proovin tervist ja mõtteid koguda. Üldiselt pean tunnistama, et India väsitab alguses kiiresti ära, kõik inimesed, mustus ja lärm, nii et patareide laadimiseks peab olema aega.
Loe edasi...

Calcutta ood

Indias on ilus. Jalgige minu tegemisi india blogi aadressilt indyeah.esko.in. Seal on India kohta kolm uut postitust, kaasa arvatud minu esimesest kahest paevast Indias. Postitan sinna nii tihti kui saan, et te teaksite, et minuga on k6ik hasti.
Teie aga v6ite kommentaare jatta, et ma teaksin, et olete ka hasti. K6ige parem viis minuga kontakti saamiseks on mini gmaili meiliaadressi kaudu.
Loe edasi...

Minu India lood

Kirjutan teile Eestisse sama külmast Viinist. Nüüd, kui pühapäeval suvi ilma poolest ametlikult läbi sai, teen ettevalmistusi soojemasse kliimasse kolimiseks. Ma ei ole väga soojaotsiv loom. Tegelikult ma isegi naudin sügisest värskust - seda produktiivsuse tõusu, mis vihmaste ilmadega tuleb. Aga nüüd kui postiga Soomest oma passi lõpuks kätte sain, olen valmis Indiasse minekuks! Ja mul on üks teadaanne.

India reisi ajaks hakkan ma ühte teise blogisse kirjutama. Lood mu India kogemustest leiate nüüdseks siit.

See jääb inglisekeelseks, nii et kõik sellest aru saaksid. Kuigi mu Eesti sõbrad väärivad minu käest eestikeelset korrespondentsi, siis minu välismaa sõbrad sellest ei hooli. Nende jaoks on eesti keele lugemine üsna suur barjäär. Pealegi, mul on palju usku mu Eesti sõprade inglise keele oskusesse. Kui Karoline Eestis oli, siis olid kõik äkitselt inglise keeles soravad. Aga mõte on, et teen siia väikesed kokkuvõtted teie jaoks. Mis te sellest arvate?

Minu esimesed postitused uude India blogisse olid:
Minu viisataotlemise saaga. See ei ole lihtne asi närvidele. Pidevalt saab igasugust eri infot, ja siis nuta või naera. Kokku on seal kirjas olev protsess kuu aja pikkune.
Tõdemus raha kohta Indias. Ma kirjutan veidi sellest, mis ootustega ma Indiasse lähen rahalises mõttes - kui palju raha mul seal olema saab, mis võimalused mul on, ja mis tahtmised mul on.

Seoses minu uue blogiga otsustasin et nüüdsest muutub see siin täielikult eestikeelseks. Seega ka pealkirjad.
Loe edasi...

It Has Been Hot This Summer

Võib tunduda üllatav, et ma ei ole paar kuud midagi kirjutanud siia. Ehk on Siimul suvepuhkus? Seda ka jah. On olnud palav ja tegus suvi. Olen reisinud oma tuntud kohtade vahel. Aga küllap on asi selles et nägin jälle inimesi Eestis, kellele sai juttu räägitud otse. Võtame suve jutud kokku:

Minu meeskond projektiks Novoyzmesiga

Lõpetasin Taanis oma viimase kursusega ja saan kontsentreeruda oma magistritööle. Ma tunnen, et sisimas olen kurb, et pean jälle lahkuma juba vähe armsaks saanud Taanist, kuid ei lase seda näidata, sest ees on uued väljakutsed, mille üle mul on väga hea meel.

Pärast projekti edukat lõppu (vt pilt) sain teha väikese reisi Austriasse, teha üks jooks tuhande inimesega, lõõgastuda, ning pidin Taani tagasi pöörduma, et otsad kokku võtta. Lahkel kutsel oma kuusekasvatajatest sõpradelt käisin ka Katie Melua kontserdil (ta toetab neid Gruusias), mis oli muidugi armas ja südantlõhestav jne. Oli mõnus päev, kuna saime sõita rahulikult rongiga Odensesse, vaadata ilusa ilmaga H.C. Anderseni sünnipaika ja süüa korralikult õhtust, Katie esitlus oli veel kirsiks tordil.

Aga siis...

