Viikingilood

Munadepühade Sõnum Töö Kohta

2011-04-26T12:51:00.001+02:00

Olen ikka veel Tartus, kuid töötan selle kallal, et Indiasse tagasi minna. Rohkem kui mingi indiavaimustus, tahaks lihtsalt kuskil tööd alustada. Töö kui mõiste on selline, nagu ta on. Mõned arvavad, et tööks olemegi siia ilma loodud. Teised, nagu Gunnar Aarma, arvavad, et ainult eestlased leiavad tööst elu mõtte, ja tegelikult kui hinges järele mõelda, siis see ei ole mingi kõrgem eesmärk. See tähendab, et on lootust, et mingi hetk leiab ka võimaluse endast märk jätta kui tööga. Minu jaoks on kindel, et lihtsalt enda jaoks tahaks paar aastat kuskil õppimist lubavas keskkonnas töötada, siis hakkab endal parem ja olen paremini ette valmistatud oma asja ajama hakata. Tuleb teha seda, mis õnnelikuks teeb. Eesmärke võib alati muuta. Õnnelikuks olemisele on mitu teed.

Hetkel teeb mind üsna õnnelikuks see, et minu järgmine eesmärk on õppida saksa keel selgeks maikuu alguses peetavaks saksa keele eksamiks, mis mul teiseks magistriks vaja läheb. Ja mis oleks selleks parem moodus kui endale saksa keeles pealeloetud uusi sarju striimida ja kuulata saksakeelseid audioraamatuid kevadiste kõnnakute saateks. Rõõmu mitmelt poolt - nii ennast harivast kui meelelahutuslikust küljest. On ju selge, et täiskasvanud inimese ainuke viga keele õppimisel on see, et tal on liiga palju teisi asju teha, ja ta ei leia aega keeleõppimisele kontsentreerumiseks ühelt poolt ja keelekeskkonnas suplemiseks teiselt (minu ja Timothy Ferrise arvamused lähevad siin kokku). Võtan nüüd saksa keele vanne, niiöelda.

Lisaks sellele kümblen ka värskelt omandatud magistrikraadis imporditult Taanimaalt. Nüüd ei ole mul ühtlasi mingeid vabandusi tööd mitte alustada. Peale elunautimise, aga kes kauem kui kuu aega puhkust on võtnud, see teab, et mingi hetk otsid endale juba tegevust.

Naudin aega, kuni Eestis olen ja loodetavasti varsti edasi! Häid munadepühi!

See the full gallery on Posterous

Uuel Aastal Jälle Uue Hooga

2011-01-10T09:21:00.001+01:00

Loodan et uus aasta on seni kulgenud edukalt ja nii ka edaspidi! Pidasin ka ise vaikselt uut aastat, minu uuest aastast veidi pikemalt siin. Jõuludeks sai ka kuusk sisse toodud, ning purgist lund peale pihustatud, nii et ka siin Delhis oli nagu päris.

Pikematest plaanidest rääkides, aga, tundub et Delhi jääb minu plaanidesse. Leidsin siin hea töökoha. Nüüd tuleb ainult ära oodata, kas viisaasi korda saab.

Mägiküla Mussoorie; Inimestega Kohtumine

2010-11-15T08:59:00.001+01:00

Lugege minu reisi kohta Mussoorie'sse, Himaalaja jalutsisse: Stairway to Heaven - Mussoorie Hill Station Pildid: Mussourie pildid

Ja nüüd teisel teemal, mida ma oma inglisekeelses blogis ei ole arutanud.

Roman küsis mult, et teda huvitab et kuidas ma siin inimestega kohtun. Alguses ma pean ütlema, et siin ei ole raske inimestega tutvuda. Eriti meestega. Naistega on raskem, kuna nad kardavad igasugustel eri põhjustel. Aga kõik inimesed on hästi sõbralikud ja igasugused suhtlusbarjäärid tulevad otsekohe maha, kui sult küsitakse uurivaid küsimusi a la "mis tööd sa teed" ja "kas sul õdesid-vendi on". Aga peale metroos loodud juhukohtumiste olen leidnud häid inimesi ka teistmoodi.

Esiteks, korteri sain läbi Karoline sõbra. Karoline oli tema buddy Viinis.

Teiseks, kohtasin päris mitut indialast Shveitsis St. Galleni Sympoosiumil. Ja kuna sümpoosiumi teemaks oli ettevõtja ja ettevõtlus, siis on arusaadav, et me saime hästi läbi. Nüüd kohtun nendega siin tihti ja 18. novembril osalen oma esimeses India pulmas.

Kolmandaks, üks mu parimaid sõpru Taanis tuli nüüd Delhisse elama.

Neljandaks, "friend of a friend of a friend". Üks mu parimaid sõpru siin on üks kutt, kelle kontakti ma sain ühe kaas-sümpoosiumlase käest. Ma ei tunne teda väga hästi, ja sümpoosiumil me peaaegu ei rääkinudki, aga minu mentor on ka tema mentor, nii et meil oli midagi ühist. Ja kui Delhisse tulin ja selle tema sõbraga kokku sain, tuli välja et ta on mõnusalt lahe kutt - piisavalt tarkur, piisavalt ärimees ja piisavalt lõbus inimene.

Viiendaks, rongisõidud on üks paremaid viise uute tutvuste loomiseks. 24 tundi rongis ühes vagunis on palju intiimsem kui 1,5 tundi metroos või lennukis. Pärast seda on vestlusteemad läinud üsna süviti ja inimese kohta on selgem pilt. Olenevalt sellest, mis inimestega tahad kohtuda, võid valida kas akendeta teise klassi (vaesemad pered, lihtinimesed) või mugavustega esimese klassi piletid, kusjuures sealgi on mitu astet (3-kordse nariga inseneridega tutvumiseks, kahekordsed narid erruläinud ohvitserid ja kõrgemad palgatöölised ning esimese klassi kupees ärimehed). Vali sobivaim.

