The View Up And Down The Mountains

Karoline elab mägedes, Austria lõunaosas, mis Itaaliaga piirneb. Mul oli rõõm tal külas käia. Tunded, mis mind valdasid, olid ühed tugevamad, mida seni tundnud olen. Esiteks vaade meie kolmanda korruse toa aknast, millest eelnevalt pilti näitasin. Teine asi on aga, kui vaatad mitte alt üles mägedele, vaid ülevalt alla, mägedelt.


Minu vana aasta õhtu möödus kelgutades. Mägedes on aga kelgutamine teistmoodi, kui mina, küngaste elanik, endale ette kujutasin. Selle asemel, et sõita künkaveerult minuti alla, oli kelgutama minek tõsine ettevõtmine. Sõitsime autoga mäest üles, teine käik sees ja mootor undamas, kuni jõudsime 1000 meetri kõrguse kanti ning jätkasime ülesrühkimist jalgsi. Pärast tundi aega kõndimist jõuab mõnusa väljanägemisega mägionnini (pildil). See on koht, kuhu kelgutajad tulevad ennast värskendama, soojendama ja seltskonda nautima pärast rasket teekonda mäe jalamilt. Ja ma pole näinud veel ühtegi kohta, mis on tunni aja kaugusel lähimast autoga ligipääsetavast kohast, mis nii elust keeks. Iga õhtu oli see trahtri moodi asutus täis elavaid ja jutukaid (ning tihtipeale ka laulvaid) inimesi... inimesi, kes tulid siia seltskonna pärast, et siis tagasi alla kelgutada, Eesti tavapärase minutilise kelgutamise asemel 15 minutit jutti allamäge. Mõnus.

Käisin ühtlasi ka elus esimest, teist ja ka kolmandat korda suusatamas. Esimese mäepäeva jooksul õppisin püsti püsima, teise jooksul asjast lõbu tundma ja kolmanda jooksul pulberlumes slaalomit sõitma. Viimane ei tulnud veel välja :) Kõige parem kogemus oli aga see, et kolmandat korda minnes ei läinud ma enam üles mitte liftiga, vaid rühkisime Karoline vennaga jalgsi üles, 1200 tõusumeetrit. Mäesuuskadele pannakse suusa pikkuselt alla väikesed harjased, mis takistavad tagasilibisemist ning niimoodi saab koguni kuni 45-kraadise tõusuga mäest üles minna. Me läksime ühele teisele mäele ning veetsime 5 tundi mäkketõusule, fantastiliste vaadete nautimisele, slaalomisuuskamisele ning selle kõrvalt jäi aega ka ühe Radleri joomiseks selles kõrtsis poolel tagasiteel. Tagasiminek läks nö "libisedes" allamäge.

Kokkuvõttes võin öelda, et nautisin väga nii talve pakutud mõnusid, lumetormistest mäetippudest kuni jalutuskäikudeni päikeselistel nõlvadel, kui ka seal olevat seltskonda. Lisaks tutvusin Tirooli kohalike toitudega ning sain ka oma elu parimat pitsat süüa. Puhkus suure P-tähega. Pildid minu olekust selles väikeses orukülas nimega Thal panin üles Picasasse.

Loe edasi...