Klikake pildil, et näha kogu albumit

Imelised nädal aega Eestis Karolinega. See oli temal esimene kord Eestis, loomulikult, ja ma ei tea kas ma nüüd petan end, kuid ma arvan, et talle tõesti meeldis sealveedetud aeg, eesti rahulikkus, ilus ilm ja rahuldustpakkuv looduslik ilu. Vaata, Eesti on selline normaalne koht. Nii normaalne, et tekitab kohe armsustunde ja tekib tahtmine kauemaks jääda. Need on minu muljed tema silmadest lugedes. Kuid võite ka ise oma järeldused teha reisipiltide järgi.

Eestile 'head aega' lehvitated sõitsime riburadapidi bussi ja ronging läbi teiste Balti riikide ja Poola nädala ajaga tagasi Austriasse. Oli ilus reis ning Karoline on väga hea reisikaaslane - nii et see oli hea sissejuhatus järgmistele reisimistele kaugemates maades.

See oli mul esimene kord tõeliselt Leedut näha. Ilm oli selleks imeliselt hea ja Mindaugas oli hea reisijuht. See oli siis, kui sealkandis olid suve kuumimad päevad, ning asi oli ilus. Rongis kupees avasin aga kuumuse vastu akna ja lasin tuulel terve öö tagasiteel enda juukseid sasida.


Mis nüüd?

Istun siin Austrias nüüd, ja mis ma teen. No, esiteks, veetsin imelist aega mägedes. Need on tõesti lummavad ja mäeõhk on sama eriline kui rannaõhk Pärnus. Ainult teistmoodi. Pildid on ka üleval, siin.

Käisin ka korraks Budapestis, kuna see ei ole Viinist kaugel.  Füüsiline vahe ei ole suur, ma mõtlen. Kultuuriliselt on vahe aga tuntav. Viini aupaklikkusest ei olnud märkigi. Õhus oli väikest kaosevine. Ehitised on ikkagi sama ilusa mõõdupuuga löödud kui imperialistlikus Austriaski, kuid räpasemad. Räpane ilu. Väline olemus ei ole aga määrav. Tähtis on see, mis on sees, eks ole? No seal 'sees' olles tundsin, et tegin hea otsuse, et Budapesti tulla, kuna see oli mulle hea ettevalmistus India reisiks - aklimatiseerumine korrapäratusega väikestes faasides. Kui väga asjad lihtsalt ei töötanud, või kui väga ühiskondlik transport oma varjukülgi ka ei näidanud võisin sellega leppida, sest tean et Indiast võin oodata kordi hullemat. See veel selgub...

Juba kahe nädala pärast toimub mu reis Indiasse tervelt 0,46ks aastaks. Ootan veel, mis selgub mu viisaga, kuid ise olen vaimselt ja tervislikult (kõik süstid on saadud) valmis.

Loe edasi...

What Is Next For Me?

No nii, 10 päeva pärast annan oma äriprojekti sisse, mida viimased 3 kuud 13 teise kaastudengiga meisterdanud oleme. Kui see kaitstud saab, siis on õpingute see pool läbi, mille jaoks ma Kopenhaagenis olema pean. Pärast seda on jäänud ainult magistritöö, üks 10-nädalane praktikum ja saksa ärikeele test. Kuna nüüd on mul võimalus jälle ennast lahti raputada ja uusi võimalusi uurida, siis siit tuleb jälle selle kvartali kolm tähtsat uudist:

1) Lähen Indiasse, Delhisse September 2010 - Veebruar 2011
Kõige suurem uudis kõige esimesena.
Eesmärk: töö, lõbu, uurimine ja eneseotsimine. Kui te arvate, et see on kuidagi kahtlane otsus ja maru äkki hoopis teise kultuuri minek, siis saan aru. Aga tegelikult on minek Indiasse täiesti loogiline, arvestades minu huvi keelte, kultuuride, hea toidu, ettevõtliku meele ja uute võimaluste vastu ning arvestades seda, et pean oma õpingute jaoks 10-nädalase praktikumi tegema kuskil väljaspool Taanit ja Eestit. See saab olema uuriv kogemus. Reis on kindel, kuskil septembri algusesesse võtan lennupileti kuni veebruarikuuni. Mis projektid mind seal ootavad, ei ole nii kindel. Ma olen leidnud paar projekti, mida ma tahaksin teha, nagu Bangalore'is ja Mumbais tuntud ülikoolides tulevaste ettevõtjate motiveerimine ettevõtja elu mitte pelgama. Lisaks olen saanud tüdrukult nimega Devi (hindi keeles "jumalanna") kutse tema pulma, ja India pulmad on midagi erilist. Aga tööd veel otsin, ning loodan suvel sellega tegeleda rohkem. Palk on seal veelgi palju väiksem kui Eestis, kuid ma olen täiesti kindel, et saan Indiast palju parema pildi, kui ma teen kaasa nende kultuuris mitte ainult rändajana, vaid ka töötajana. Saan palju rohkem süvitsi minna. Karoline tuleb minuga kaasa ja tema teab juba mis ta teeb, ta sai Delhi lähedale väga heasse ülikooli vahetusprogrammi. Sellest lähemalt kunagi hiljem.

