Hands Across The Baltic

Tahan pühendada veidi aega baltimaalisusele. Arvasin ennevanasti, ajal kui minu suhtlemised meie naabritega lõunanaabritega jäid veel ärisuhtluse piiresse, et tegemist on eestlastest täiesti erineva mõtteviisiga inimestega. Ja mitte ei tulnud välja. Tagasi mõeldes on naljakas selle peale mõelda. Äkki me ei olegi nii erinevad kui tundub? Äkki on ajalool tõesti mingi omadus rahvaid sarnaseks vormida.

Minu leedu ja läti sõbrad

Ei saa salata, et siin olles on mul rõõm näha oma balti vendasid (ka õdesid) ning ma saan nendega tavaliselt hästi läbi. Kui kõrvale jätta mu üldine kalduvus näha kõigis inimestes sõpra, arvan et seal on midagi rohkemat taga. Jah, usun et eestlased, lätlased ja leedukad on üldises plaanis sarnasemad kui me arvame. Mis siin salata, minu parim sõber Taanis on ju leedukas. Mitte hõimluse pärast, vaid seetõttu, et ta on mulle kõige lähedasem inimene. Ja ka teised baltlased, mul on nendega alati väga rahuldustpakkuvad vestlused.

Leian, et sarnasused on põhjustatud kõige enam kolmest faktorist: ajalugu, ühine vaenlane, asukoht.

Meie viimase saja aasta lugu on kohutavalt sarnane ja see on muidugi praegu elavatele isikutele teatava sarnasuse kaasa andnud kolme riigi lõikes. Oleme olnud sama vabad ja sama surutud kogu eelmise sajandi. Meie majandus (ja seega eluolu) on samuti samal tasemel olnud läbi kogu eelmise sajandi. Lisaks, Eestlased arvavad, et me oleme ainsad, kes laulsid ennast vabaks, ja üllatus-üllatus, sama arvavad lätlased ja leedukad. Tuleb välja, et meie naabrid on sama laululembelised, kui jutt on iseseisvuse saavutamisest. Aga neil on umbes sama palju rahvusvaheliselt tuntud lauljaid kui meil on (khmm). Teised kaks faktorit on iseenesestmõistetavad, mis puutub Venemaasse ja pimedatesse süngetesse balti öödesse. Kuid fakt on, kui väljastpoolt vaadata, siis inimesed on suhteliselt sarnased oma mõtlemises ja käitumises.

Miks siis me arvame, et me oleme nii erinevad?

Esiteks, tihtipeale mahub meie väikesesse maailma vaid Eesti, Läti ja Leedu. Need esindavad inimsuse ekstreeme, kuivõrd ülejäänud maailm on lihtsalt ülejäänud maailm, homogeenne kogum läänlasi. See tekitab inimomaduste ülepaisutamise. Me näeme erinevusi, kuid me ei taba ära sarnasusi. Mis viib mind järgmise punkti juurde. Me tahame näha erinevusi. Kuigi geograafiliselt ühendatud, peab ju olema mingi oluline erinevus, miks me oleme kolm eri riiki, ning rahvuslik uhkus sunnib meid otsima erinevusi ning loomulikult need on seal olemas. Kuid see ei muuda fakti, et vaatamata väikestele erinevustele, mis ehk ei loegi suures plaanis, kus me oleme pealtnäha vapustavalt sarnased.

Kolmas põhjus on uhkus. On olemas juhtum, kus pidid ühinema kaks suurt telekommunikatsioonifirmat Rootsist ja Norrast. See pandi suure kella külge, kuna tegemist pidi olema suure ettevõtmisega. Selle ajani, kui hakati arutama, kes ühist ettevõtmist juhtima hakkab. Loomulikult ei tahtnud Rootsi firma olla norrakate juhitud ja vastupidi nägi Norra firma, et nad on rootslastest suuremad ja väärivad juhtrolli. See viis tulise debatini ning vastastikuste erinevuste väljatoomiseni, kuni selleni välja, et mõlemad firmad nõustusid, et tegemist on liiga erinevate kultuuridega, et ühinemine võimalikuks osutuks. Misasja? küsiks enamus inimesi väljastpoolt neid riike, kuna ilmselgelt on tegemist kahe väga sarnase riigi ja kultuuriga. Milles on siis asi? Mõlemad firmad tundsid liiga palju uhkust, et näida teisele alaväärne ning see viis erinevuste ülepaisutamiseni.

Iga Baltimaa kodanik tunneb oma kodumaa üle samamoodi liialt uhkust, et ennast samavääristada teise kahega. Seda selleni, kuni ta maailma näeb. Siis tuleb äratundmine.

Loe edasi...

Happy Easter

Teate, lihavõttepühade lähenedes mõtlesin ma, et mis siin ikka nii väga tähistada. Eks ole need päevad, nagu kõik teised. Pealegi on minu puhul tegemist motiveeritud iseseisva ettevõtjaga, kelle elu ei reguleeri töökellaajad ja pühade olemasolu, vaid omaenda tahe (ja südametunnistus). Nüüd on käes pühade viimane päev ja mu arvamus on muutunud.

Pühad tulnud ja läinud ning mul on hea meel, et nad tulid. Ma võtsin kõigele vaatamata tuure vähemaks ja veetsin Karoline, Mindaugase ja oma teiste sõpradega mõnusalt aega. Puhkus tuli. Päikest pole ja vihma sajab, aga tunnen end hästi. Eile, vastu ootusi, käisime ringi. Rongiga sai tasuta sõita (nagu iga kuu esimene pühapäev), nii et käisime S-rongi erinevates otsades. Väljas külm ja tuuline, rongis soe ja mugav. Nii ta läks.

Vahepeal on toimunud päris palju. Mu ema käis märtsi lõpus külas. Pilte sellest saate näha minu Picasas. Mul oli väga hea meel, et ta käis. Ma sain argipäevast eemal olla, suhelda oma armsa emaga ning mõelda kodust. Nüüd kõlab küll, nagu ma ainult puhkakski, kuid nii see päris ei ole.

Tegin oma (loodetavasti) viimase eksami sel ajal, kui ta siin oli. Huvitav, aga tundub, et just sellest viimasest eksamist õppisin ma kõige rohkem eksamite tegemise kohta. Kahjuks on aga liiga hilja. Vaevalt et ma enam traditsionaalsesse õppeasutusse ennast registreerin. Elukestev õppimine küll, kuid ma ei suudaks enam teha seda pulli, mis koolis nõutakse. Ma õpin enda jaoks, mitte selle jaoks, et eksameid teha. See ei tähenda, et ma koolisüsteemi ei austaks. Mitmes mõttes on kasulik, kui inimene õpib projekte tegema vastavalt esitatud kriteeriumitele, mille järgi teda ka hinnatakse. Nii toimub see ka tööl. Kuid lisaks bossi esitatud kriteeriumitele, ja isegi ehk veel tähtsam sellest, on see, et tulemused oleksid suurepärased. Koolis mõõdetakse tulemusi teistmoodi kui tööl.

Olen siin rahul. Loodan, et ka teile on kevadpäike rõõmu ja kevadvihmad värskust toonud. Ilusaid munadepühi!

Uued pildid:
Minu tegemised märtsis

Loe edasi...