Kuuendaks, Indialaste abivalmidus. Kuidas ma kohtusin väga hea sõbra Cleytaniga... Ma tulin üks õhtu metrooga koju. See oli üsna mu reisi alguses. Ma ei teadnud siis veel sõnagi hindi keeles, nii et ainuke rikshajuht, kes seal seisis, ei olnud nõus mindi peale võtma. Cleytan tuli ja ma märkasin, et nad hakkasid sõnelema. Pärast sain aru, et ta tahtis 25-ruupiase reisi eest 70 ruupiat. Esimene asi, mis Cleytan mulle ütles oli, et "mõned inimesed siin jätavad sellest riigist halva mulje". Ta pakkus mulle küüti ja tuli välja, et ta elab mul pea kõrvalmajas. Oleme sellest ajast peale head sõbrad, ja käisin temaga koos mägedereisil.

Värvikas Kõrb Rajasthanis

2010-10-23T08:54:00.001+02:00

Karolinega sai ette võetud üks lihtne reis Rajasthani. Jodhpuri läheb k6igest 8 tundi, ja tagasi tulime 5 tundi. Aga mismoodi, mis poosis!

Rajasthan, maharadzhade kodupaik, on kõrbeline, kuid see-eest väga värvikirev. Oli tohutult rohelisi põõsaid, superpunaseid tomateid, oranzhe turbaneid, ja indigosiniseid majasid. Lisaks värvidele oli see ka elukirev, kuid mitte väga lärmakas, nii et võimaldas siiski linnamelust puhata. See oli tõepoolest väga meeldiv elamus, kõik need 4 päeva. Ma lähen kindlasti tagasi. Järgmine kord ehk autoga. Kirjutan pikemalt inglise keeles oma India blogis.

Miks? Vastused on lihtsad ja loogilised

2010-10-19T11:09:00.001+02:00

Inimesed küsivad mult et mida ma teen Indias nii kaua - veebruarikuuni välja?

Lihtsalt öeldes ma reisin, kirjutan, töötan, õpin ja lihtsalt olen.

Reisida on siin palju (terve reisiblogi jagu ja palju rohkemgi).

Kirjutada on terve magistritöö, ja kuna see on nii väga Indiaga seotud, siis siin olles õpin ma iga päev midagi - inimeste käest, keda kohta, või kohalikest artiklitest, või siis lihtsalt ringi vaadates. Minu magistritöö on vaesuspiirist allpool olevate inimeste kohta. Siin tarvitseb vaid üle tee vaadata, kui juba on järjekordselt materjali olemas.

Võib-olla ma saan kuskil töötada või siis vähemalt vabatahtlikuna. See oleks ka hea kogemuse saamiseks ning uute huvitavate inimestega kohtumiseks, kes minu alal midagi on ära teinud.

Ja muidu ka, ma tunnen et ma õpin siin iga päev midagi enda kohta, ja kindlasti õpin ma väga palju võõra kultuuri kohta, mis lõpuks aitab mul olla avatum inimene kultuurilisel tasandil.

Pealegi, elu siin on palju odavam kui ükskõik mis muul maal.

See the full gallery on posterous

Talendid Koju

2010-10-09T09:22:00.001+02:00

Äsja ilmus uurimus välismaale läinud Eesti noorte kohta. Nähtavasti tahab 89% neist (meist) tagasi pöörduda, kuid ei lea Eestis endale rakendust.

Ma võtsin sellest uurimusest osa ja vastasin samamoodi nagu tulemused ka näitavad. Umbes et Jah, ka mina tuleks koju, kui Eestis oleks paremad tingimused ja võimalused (mitte niivõrd rahalises mõttes - pole Eestist lahkumise järgselt korralikku palka niikuinii näinud). Nii et tulemustes pole minu jaoks ise-enesest midagi üllatuslikku.

See 89 protsenti on need, kes "tahaksid" tagasi tulla. Saan sellest aru. Eestil on võime saada südamelähedaseks. See on kuidagi maagiline võime. Nii et selles numbris ma üldse ei kahtle. Muidugi neid, kes tulevad tagasi, on vähem, kuid erinevalt riikidest nagu Poola või Leedu on eestlane minu kogemuse järgi palju altim tagasi tulema, ja oma kodumaal midagi ära tegema, selle asemel et välismaale jääda.

Ei ole väga palju eestlasi maailmas ringi laiamas v6rreldes leedukate ja poolakatega, kelle puhul on välismaal sama palju inimesi kui riigis. Need eestlased, keda mina näinud olen, on tulnud korraks ja siis tagasi läinud. Kuidagi teistsugune suhtumine on välismaal olemise kohta.

Igatahes, eks me kõik taha koju.

PS. Kui Välisilma vaatate, siis seal on märk minu kohta. Vaadake Välisilma algusvideo pilti. Mu isa tuli selle peale üks päev. Ta ütles, et ma olen just just seal kus video ajal sulepeast tindilärakas tekib: http://etv.err.ee/index.php?0559314

Uus kodukoht on leitud (Seniks)

2010-09-14T17:51:00.000+02:00

Kolisin eile oma uude marmorpaleesse. Sellega olen ametlikult Delhisse kolinud. Kutsun seda marmorpaleeks, kuna põrandad on siin marmorist, mis tundub küll ülepingutatud natuke, aga neid on lihne pesta ja hoiavad siin palavaga hästi külma, nii et ma ei kurda. Üldiselt ei kurda ma üldse oma uue pesa kohta. Külmkapp ja lääne moodi WC/vannituba on olemas, isegi kokk-teenindaja tuli komplektiga kaasa.

Mu India blogisse laadisin mobiililt ka kaks pilti, et mingit aimdust anda, et kuidas siis on.

Kõhuhädad tulid ka, aga täpselt pärast meie 10-päevast rännakut mööda Indiat. Midagi hullu ei ole, sai ilma medikamentideta hakkama, nagu peakski. Rännaku kohta on üleval ka postitused väga turistlikust Agrast, India südamest Nagpurist, moslemilinnast Hyderabadist, rannikulinnast Visakhapatnamist, ning juba mainitud postitus Calcuttast. Panin igaühe juurde ka paar pilti.