2) Selleks suveks kolin Viini
Kuigi mulle meeldib Kopenhaagenis mu korteris, siis on üsna kallis siin elada. Viin on nüüd mu absoluutne lemmiklinn (väljaspool Eestit) ja mul on alati nii hea tunne seal olla. Mis seal salata, seal on ka väga kenad inimesed.
Hea uudis on see, et te kõik, kes ei saanud mind viimane kord Viinis külastada, on nüüd jälle võimalus :)

3) Alustan see suvi magistritöö kirjutamist
See saab olema suur projekt, mis võtab terve 7 kuud aega, kuid see ei takista mind muidugi teisi asju tegemast. Ma ei elaks seda üle, kui ma peaksin paar kuud üksi kodus istuma ja vaid ühele asjale keskenduma.
Ma kirjutan seda tööd Mindaugasega. Kuna õpime rahvusvahelist ärijuhtimist, siis peab teema olema rahvusvahelise tooniga. Me valisime kolme teema vahel:
- Balti riikide konkurentsivõimelisuse tõstmine ettevõtluse arendamise kaudu
- BetterPlace rahvusvaheline ekspansioon (suure unistusega värskelt asutatud firma, kes tahab elektriauto populaarseks teha)
- Bottom of the Pyramid innovation by Multinational Companies - kuidas suured rahvusvahelised firmad saavad toota vaestele Indias

Teine teema langes juba ära, kuna firmal on juba liiga palju magistritöö kirjutajaid ja nad rohkem ei suuda võtta (jah, selline mure neil). Aga teised teemad on õhus ja oleme juhendajatega ka juba kohtunud ning varsti peame ühe neist valima. Ühest küljest mind huvitab ettevõtlus väga ja see on Eesti jaoks hetkel väga tähtis teema. Kolmas teema on samuti huvitav, kuna ma saaks teha intervjuusid oma Indias veedetud aja jooksul. Hea oleks siduda. Kes BOP teemaga kursis ei ole, siis saate uurida siit. Siinkohal on ka juhendaja valik ülimalt tähtis ning ka sellepärast kaldume ise selle kolmanda teema poole. Võibolla on juhendaja valik isegi kõige tähtsam aspekt.

Tahtsin need asjad enda ja teie jaoks kirja panna. Selle järgi on mu elu järgmiseks pooleks aastaks orienteeritud. Office123ga jätkan samuti suvel ning võibolla ka Indiast. Me valmistame kaugtöötamise tarkvara, nii et oleks imelik, kui ma ei saaks kaugelt töötada :)

Ja ei, ma ei lõpeta see aasta. Kuid ma ei tunne ka kohustust see aasta lõpetada. Kuhu mul kiiret selle diplomiga? See on lihtsalt paber. Peaasi, et ma olen nüüd õige aja sees kõiki oma kursuseid lõpetamas ning saan magistritöö kirjutamise kõrvalt töötama hakata. Pealegi on tudeng olemisel oma plussid, isegi kui see on ainult ametlikult nii.

Loe edasi...

What Should We Do With Our Lives

Laupäeval oli eetris BBC debatt, mis lindistati otse St Galleni Sümpoosiumil. Väga huvitavad inimesed räägivad sellest, mida peaks noor inimene oma eluga ette võtma. Neljale inimesele olid vastaseks küsimustega valmis 10 noort, kellest tervelt kolm olid eestlased. 40. minuti kandis esitabki Deniss oma küsimuse, ja seejärel räägib, mis on tema jaoks tema unistus Eesti suhtes.

Lindistus on BBC lehel saadaval vaid see nädal, nii et veel 6 päeva!
http://www.bbc.co.uk/programmes/p007j97z
Loe edasi...

The Symposium

Ma käisin möödunud nädalal St Galleni sümpoosiumil. See oli mu elu parim nädal.

