Lugege minu reisi kohta Mussoorie'sse, Himaalaja jalutsisse: Stairway to Heaven - Mussoorie Hill Station Pildid: Mussourie pildid
Ja nüüd teisel teemal, mida ma oma inglisekeelses blogis ei ole arutanud.
Roman küsis mult, et teda huvitab et kuidas ma siin inimestega kohtun. Alguses ma pean ütlema, et siin ei ole raske inimestega tutvuda. Eriti meestega. Naistega on raskem, kuna nad kardavad igasugustel eri põhjustel. Aga kõik inimesed on hästi sõbralikud ja igasugused suhtlusbarjäärid tulevad otsekohe maha, kui sult küsitakse uurivaid küsimusi a la "mis tööd sa teed" ja "kas sul õdesid-vendi on". Aga peale metroos loodud juhukohtumiste olen leidnud häid inimesi ka teistmoodi.
Esiteks, korteri sain läbi Karoline sõbra. Karoline oli tema buddy Viinis.
Teiseks, kohtasin päris mitut indialast Shveitsis St. Galleni Sympoosiumil. Ja kuna sümpoosiumi teemaks oli ettevõtja ja ettevõtlus, siis on arusaadav, et me saime hästi läbi. Nüüd kohtun nendega siin tihti ja 18. novembril osalen oma esimeses India pulmas.
Kolmandaks, üks mu parimaid sõpru Taanis tuli nüüd Delhisse elama.
Neljandaks, "friend of a friend of a friend". Üks mu parimaid sõpru siin on üks kutt, kelle kontakti ma sain ühe kaas-sümpoosiumlase käest. Ma ei tunne teda väga hästi, ja sümpoosiumil me peaaegu ei rääkinudki, aga minu mentor on ka tema mentor, nii et meil oli midagi ühist. Ja kui Delhisse tulin ja selle tema sõbraga kokku sain, tuli välja et ta on mõnusalt lahe kutt - piisavalt tarkur, piisavalt ärimees ja piisavalt lõbus inimene.
Viiendaks, rongisõidud on üks paremaid viise uute tutvuste loomiseks. 24 tundi rongis ühes vagunis on palju intiimsem kui 1,5 tundi metroos või lennukis. Pärast seda on vestlusteemad läinud üsna süviti ja inimese kohta on selgem pilt. Olenevalt sellest, mis inimestega tahad kohtuda, võid valida kas akendeta teise klassi (vaesemad pered, lihtinimesed) või mugavustega esimese klassi piletid, kusjuures sealgi on mitu astet (3-kordse nariga inseneridega tutvumiseks, kahekordsed narid erruläinud ohvitserid ja kõrgemad palgatöölised ning esimese klassi kupees ärimehed). Vali sobivaim.
Kuuendaks, Indialaste abivalmidus. Kuidas ma kohtusin väga hea sõbra Cleytaniga... Ma tulin üks õhtu metrooga koju. See oli üsna mu reisi alguses. Ma ei teadnud siis veel sõnagi hindi keeles, nii et ainuke rikshajuht, kes seal seisis, ei olnud nõus mindi peale võtma. Cleytan tuli ja ma märkasin, et nad hakkasid sõnelema. Pärast sain aru, et ta tahtis 25-ruupiase reisi eest 70 ruupiat. Esimene asi, mis Cleytan mulle ütles oli, et "mõned inimesed siin jätavad sellest riigist halva mulje". Ta pakkus mulle küüti ja tuli välja, et ta elab mul pea kõrvalmajas. Oleme sellest ajast peale head sõbrad, ja käisin temaga koos mägedereisil.
Loe edasi...
Posts