Olen nüüd mõneks ajaks Delhis, proovin tervist ja mõtteid koguda. Üldiselt pean tunnistama, et India väsitab alguses kiiresti ära, kõik inimesed, mustus ja lärm, nii et patareide laadimiseks peab olema aega.

Calcutta ood

2010-09-06T13:25:00.003+02:00

Indias on ilus. Jalgige minu tegemisi india blogi aadressilt indyeah.esko.in. Seal on India kohta kolm uut postitust, kaasa arvatud minu esimesest kahest paevast Indias. Postitan sinna nii tihti kui saan, et te teaksite, et minuga on k6ik hasti.
Teie aga v6ite kommentaare jatta, et ma teaksin, et olete ka hasti. K6ige parem viis minuga kontakti saamiseks on mini gmaili meiliaadressi kaudu.

Minu India lood

2010-08-31T13:47:00.001+02:00

Kirjutan teile Eestisse sama külmast Viinist. Nüüd, kui pühapäeval suvi ilma poolest ametlikult läbi sai, teen ettevalmistusi soojemasse kliimasse kolimiseks. Ma ei ole väga soojaotsiv loom. Tegelikult ma isegi naudin sügisest värskust - seda produktiivsuse tõusu, mis vihmaste ilmadega tuleb. Aga nüüd kui postiga Soomest oma passi lõpuks kätte sain, olen valmis Indiasse minekuks! Ja mul on üks teadaanne.

India reisi ajaks hakkan ma ühte teise blogisse kirjutama. Lood mu India kogemustest leiate nüüdseks siit.

See jääb inglisekeelseks, nii et kõik sellest aru saaksid. Kuigi mu Eesti sõbrad väärivad minu käest eestikeelset korrespondentsi, siis minu välismaa sõbrad sellest ei hooli. Nende jaoks on eesti keele lugemine üsna suur barjäär. Pealegi, mul on palju usku mu Eesti sõprade inglise keele oskusesse. Kui Karoline Eestis oli, siis olid kõik äkitselt inglise keeles soravad. Aga mõte on, et teen siia väikesed kokkuvõtted teie jaoks. Mis te sellest arvate?

Minu esimesed postitused uude India blogisse olid:
Minu viisataotlemise saaga. See ei ole lihtne asi närvidele. Pidevalt saab igasugust eri infot, ja siis nuta või naera. Kokku on seal kirjas olev protsess kuu aja pikkune.
Tõdemus raha kohta Indias. Ma kirjutan veidi sellest, mis ootustega ma Indiasse lähen rahalises mõttes - kui palju raha mul seal olema saab, mis võimalused mul on, ja mis tahtmised mul on.

Seoses minu uue blogiga otsustasin et nüüdsest muutub see siin täielikult eestikeelseks. Seega ka pealkirjad.

It Has Been Hot This Summer

2010-08-17T17:45:00.000+02:00

Võib tunduda üllatav, et ma ei ole paar kuud midagi kirjutanud siia. Ehk on Siimul suvepuhkus? Seda ka jah. On olnud palav ja tegus suvi. Olen reisinud oma tuntud kohtade vahel. Aga küllap on asi selles et nägin jälle inimesi Eestis, kellele sai juttu räägitud otse. Võtame suve jutud kokku:

Minu meeskond projektiks Novoyzmesiga

Lõpetasin Taanis oma viimase kursusega ja saan kontsentreeruda oma magistritööle. Ma tunnen, et sisimas olen kurb, et pean jälle lahkuma juba vähe armsaks saanud Taanist, kuid ei lase seda näidata, sest ees on uued väljakutsed, mille üle mul on väga hea meel.

Pärast projekti edukat lõppu (vt pilt) sain teha väikese reisi Austriasse, teha üks jooks tuhande inimesega, lõõgastuda, ning pidin Taani tagasi pöörduma, et otsad kokku võtta. Lahkel kutsel oma kuusekasvatajatest sõpradelt käisin ka Katie Melua kontserdil (ta toetab neid Gruusias), mis oli muidugi armas ja südantlõhestav jne. Oli mõnus päev, kuna saime sõita rahulikult rongiga Odensesse, vaadata ilusa ilmaga H.C. Anderseni sünnipaika ja süüa korralikult õhtust, Katie esitlus oli veel kirsiks tordil.

Aga siis...

Klikake pildil, et näha kogu albumit

Imelised nädal aega Eestis Karolinega. See oli temal esimene kord Eestis, loomulikult, ja ma ei tea kas ma nüüd petan end, kuid ma arvan, et talle tõesti meeldis sealveedetud aeg, eesti rahulikkus, ilus ilm ja rahuldustpakkuv looduslik ilu. Vaata, Eesti on selline normaalne koht. Nii normaalne, et tekitab kohe armsustunde ja tekib tahtmine kauemaks jääda. Need on minu muljed tema silmadest lugedes. Kuid võite ka ise oma järeldused teha reisipiltide järgi.

Eestile 'head aega' lehvitated sõitsime riburadapidi bussi ja ronging läbi teiste Balti riikide ja Poola nädala ajaga tagasi Austriasse. Oli ilus reis ning Karoline on väga hea reisikaaslane - nii et see oli hea sissejuhatus järgmistele reisimistele kaugemates maades.

See oli mul esimene kord tõeliselt Leedut näha. Ilm oli selleks imeliselt hea ja Mindaugas oli hea reisijuht. See oli siis, kui sealkandis olid suve kuumimad päevad, ning asi oli ilus. Rongis kupees avasin aga kuumuse vastu akna ja lasin tuulel terve öö tagasiteel enda juukseid sasida.

Mis nüüd?

Istun siin Austrias nüüd, ja mis ma teen. No, esiteks, veetsin imelist aega mägedes. Need on tõesti lummavad ja mäeõhk on sama eriline kui rannaõhk Pärnus. Ainult teistmoodi. Pildid on ka üleval, siin.