Sümpoosium koosneb kahest osast - eelprogramm 200 tulevasele liidrile ning põhiprogramm, kus meiega liitusid 600 ärimeest ja arvamusjuhti. Need kuussada varieerusid Deutsche Banki juhist Prantsuse majandusministrini kuni edukate investorite ja Benediktiini ordu abtideni välja. Eelmine aasta käis ka Toomas-Hendrik Ilves sõna võtmas.

Sümpoosiumi ametlik osa, loengud, sõnavõtud ja seminarid olid väga huvitavad ja olid juba iseenesest väärt osavõttu, kuid neid saate ise jälgida Youtube'st (sümpoosiumi kanal). Eriti huvitav on Morten Lundi sõnavõtt, kus ta räägib oma elust ja investeeringutest, kaasaarvatud paljuräägitud Skype'i investeerimine, millele ta annab üsna shokeeriva noodi, soovitan siit vaadata, väga huvitav on.

Sümpoosiumi tegelik väärtus tuleb aga välja loengute vahepeal ja mitteametliku osa juures. See on nii korraldatud (ja see ongi selle sümpoosiumi põhimõte olnud terve selle aja), et tulevased liidrid saaksid suhelda vabalt praeguste liidritega. See tähendab siis näiteks seda, et ma võin vabalt õhtusöögi ajal Peugeot CEOga ühte kaheksa inimese lauda istuda. Lõuna ajal saan ma võtta oma taldriku ja nautida seda head toitu vestluse kõrvale Gaana suurärimehe ja nõunikuga Gaana ja Shveitsi valitsustele. Klubielamustest võin teile privaatselt rääkida :) Põhimõte on aga selles, et nad austavad nii meid, noori tulevasi juhte, kui meie arvamusi üks-ühele baasil. Raske on väljendada, kui tohutult rõõmustav see oli.

Kuidas üks noor eestlane sellele sümpoosiumile sattus? Kirjutasin ettevõtlusest essee. Kuid ma ei olnud mitte üksi Eestist. Meid oli kolm noort liidrit - mina, Deniss Rutseikov ja Karoli Hindriks. See tähendab et 0,02% maailma rahvastiku esindajatest moodustasid tulevaste liidrite hulgast 1,5%. Vot see annab lootust Eesti tuleviku jaoks. Ja me andsime oma panuse sellele, et Eestit kõigi sümpoosiumil osalejate hulgas teatavaks teha ja näidata, kuhu meie väike Eesti maailmakaardil suundub - pürgime suurte hulka, tasapisi, aga lootusrikkalt.

Deniss võttis väga edukalt Eesti kohta sõna, ja sõnastas oma unistuse Eestist maailmakaardil. See oli BBC live debate ja see läheb BBC World Service saatena eetrisse 15-16 mail (link debatile siin). Sellega seoses veel üks huvitav aspekt. Nimelt valis BBC 10 noort juhti nelja panelistiga selles debatis diskuteerima. See toimus nii, et me kirjutasime eelmine päev neile ühe küsimuse, mida me tahaksime paneelilt küsida. Parimad küsimused said võimaluse debatis siis ka osaleda. Ja siit tuleb loo püant - 10 valitud juhi seas oli 3 eestlast! 1,5 protsendist sai nüüd 30% noortest juhtidest.

Ma olen sümpoosiumiga sajaviiekümneprotsendiliselt rahul. See oli huvitav. See oli kasulik. See oli vaba. Ja see pani Eesti maailmakaardile. Ma kuulsin häid arvamusi Ilvese eelmise aasta sõnavõtust - elegantne ja otsekohene - ning ma loodan, et see resoneerub eelmise aasta osalejates. Ma ei tea seda, kuid ma võin kindlalt öelda selle aasta kohta. Kui inimesed, tänased ja homsed juhid, tulevad minuga rääkima, sest ma olen Eestist, ei saa ma salata kui palju lootust see mulle annab, et 10 aasta pärast on Eesti liikunud Ida-Euroopast Põhja-Euroopasse ja teda võetakse võrdväärsena Taani, Rootsi ja Soomega. Deniss, su unistus on reaalne!


Teised mõtisklused sümpoosiumi teemal:
Karoli Hindriks (EE)
Morten Lund (DK)
Joyce Meng (US)

Pildid:
Siimu pildialbum
Sümpoosiumi ametlikud pildid

Loe edasi...