Käisin ka korraks Budapestis, kuna see ei ole Viinist kaugel. Füüsiline vahe ei ole suur, ma mõtlen. Kultuuriliselt on vahe aga tuntav. Viini aupaklikkusest ei olnud märkigi. Õhus oli väikest kaosevine. Ehitised on ikkagi sama ilusa mõõdupuuga löödud kui imperialistlikus Austriaski, kuid räpasemad. Räpane ilu. Väline olemus ei ole aga määrav. Tähtis on see, mis on sees, eks ole? No seal 'sees' olles tundsin, et tegin hea otsuse, et Budapesti tulla, kuna see oli mulle hea ettevalmistus India reisiks - aklimatiseerumine korrapäratusega väikestes faasides. Kui väga asjad lihtsalt ei töötanud, või kui väga ühiskondlik transport oma varjukülgi ka ei näidanud võisin sellega leppida, sest tean et Indiast võin oodata kordi hullemat. See veel selgub...

Juba kahe nädala pärast toimub mu reis Indiasse tervelt 0,46ks aastaks. Ootan veel, mis selgub mu viisaga, kuid ise olen vaimselt ja tervislikult (kõik süstid on saadud) valmis.

What Is Next For Me?

2010-05-22T14:22:00.001+02:00

No nii, 10 päeva pärast annan oma äriprojekti sisse, mida viimased 3 kuud 13 teise kaastudengiga meisterdanud oleme. Kui see kaitstud saab, siis on õpingute see pool läbi, mille jaoks ma Kopenhaagenis olema pean. Pärast seda on jäänud ainult magistritöö, üks 10-nädalane praktikum ja saksa ärikeele test. Kuna nüüd on mul võimalus jälle ennast lahti raputada ja uusi võimalusi uurida, siis siit tuleb jälle selle kvartali kolm tähtsat uudist:

1) Lähen Indiasse, Delhisse September 2010 - Veebruar 2011
Kõige suurem uudis kõige esimesena.
Eesmärk: töö, lõbu, uurimine ja eneseotsimine. Kui te arvate, et see on kuidagi kahtlane otsus ja maru äkki hoopis teise kultuuri minek, siis saan aru. Aga tegelikult on minek Indiasse täiesti loogiline, arvestades minu huvi keelte, kultuuride, hea toidu, ettevõtliku meele ja uute võimaluste vastu ning arvestades seda, et pean oma õpingute jaoks 10-nädalase praktikumi tegema kuskil väljaspool Taanit ja Eestit. See saab olema uuriv kogemus. Reis on kindel, kuskil septembri algusesesse võtan lennupileti kuni veebruarikuuni. Mis projektid mind seal ootavad, ei ole nii kindel. Ma olen leidnud paar projekti, mida ma tahaksin teha, nagu Bangalore'is ja Mumbais tuntud ülikoolides tulevaste ettevõtjate motiveerimine ettevõtja elu mitte pelgama. Lisaks olen saanud tüdrukult nimega Devi (hindi keeles "jumalanna") kutse tema pulma, ja India pulmad on midagi erilist. Aga tööd veel otsin, ning loodan suvel sellega tegeleda rohkem. Palk on seal veelgi palju väiksem kui Eestis, kuid ma olen täiesti kindel, et saan Indiast palju parema pildi, kui ma teen kaasa nende kultuuris mitte ainult rändajana, vaid ka töötajana. Saan palju rohkem süvitsi minna. Karoline tuleb minuga kaasa ja tema teab juba mis ta teeb, ta sai Delhi lähedale väga heasse ülikooli vahetusprogrammi. Sellest lähemalt kunagi hiljem.

2) Selleks suveks kolin Viini
Kuigi mulle meeldib Kopenhaagenis mu korteris, siis on üsna kallis siin elada. Viin on nüüd mu absoluutne lemmiklinn (väljaspool Eestit) ja mul on alati nii hea tunne seal olla. Mis seal salata, seal on ka väga kenad inimesed.
Hea uudis on see, et te kõik, kes ei saanud mind viimane kord Viinis külastada, on nüüd jälle võimalus :)

3) Alustan see suvi magistritöö kirjutamist
See saab olema suur projekt, mis võtab terve 7 kuud aega, kuid see ei takista mind muidugi teisi asju tegemast. Ma ei elaks seda üle, kui ma peaksin paar kuud üksi kodus istuma ja vaid ühele asjale keskenduma.
Ma kirjutan seda tööd Mindaugasega. Kuna õpime rahvusvahelist ärijuhtimist, siis peab teema olema rahvusvahelise tooniga. Me valisime kolme teema vahel:
- Balti riikide konkurentsivõimelisuse tõstmine ettevõtluse arendamise kaudu
- BetterPlace rahvusvaheline ekspansioon (suure unistusega värskelt asutatud firma, kes tahab elektriauto populaarseks teha)
- Bottom of the Pyramid innovation by Multinational Companies - kuidas suured rahvusvahelised firmad saavad toota vaestele Indias

Teine teema langes juba ära, kuna firmal on juba liiga palju magistritöö kirjutajaid ja nad rohkem ei suuda võtta (jah, selline mure neil). Aga teised teemad on õhus ja oleme juhendajatega ka juba kohtunud ning varsti peame ühe neist valima. Ühest küljest mind huvitab ettevõtlus väga ja see on Eesti jaoks hetkel väga tähtis teema. Kolmas teema on samuti huvitav, kuna ma saaks teha intervjuusid oma Indias veedetud aja jooksul. Hea oleks siduda. Kes BOP teemaga kursis ei ole, siis saate uurida siit. Siinkohal on ka juhendaja valik ülimalt tähtis ning ka sellepärast kaldume ise selle kolmanda teema poole. Võibolla on juhendaja valik isegi kõige tähtsam aspekt.

Tahtsin need asjad enda ja teie jaoks kirja panna. Selle järgi on mu elu järgmiseks pooleks aastaks orienteeritud. Office123ga jätkan samuti suvel ning võibolla ka Indiast. Me valmistame kaugtöötamise tarkvara, nii et oleks imelik, kui ma ei saaks kaugelt töötada :)

Ja ei, ma ei lõpeta see aasta. Kuid ma ei tunne ka kohustust see aasta lõpetada. Kuhu mul kiiret selle diplomiga? See on lihtsalt paber. Peaasi, et ma olen nüüd õige aja sees kõiki oma kursuseid lõpetamas ning saan magistritöö kirjutamise kõrvalt töötama hakata. Pealegi on tudeng olemisel oma plussid, isegi kui see on ainult ametlikult nii.

What Should We Do With Our Lives

2010-05-17T19:31:00.001+02:00

Laupäeval oli eetris BBC debatt, mis lindistati otse St Galleni Sümpoosiumil. Väga huvitavad inimesed räägivad sellest, mida peaks noor inimene oma eluga ette võtma. Neljale inimesele olid vastaseks küsimustega valmis 10 noort, kellest tervelt kolm olid eestlased. 40. minuti kandis esitabki Deniss oma küsimuse, ja seejärel räägib, mis on tema jaoks tema unistus Eesti suhtes.

Lindistus on BBC lehel saadaval vaid see nädal, nii et veel 6 päeva!
http://www.bbc.co.uk/programmes/p007j97z

The Symposium

2010-05-09T23:35:00.004+02:00

Ma käisin möödunud nädalal St Galleni sümpoosiumil. See oli mu elu parim nädal.

Sümpoosium koosneb kahest osast - eelprogramm 200 tulevasele liidrile ning põhiprogramm, kus meiega liitusid 600 ärimeest ja arvamusjuhti. Need kuussada varieerusid Deutsche Banki juhist Prantsuse majandusministrini kuni edukate investorite ja Benediktiini ordu abtideni välja. Eelmine aasta käis ka Toomas-Hendrik Ilves sõna võtmas.

Sümpoosiumi ametlik osa, loengud, sõnavõtud ja seminarid olid väga huvitavad ja olid juba iseenesest väärt osavõttu, kuid neid saate ise jälgida Youtube'st (sümpoosiumi kanal). Eriti huvitav on Morten Lundi sõnavõtt, kus ta räägib oma elust ja investeeringutest, kaasaarvatud paljuräägitud Skype'i investeerimine, millele ta annab üsna shokeeriva noodi, soovitan siit vaadata, väga huvitav on.

Sümpoosiumi tegelik väärtus tuleb aga välja loengute vahepeal ja mitteametliku osa juures. See on nii korraldatud (ja see ongi selle sümpoosiumi põhimõte olnud terve selle aja), et tulevased liidrid saaksid suhelda vabalt praeguste liidritega. See tähendab siis näiteks seda, et ma võin vabalt õhtusöögi ajal Peugeot CEOga ühte kaheksa inimese lauda istuda. Lõuna ajal saan ma võtta oma taldriku ja nautida seda head toitu vestluse kõrvale Gaana suurärimehe ja nõunikuga Gaana ja Shveitsi valitsustele. Klubielamustest võin teile privaatselt rääkida :) Põhimõte on aga selles, et nad austavad nii meid, noori tulevasi juhte, kui meie arvamusi üks-ühele baasil. Raske on väljendada, kui tohutult rõõmustav see oli.

Kuidas üks noor eestlane sellele sümpoosiumile sattus? Kirjutasin ettevõtlusest essee. Kuid ma ei olnud mitte üksi Eestist. Meid oli kolm noort liidrit - mina, Deniss Rutseikov ja Karoli Hindriks. See tähendab et 0,02% maailma rahvastiku esindajatest moodustasid tulevaste liidrite hulgast 1,5%. Vot see annab lootust Eesti tuleviku jaoks. Ja me andsime oma panuse sellele, et Eestit kõigi sümpoosiumil osalejate hulgas teatavaks teha ja näidata, kuhu meie väike Eesti maailmakaardil suundub - pürgime suurte hulka, tasapisi, aga lootusrikkalt.

Deniss võttis väga edukalt Eesti kohta sõna, ja sõnastas oma unistuse Eestist maailmakaardil. See oli BBC live debate ja see läheb BBC World Service saatena eetrisse 15-16 mail (link debatile siin). Sellega seoses veel üks huvitav aspekt. Nimelt valis BBC 10 noort juhti nelja panelistiga selles debatis diskuteerima. See toimus nii, et me kirjutasime eelmine päev neile ühe küsimuse, mida me tahaksime paneelilt küsida. Parimad küsimused said võimaluse debatis siis ka osaleda. Ja siit tuleb loo püant - 10 valitud juhi seas oli 3 eestlast! 1,5 protsendist sai nüüd 30% noortest juhtidest.

Ma olen sümpoosiumiga sajaviiekümneprotsendiliselt rahul. See oli huvitav. See oli kasulik. See oli vaba. Ja see pani Eesti maailmakaardile. Ma kuulsin häid arvamusi Ilvese eelmise aasta sõnavõtust - elegantne ja otsekohene - ning ma loodan, et see resoneerub eelmise aasta osalejates. Ma ei tea seda, kuid ma võin kindlalt öelda selle aasta kohta. Kui inimesed, tänased ja homsed juhid, tulevad minuga rääkima, sest ma olen Eestist, ei saa ma salata kui palju lootust see mulle annab, et 10 aasta pärast on Eesti liikunud Ida-Euroopast Põhja-Euroopasse ja teda võetakse võrdväärsena Taani, Rootsi ja Soomega. Deniss, su unistus on reaalne!

Teised mõtisklused sümpoosiumi teemal:
Karoli Hindriks (EE)
Morten Lund (DK)
Joyce Meng (US)

Pildid:
Siimu pildialbum
Sümpoosiumi ametlikud pildid

Hands Across The Baltic

2010-04-24T23:28:00.002+02:00

Tahan pühendada veidi aega baltimaalisusele. Arvasin ennevanasti, ajal kui minu suhtlemised meie naabritega lõunanaabritega jäid veel ärisuhtluse piiresse, et tegemist on eestlastest täiesti erineva mõtteviisiga inimestega. Ja mitte ei tulnud välja. Tagasi mõeldes on naljakas selle peale mõelda. Äkki me ei olegi nii erinevad kui tundub? Äkki on ajalool tõesti mingi omadus rahvaid sarnaseks vormida.