Hands Across The Baltic

Tahan pühendada veidi aega baltimaalisusele. Arvasin ennevanasti, ajal kui minu suhtlemised meie naabritega lõunanaabritega jäid veel ärisuhtluse piiresse, et tegemist on eestlastest täiesti erineva mõtteviisiga inimestega. Ja mitte ei tulnud välja. Tagasi mõeldes on naljakas selle peale mõelda. Äkki me ei olegi nii erinevad kui tundub? Äkki on ajalool tõesti mingi omadus rahvaid sarnaseks vormida.

Minu leedu ja läti sõbrad

Ei saa salata, et siin olles on mul rõõm näha oma balti vendasid (ka õdesid) ning ma saan nendega tavaliselt hästi läbi. Kui kõrvale jätta mu üldine kalduvus näha kõigis inimestes sõpra, arvan et seal on midagi rohkemat taga. Jah, usun et eestlased, lätlased ja leedukad on üldises plaanis sarnasemad kui me arvame. Mis siin salata, minu parim sõber Taanis on ju leedukas. Mitte hõimluse pärast, vaid seetõttu, et ta on mulle kõige lähedasem inimene. Ja ka teised baltlased, mul on nendega alati väga rahuldustpakkuvad vestlused.

Leian, et sarnasused on põhjustatud kõige enam kolmest faktorist: ajalugu, ühine vaenlane, asukoht.

Meie viimase saja aasta lugu on kohutavalt sarnane ja see on muidugi praegu elavatele isikutele teatava sarnasuse kaasa andnud kolme riigi lõikes. Oleme olnud sama vabad ja sama surutud kogu eelmise sajandi. Meie majandus (ja seega eluolu) on samuti samal tasemel olnud läbi kogu eelmise sajandi. Lisaks, Eestlased arvavad, et me oleme ainsad, kes laulsid ennast vabaks, ja üllatus-üllatus, sama arvavad lätlased ja leedukad. Tuleb välja, et meie naabrid on sama laululembelised, kui jutt on iseseisvuse saavutamisest. Aga neil on umbes sama palju rahvusvaheliselt tuntud lauljaid kui meil on (khmm). Teised kaks faktorit on iseenesestmõistetavad, mis puutub Venemaasse ja pimedatesse süngetesse balti öödesse. Kuid fakt on, kui väljastpoolt vaadata, siis inimesed on suhteliselt sarnased oma mõtlemises ja käitumises.

Miks siis me arvame, et me oleme nii erinevad?

Esiteks, tihtipeale mahub meie väikesesse maailma vaid Eesti, Läti ja Leedu. Need esindavad inimsuse ekstreeme, kuivõrd ülejäänud maailm on lihtsalt ülejäänud maailm, homogeenne kogum läänlasi. See tekitab inimomaduste ülepaisutamise. Me näeme erinevusi, kuid me ei taba ära sarnasusi. Mis viib mind järgmise punkti juurde. Me tahame näha erinevusi. Kuigi geograafiliselt ühendatud, peab ju olema mingi oluline erinevus, miks me oleme kolm eri riiki, ning rahvuslik uhkus sunnib meid otsima erinevusi ning loomulikult need on seal olemas. Kuid see ei muuda fakti, et vaatamata väikestele erinevustele, mis ehk ei loegi suures plaanis, kus me oleme pealtnäha vapustavalt sarnased.

Kolmas põhjus on uhkus. On olemas juhtum, kus pidid ühinema kaks suurt telekommunikatsioonifirmat Rootsist ja Norrast. See pandi suure kella külge, kuna tegemist pidi olema suure ettevõtmisega. Selle ajani, kui hakati arutama, kes ühist ettevõtmist juhtima hakkab. Loomulikult ei tahtnud Rootsi firma olla norrakate juhitud ja vastupidi nägi Norra firma, et nad on rootslastest suuremad ja väärivad juhtrolli. See viis tulise debatini ning vastastikuste erinevuste väljatoomiseni, kuni selleni välja, et mõlemad firmad nõustusid, et tegemist on liiga erinevate kultuuridega, et ühinemine võimalikuks osutuks. Misasja? küsiks enamus inimesi väljastpoolt neid riike, kuna ilmselgelt on tegemist kahe väga sarnase riigi ja kultuuriga. Milles on siis asi? Mõlemad firmad tundsid liiga palju uhkust, et näida teisele alaväärne ning see viis erinevuste ülepaisutamiseni.