Minu leedu ja läti sõbrad

Ei saa salata, et siin olles on mul rõõm näha oma balti vendasid (ka õdesid) ning ma saan nendega tavaliselt hästi läbi. Kui kõrvale jätta mu üldine kalduvus näha kõigis inimestes sõpra, arvan et seal on midagi rohkemat taga. Jah, usun et eestlased, lätlased ja leedukad on üldises plaanis sarnasemad kui me arvame. Mis siin salata, minu parim sõber Taanis on ju leedukas. Mitte hõimluse pärast, vaid seetõttu, et ta on mulle kõige lähedasem inimene. Ja ka teised baltlased, mul on nendega alati väga rahuldustpakkuvad vestlused.

Leian, et sarnasused on põhjustatud kõige enam kolmest faktorist: ajalugu, ühine vaenlane, asukoht.

Meie viimase saja aasta lugu on kohutavalt sarnane ja see on muidugi praegu elavatele isikutele teatava sarnasuse kaasa andnud kolme riigi lõikes. Oleme olnud sama vabad ja sama surutud kogu eelmise sajandi. Meie majandus (ja seega eluolu) on samuti samal tasemel olnud läbi kogu eelmise sajandi. Lisaks, Eestlased arvavad, et me oleme ainsad, kes laulsid ennast vabaks, ja üllatus-üllatus, sama arvavad lätlased ja leedukad. Tuleb välja, et meie naabrid on sama laululembelised, kui jutt on iseseisvuse saavutamisest. Aga neil on umbes sama palju rahvusvaheliselt tuntud lauljaid kui meil on (khmm). Teised kaks faktorit on iseenesestmõistetavad, mis puutub Venemaasse ja pimedatesse süngetesse balti öödesse. Kuid fakt on, kui väljastpoolt vaadata, siis inimesed on suhteliselt sarnased oma mõtlemises ja käitumises.

Miks siis me arvame, et me oleme nii erinevad?

Esiteks, tihtipeale mahub meie väikesesse maailma vaid Eesti, Läti ja Leedu. Need esindavad inimsuse ekstreeme, kuivõrd ülejäänud maailm on lihtsalt ülejäänud maailm, homogeenne kogum läänlasi. See tekitab inimomaduste ülepaisutamise. Me näeme erinevusi, kuid me ei taba ära sarnasusi. Mis viib mind järgmise punkti juurde. Me tahame näha erinevusi. Kuigi geograafiliselt ühendatud, peab ju olema mingi oluline erinevus, miks me oleme kolm eri riiki, ning rahvuslik uhkus sunnib meid otsima erinevusi ning loomulikult need on seal olemas. Kuid see ei muuda fakti, et vaatamata väikestele erinevustele, mis ehk ei loegi suures plaanis, kus me oleme pealtnäha vapustavalt sarnased.

Kolmas põhjus on uhkus. On olemas juhtum, kus pidid ühinema kaks suurt telekommunikatsioonifirmat Rootsist ja Norrast. See pandi suure kella külge, kuna tegemist pidi olema suure ettevõtmisega. Selle ajani, kui hakati arutama, kes ühist ettevõtmist juhtima hakkab. Loomulikult ei tahtnud Rootsi firma olla norrakate juhitud ja vastupidi nägi Norra firma, et nad on rootslastest suuremad ja väärivad juhtrolli. See viis tulise debatini ning vastastikuste erinevuste väljatoomiseni, kuni selleni välja, et mõlemad firmad nõustusid, et tegemist on liiga erinevate kultuuridega, et ühinemine võimalikuks osutuks. Misasja? küsiks enamus inimesi väljastpoolt neid riike, kuna ilmselgelt on tegemist kahe väga sarnase riigi ja kultuuriga. Milles on siis asi? Mõlemad firmad tundsid liiga palju uhkust, et näida teisele alaväärne ning see viis erinevuste ülepaisutamiseni.

Iga Baltimaa kodanik tunneb oma kodumaa üle samamoodi liialt uhkust, et ennast samavääristada teise kahega. Seda selleni, kuni ta maailma näeb. Siis tuleb äratundmine.

Happy Easter

2010-04-05T12:40:00.001+02:00

Teate, lihavõttepühade lähenedes mõtlesin ma, et mis siin ikka nii väga tähistada. Eks ole need päevad, nagu kõik teised. Pealegi on minu puhul tegemist motiveeritud iseseisva ettevõtjaga, kelle elu ei reguleeri töökellaajad ja pühade olemasolu, vaid omaenda tahe (ja südametunnistus). Nüüd on käes pühade viimane päev ja mu arvamus on muutunud.

Pühad tulnud ja läinud ning mul on hea meel, et nad tulid. Ma võtsin kõigele vaatamata tuure vähemaks ja veetsin Karoline, Mindaugase ja oma teiste sõpradega mõnusalt aega. Puhkus tuli. Päikest pole ja vihma sajab, aga tunnen end hästi. Eile, vastu ootusi, käisime ringi. Rongiga sai tasuta sõita (nagu iga kuu esimene pühapäev), nii et käisime S-rongi erinevates otsades. Väljas külm ja tuuline, rongis soe ja mugav. Nii ta läks.

Vahepeal on toimunud päris palju. Mu ema käis märtsi lõpus külas. Pilte sellest saate näha minu Picasas. Mul oli väga hea meel, et ta käis. Ma sain argipäevast eemal olla, suhelda oma armsa emaga ning mõelda kodust. Nüüd kõlab küll, nagu ma ainult puhkakski, kuid nii see päris ei ole.

Tegin oma (loodetavasti) viimase eksami sel ajal, kui ta siin oli. Huvitav, aga tundub, et just sellest viimasest eksamist õppisin ma kõige rohkem eksamite tegemise kohta. Kahjuks on aga liiga hilja. Vaevalt et ma enam traditsionaalsesse õppeasutusse ennast registreerin. Elukestev õppimine küll, kuid ma ei suudaks enam teha seda pulli, mis koolis nõutakse. Ma õpin enda jaoks, mitte selle jaoks, et eksameid teha. See ei tähenda, et ma koolisüsteemi ei austaks. Mitmes mõttes on kasulik, kui inimene õpib projekte tegema vastavalt esitatud kriteeriumitele, mille järgi teda ka hinnatakse. Nii toimub see ka tööl. Kuid lisaks bossi esitatud kriteeriumitele, ja isegi ehk veel tähtsam sellest, on see, et tulemused oleksid suurepärased. Koolis mõõdetakse tulemusi teistmoodi kui tööl.

Olen siin rahul. Loodan, et ka teile on kevadpäike rõõmu ja kevadvihmad värskust toonud. Ilusaid munadepühi!

Uued pildid:
Minu tegemised märtsis

Power Naps Rule

2010-03-20T16:58:00.000+01:00

Mulle on hakanud siesta mõte meeldima. Olen hakanud sellest lugu pidama. Olen mõelnud ka selle peale, miks siesta võiks kasulik olla. See annab võimaluse ilma vabanduseta varakult üles tõusta ning lõunaajani efektiivselt töötada. Uinak lõuna ajal töötab kui resetinupp. See annab uut jõudu uuestileitud keskendumise ja energiaga uuesti alustada, selle asemel et päeva võimatult pikaks venitada.

Üldiselt olen selle tempoga kogu elu veetnud.

Varasemast kogemusest rääkides, olen kuulnud uinakute kohta erinevaid mõtteid. Olen kuulnud öeldavat, et iga uinatud minut võtab minuti elu lõpust ära (ehk uinak on tervisele kahjulik). Olen aga ka kuulnud, et kui tunned väsimust, maga 15 minutit (uinak on tervisele kasulikum kui enda kurnamine). Tähtis on aga teha lühikesi uinakuid. 15 minutit on piisav aeg, et oma ajule puhkust anda, kuid jääb ajaliselt alla poole tunni, kus peaks algama juba REM-une staadium. Kuigi REM-une olemasolu on kindlasti väga tähtis öise magamisperioodi vältel, uinaku puhul tuleks seda lausa vältida, et keha ei saaks signaali, et on käes kauema magamise aeg.

15-minutiline uinak on kasulik, kui tunnen väsimust. See annab mulle uut jõudu ja keskendumist.

My Travel Report from Vienna

2010-03-08T16:49:00.001+01:00

On aeg eelmise semestri otsad kokku tõmmata. Pidin kooli jaoks tegema ühe ülevaate minu semestrist välismaal. Mõtlesin, et miks mitte seda ka teiega jagada. Nii et, juhuks kui teid huvitab, siis oli mul nii palju öelda Viini vahetussemestri kohta: http://dl.dropbox.com/u/4003341/Siim%20Esko_Travel%20Report.pdf (Inglise keeles)

Somewhere Between Copenhagen, Vienna and Reality

2010-03-04T11:09:00.001+01:00

Istun mõnusasti Viini lennujaamas, ootan kannatamatult rongi, mis mind kesklinna viiks. Ühtlasi mõtlen, et miks lennukitoitu niivõrd kirutakse. Kas Ameerika mandril on see tõesti nii kehv? Mina olen alati rahule jäänud, ja pidevalt isegi meeldivalt üllatunud. Lendasin Austrian Airlinesiga ja mulle pakuti teed, mahla, tükike kooki ja võileib, mille vahel oli midagi magusa hartsho taolist. Meeldiv.

Täna kolisime meeskonnaga. Ma arvan, et olen ehk seletuse võlgu, mis minuga seal tegelikult toimub.

Töötan seal poole kohaga. Eks, kuna mul on ka koolis veel mitu asja lõpetada, siis üle poole koha ei tulekski välja. Ja saan kodust töötada mõnda aega, ning kui vaba päev on, siis ka kontorisse minna. Ma tegelen turundusega, ehk siis kõige sellega, mis külastajaid meie saidile tooks. Mul on nüüd palju rohkem vastutust võrreldes eelmise aastaga. Eks ajad ole ka muutunud. Oleme läinud teise suunda liikuma, ning mul on selle üle hea meel, eriti seetõttu, et mul on suur sõnaõigus selle üle, kuhu suunas me liigume. See on siis, oleme oma suhtlemises muutunud avatumaks ja tähtsustame fakti, et meie toode põhineb pea 100% vabavaral.

Hetkel oleme tagasi ürgses stardijärgus, kus raha pole, aga tahe on suur. Sellisel juhul jääb kaks valikut, kas kohendada tahet väiksemaks, või üritada raha hulka suurendada. Loomulikult tegeleme hetkel teisega, tahe aga aina suureneb.

Täna siis kolisime. Pildil näete kogu meie kontorivarustust, mille kaasa võtsime. Naljatasime samas, et kolime nüüd inkubaatorist "tõelisse maailma".

Thinking of You

2010-02-24T15:31:00.001+01:00

Ilusat iseseisvuspäeva kõigile! Peab tunnistama, et siia kostavad iseseisvushüüded vaid nõrgalt, kui välja arvata mõned postitused Facebookis, see et Karoline soovis mulle palju õnne selle päeva puhul, ning et sain teada, et Delli poes saavad kõik 92-aastased ostjad terve see nädal sülearvuti 50% soodsamalt (arvatavasti on vähe neid 92-aastaseid memmesid ja taate, kes sülearvutist huvitatud on, kuid nende lapselapsed tuletavad neile kindlasti meelde).
Minu jaoks on päev sellepärast tähtis, et see tuletab mulle kõiki toredaid inimesi meelde, kes mul Eestis on. Head iseseisvuspäeva!

My Last Few Days' Work

2010-02-23T12:00:00.002+01:00

Nagu ma kirjutasin kolmanda uudisena eelmine kord, alustasin tööd uuel töökohal ja hakkasin ühele väikefirmale marketingi tegema. Firma on lausa nii väike, et meid on kõigest kolm, kuid see-eest on unistused suured :) Võite järele uurida, millega ma tegelen siit (twitter, Facebooki fännikas, blog). Viimane projekt, mis mul käsil oli, oli video tegemine.