Iga Baltimaa kodanik tunneb oma kodumaa üle samamoodi liialt uhkust, et ennast samavääristada teise kahega. Seda selleni, kuni ta maailma näeb. Siis tuleb äratundmine.

Loe edasi...

Happy Easter

Teate, lihavõttepühade lähenedes mõtlesin ma, et mis siin ikka nii väga tähistada. Eks ole need päevad, nagu kõik teised. Pealegi on minu puhul tegemist motiveeritud iseseisva ettevõtjaga, kelle elu ei reguleeri töökellaajad ja pühade olemasolu, vaid omaenda tahe (ja südametunnistus). Nüüd on käes pühade viimane päev ja mu arvamus on muutunud.

Pühad tulnud ja läinud ning mul on hea meel, et nad tulid. Ma võtsin kõigele vaatamata tuure vähemaks ja veetsin Karoline, Mindaugase ja oma teiste sõpradega mõnusalt aega. Puhkus tuli. Päikest pole ja vihma sajab, aga tunnen end hästi. Eile, vastu ootusi, käisime ringi. Rongiga sai tasuta sõita (nagu iga kuu esimene pühapäev), nii et käisime S-rongi erinevates otsades. Väljas külm ja tuuline, rongis soe ja mugav. Nii ta läks.

Vahepeal on toimunud päris palju. Mu ema käis märtsi lõpus külas. Pilte sellest saate näha minu Picasas. Mul oli väga hea meel, et ta käis. Ma sain argipäevast eemal olla, suhelda oma armsa emaga ning mõelda kodust. Nüüd kõlab küll, nagu ma ainult puhkakski, kuid nii see päris ei ole.

Tegin oma (loodetavasti) viimase eksami sel ajal, kui ta siin oli. Huvitav, aga tundub, et just sellest viimasest eksamist õppisin ma kõige rohkem eksamite tegemise kohta. Kahjuks on aga liiga hilja. Vaevalt et ma enam traditsionaalsesse õppeasutusse ennast registreerin. Elukestev õppimine küll, kuid ma ei suudaks enam teha seda pulli, mis koolis nõutakse. Ma õpin enda jaoks, mitte selle jaoks, et eksameid teha. See ei tähenda, et ma koolisüsteemi ei austaks. Mitmes mõttes on kasulik, kui inimene õpib projekte tegema vastavalt esitatud kriteeriumitele, mille järgi teda ka hinnatakse. Nii toimub see ka tööl. Kuid lisaks bossi esitatud kriteeriumitele, ja isegi ehk veel tähtsam sellest, on see, et tulemused oleksid suurepärased. Koolis mõõdetakse tulemusi teistmoodi kui tööl.

Olen siin rahul. Loodan, et ka teile on kevadpäike rõõmu ja kevadvihmad värskust toonud. Ilusaid munadepühi!

Uued pildid:
Minu tegemised märtsis

Loe edasi...

Power Naps Rule

Mulle on hakanud siesta mõte meeldima. Olen hakanud sellest lugu pidama. Olen mõelnud ka selle peale, miks siesta võiks kasulik olla. See annab võimaluse ilma vabanduseta varakult üles tõusta ning lõunaajani efektiivselt töötada. Uinak lõuna ajal töötab kui resetinupp. See annab uut jõudu uuestileitud keskendumise ja energiaga uuesti alustada, selle asemel et päeva võimatult pikaks venitada.

Üldiselt olen selle tempoga kogu elu veetnud.


Varasemast kogemusest rääkides, olen kuulnud uinakute kohta erinevaid mõtteid. Olen kuulnud öeldavat, et iga uinatud minut võtab minuti elu lõpust ära (ehk uinak on tervisele kahjulik). Olen aga ka kuulnud, et kui tunned väsimust, maga 15 minutit (uinak on tervisele kasulikum kui enda kurnamine). Tähtis on aga teha lühikesi uinakuid. 15 minutit on piisav aeg, et oma ajule puhkust anda, kuid jääb ajaliselt alla poole tunni, kus peaks algama juba REM-une staadium. Kuigi REM-une olemasolu on kindlasti väga tähtis öise magamisperioodi vältel, uinaku puhul tuleks seda lausa vältida, et keha ei saaks signaali, et on käes kauema magamise aeg.

15-minutiline uinak on kasulik, kui tunnen väsimust. See annab mulle uut jõudu ja keskendumist.

Loe edasi...

My Travel Report from Vienna

On aeg eelmise semestri otsad kokku tõmmata. Pidin kooli jaoks tegema ühe ülevaate minu semestrist välismaal. Mõtlesin, et miks mitte seda ka teiega jagada. Nii et, juhuks kui teid huvitab, siis oli mul nii palju öelda Viini vahetussemestri kohta: http://dl.dropbox.com/u/4003341/Siim%20Esko_Travel%20Report.pdf (Inglise keeles)


Loe edasi...

Somewhere Between Copenhagen, Vienna and Reality

Istun mõnusasti Viini lennujaamas, ootan kannatamatult rongi, mis mind kesklinna viiks. Ühtlasi mõtlen, et miks lennukitoitu niivõrd kirutakse. Kas Ameerika mandril on see tõesti nii kehv? Mina olen alati rahule jäänud, ja pidevalt isegi meeldivalt üllatunud. Lendasin Austrian Airlinesiga ja mulle pakuti teed, mahla, tükike kooki ja võileib, mille vahel oli midagi magusa hartsho taolist. Meeldiv.

Täna kolisime meeskonnaga. Ma arvan, et olen ehk seletuse võlgu, mis minuga seal tegelikult toimub.

Töötan seal poole kohaga. Eks, kuna mul on ka koolis veel mitu asja lõpetada, siis üle poole koha ei tulekski välja. Ja saan kodust töötada mõnda aega, ning kui vaba päev on, siis ka kontorisse minna. Ma tegelen turundusega, ehk siis kõige sellega, mis külastajaid meie saidile tooks. Mul on nüüd palju rohkem vastutust võrreldes eelmise aastaga. Eks ajad ole ka muutunud. Oleme läinud teise suunda liikuma, ning mul on selle üle hea meel, eriti seetõttu, et mul on suur sõnaõigus selle üle, kuhu suunas me liigume. See on siis, oleme oma suhtlemises muutunud avatumaks ja tähtsustame fakti, et meie toode põhineb pea 100% vabavaral.

Hetkel oleme tagasi ürgses stardijärgus, kus raha pole, aga tahe on suur. Sellisel juhul jääb kaks valikut, kas kohendada tahet väiksemaks, või üritada raha hulka suurendada. Loomulikult tegeleme hetkel teisega, tahe aga aina suureneb.

Täna siis kolisime. Pildil näete kogu meie kontorivarustust, mille kaasa võtsime. Naljatasime samas, et kolime nüüd inkubaatorist "tõelisse maailma".

Loe edasi...

Thinking of You

Ilusat iseseisvuspäeva kõigile! Peab tunnistama, et siia kostavad iseseisvushüüded vaid nõrgalt, kui välja arvata mõned postitused Facebookis, see et Karoline soovis mulle palju õnne selle päeva puhul, ning et sain teada, et Delli poes saavad kõik 92-aastased ostjad terve see nädal sülearvuti 50% soodsamalt (arvatavasti on vähe neid 92-aastaseid memmesid ja taate, kes sülearvutist huvitatud on, kuid nende lapselapsed tuletavad neile kindlasti meelde).
Minu jaoks on päev sellepärast tähtis, et see tuletab mulle kõiki toredaid inimesi meelde, kes mul Eestis on. Head iseseisvuspäeva!


Loe edasi...

My Last Few Days' Work

Nagu ma kirjutasin kolmanda uudisena eelmine kord, alustasin tööd uuel töökohal ja hakkasin ühele väikefirmale marketingi tegema. Firma on lausa nii väike, et meid on kõigest kolm, kuid see-eest on unistused suured :) Võite järele uurida, millega ma tegelen siit (twitter, Facebooki fännikas, blog). Viimane projekt, mis mul käsil oli, oli video tegemine.

Mõtlesingi, et ehk on teil huvitav näha, millega ma siin tegelen. Et midagi käegakatsutavat ka näidata, siis siin on väike video:



Otselink: youtube.com/watch?v=O4XhF7yxtZQ

Loe edasi...

My Top Five News

Rääkisin täna Kseniaga ja ta küsis, kas mul suuremaid uudiseid ka on. Mõtlesin selle peale ja tegelikult on minuga jaanuarikuust alates päris palju juhtunud, millest võiks rääkida. Kuid arvan, et viiest suuremast uudisest esialgu piisab.

Niisiis, minu top 5 uudised:
1) Olen ikka veel Karolinega õnnelikult koos
2) Lahkun EM Tõlkest, et saaksin rohkem teistele asjadele keskenduda
3) Samas võtsin vastu pakkumise teisest alustavast firmast, kus alguses ma palka ei saa, kuid teen seda huvitava väljakutse ja võimaliku pärastise tulu pärast. See on sama firma, kus ma eelmine aasta töötasin ja ma hakkan nende marketingi juhtima.
4) See semester on mul teha Taanis kaks kursust, üks äriprojekt ja hakkan kirjutama magistritööd
5) Otsin suveks tööd väljaspool Taanit, eesmärkidena Viin, Moskva, London, Dublin, kusagil Prantsusmaal või New York.

Loe edasi...

Too Friendly?

Pärast ühte mõnusat kuud Austrias olen tagasi vanas heas Kopenhaagenis (jõudsin alles pühapäeva hilisõhtul). Mälestused tulevad jälle tagasi, õhk on värske ja elu tudengile kohane. Tundub aga, et ma olen selle linna jaoks liiga sõbralik. Soovisin eile ühele CBSi töötajale "head päeva jätku" ja ta küsis, kas ma mõtlen seda tõsiselt...

Ja nii on.

Loe edasi...

The View Up And Down The Mountains

Karoline elab mägedes, Austria lõunaosas, mis Itaaliaga piirneb. Mul oli rõõm tal külas käia. Tunded, mis mind valdasid, olid ühed tugevamad, mida seni tundnud olen. Esiteks vaade meie kolmanda korruse toa aknast, millest eelnevalt pilti näitasin. Teine asi on aga, kui vaatad mitte alt üles mägedele, vaid ülevalt alla, mägedelt.


Minu vana aasta õhtu möödus kelgutades. Mägedes on aga kelgutamine teistmoodi, kui mina, küngaste elanik, endale ette kujutasin. Selle asemel, et sõita künkaveerult minuti alla, oli kelgutama minek tõsine ettevõtmine. Sõitsime autoga mäest üles, teine käik sees ja mootor undamas, kuni jõudsime 1000 meetri kõrguse kanti ning jätkasime ülesrühkimist jalgsi. Pärast tundi aega kõndimist jõuab mõnusa väljanägemisega mägionnini (pildil). See on koht, kuhu kelgutajad tulevad ennast värskendama, soojendama ja seltskonda nautima pärast rasket teekonda mäe jalamilt. Ja ma pole näinud veel ühtegi kohta, mis on tunni aja kaugusel lähimast autoga ligipääsetavast kohast, mis nii elust keeks. Iga õhtu oli see trahtri moodi asutus täis elavaid ja jutukaid (ning tihtipeale ka laulvaid) inimesi... inimesi, kes tulid siia seltskonna pärast, et siis tagasi alla kelgutada, Eesti tavapärase minutilise kelgutamise asemel 15 minutit jutti allamäge. Mõnus.

Käisin ühtlasi ka elus esimest, teist ja ka kolmandat korda suusatamas. Esimese mäepäeva jooksul õppisin püsti püsima, teise jooksul asjast lõbu tundma ja kolmanda jooksul pulberlumes slaalomit sõitma. Viimane ei tulnud veel välja :) Kõige parem kogemus oli aga see, et kolmandat korda minnes ei läinud ma enam üles mitte liftiga, vaid rühkisime Karoline vennaga jalgsi üles, 1200 tõusumeetrit. Mäesuuskadele pannakse suusa pikkuselt alla väikesed harjased, mis takistavad tagasilibisemist ning niimoodi saab koguni kuni 45-kraadise tõusuga mäest üles minna. Me läksime ühele teisele mäele ning veetsime 5 tundi mäkketõusule, fantastiliste vaadete nautimisele, slaalomisuuskamisele ning selle kõrvalt jäi aega ka ühe Radleri joomiseks selles kõrtsis poolel tagasiteel. Tagasiminek läks nö "libisedes" allamäge.

Kokkuvõttes võin öelda, et nautisin väga nii talve pakutud mõnusid, lumetormistest mäetippudest kuni jalutuskäikudeni päikeselistel nõlvadel, kui ka seal olevat seltskonda. Lisaks tutvusin Tirooli kohalike toitudega ning sain ka oma elu parimat pitsat süüa. Puhkus suure P-tähega. Pildid minu olekust selles väikeses orukülas nimega Thal panin üles Picasasse.

Loe edasi...