Mõtlesingi, et ehk on teil huvitav näha, millega ma siin tegelen. Et midagi käegakatsutavat ka näidata, siis siin on väike video:

Otselink: youtube.com/watch?v=O4XhF7yxtZQ

My Top Five News

2010-02-08T23:49:00.000+01:00

Rääkisin täna Kseniaga ja ta küsis, kas mul suuremaid uudiseid ka on. Mõtlesin selle peale ja tegelikult on minuga jaanuarikuust alates päris palju juhtunud, millest võiks rääkida. Kuid arvan, et viiest suuremast uudisest esialgu piisab.

Niisiis, minu top 5 uudised:
1) Olen ikka veel Karolinega õnnelikult koos
2) Lahkun EM Tõlkest, et saaksin rohkem teistele asjadele keskenduda
3) Samas võtsin vastu pakkumise teisest alustavast firmast, kus alguses ma palka ei saa, kuid teen seda huvitava väljakutse ja võimaliku pärastise tulu pärast. See on sama firma, kus ma eelmine aasta töötasin ja ma hakkan nende marketingi juhtima.
4) See semester on mul teha Taanis kaks kursust, üks äriprojekt ja hakkan kirjutama magistritööd
5) Otsin suveks tööd väljaspool Taanit, eesmärkidena Viin, Moskva, London, Dublin, kusagil Prantsusmaal või New York.

Too Friendly?

2010-02-03T09:07:00.000+01:00

Pärast ühte mõnusat kuud Austrias olen tagasi vanas heas Kopenhaagenis (jõudsin alles pühapäeva hilisõhtul). Mälestused tulevad jälle tagasi, õhk on värske ja elu tudengile kohane. Tundub aga, et ma olen selle linna jaoks liiga sõbralik. Soovisin eile ühele CBSi töötajale "head päeva jätku" ja ta küsis, kas ma mõtlen seda tõsiselt...

Ja nii on.

The View Up And Down The Mountains

2010-01-12T10:28:00.008+01:00

Karoline elab mägedes, Austria lõunaosas, mis Itaaliaga piirneb. Mul oli rõõm tal külas käia. Tunded, mis mind valdasid, olid ühed tugevamad, mida seni tundnud olen. Esiteks vaade meie kolmanda korruse toa aknast, millest eelnevalt pilti näitasin. Teine asi on aga, kui vaatad mitte alt üles mägedele, vaid ülevalt alla, mägedelt.

Minu vana aasta õhtu möödus kelgutades. Mägedes on aga kelgutamine teistmoodi, kui mina, küngaste elanik, endale ette kujutasin. Selle asemel, et sõita künkaveerult minuti alla, oli kelgutama minek tõsine ettevõtmine. Sõitsime autoga mäest üles, teine käik sees ja mootor undamas, kuni jõudsime 1000 meetri kõrguse kanti ning jätkasime ülesrühkimist jalgsi. Pärast tundi aega kõndimist jõuab mõnusa väljanägemisega mägionnini (pildil). See on koht, kuhu kelgutajad tulevad ennast värskendama, soojendama ja seltskonda nautima pärast rasket teekonda mäe jalamilt. Ja ma pole näinud veel ühtegi kohta, mis on tunni aja kaugusel lähimast autoga ligipääsetavast kohast, mis nii elust keeks. Iga õhtu oli see trahtri moodi asutus täis elavaid ja jutukaid (ning tihtipeale ka laulvaid) inimesi... inimesi, kes tulid siia seltskonna pärast, et siis tagasi alla kelgutada, Eesti tavapärase minutilise kelgutamise asemel 15 minutit jutti allamäge. Mõnus.

Käisin ühtlasi ka elus esimest, teist ja ka kolmandat korda suusatamas. Esimese mäepäeva jooksul õppisin püsti püsima, teise jooksul asjast lõbu tundma ja kolmanda jooksul pulberlumes slaalomit sõitma. Viimane ei tulnud veel välja :) Kõige parem kogemus oli aga see, et kolmandat korda minnes ei läinud ma enam üles mitte liftiga, vaid rühkisime Karoline vennaga jalgsi üles, 1200 tõusumeetrit. Mäesuuskadele pannakse suusa pikkuselt alla väikesed harjased, mis takistavad tagasilibisemist ning niimoodi saab koguni kuni 45-kraadise tõusuga mäest üles minna. Me läksime ühele teisele mäele ning veetsime 5 tundi mäkketõusule, fantastiliste vaadete nautimisele, slaalomisuuskamisele ning selle kõrvalt jäi aega ka ühe Radleri joomiseks selles kõrtsis poolel tagasiteel. Tagasiminek läks nö "libisedes" allamäge.

Kokkuvõttes võin öelda, et nautisin väga nii talve pakutud mõnusid, lumetormistest mäetippudest kuni jalutuskäikudeni päikeselistel nõlvadel, kui ka seal olevat seltskonda. Lisaks tutvusin Tirooli kohalike toitudega ning sain ka oma elu parimat pitsat süüa. Puhkus suure P-tähega. Pildid minu olekust selles väikeses orukülas nimega Thal panin üles Picasasse.

Travel Tip #1: Want to Visit Vienna?

2009-12-31T16:57:00.010+01:00

Kuulsin enne siia tulekut palju, kui ilus linn Viin on. Et see pulbitseb elust ja kultuurist. Kesklinn on nii kena, oma vanade hoonete ja teatrite-ooperitega. Aga varjukülgedest olevat elu kallis. Kuidas sellega siis on?

Ma nõustun täie rinnaga, et linn on tõesti väga kena. Eriti sümpaatsed on mitmes erinevas stiilis ehitatud vanad majad ning mäed, mis linna ümbritsevad. Tekib kaitstud tunne. Lisaks on Viin linn, kus on kõigile midagi, olenemata vanusegrupist, olenamata maitsest. Mulle meeldib üks kuuldud ütlus: "Viinis leidub midagi maitsekat kõigile, kui sel inimesel aga maitset on." See iseloomustabki elu Viinis. Siin võib päevi veeta, ilma et igav hakkaks, isegi aastaid. Samas ei pea ma seda linna väga kulukaks.

Mis puudutab elu kallidusse, siis eks see ole nii ja naa. Üür on mul euroopalikult kopsakas, 400 eurot kuus. Eesti üüridega ei tasu võrrelda. Samas on see veidi vähem kui Taanis, mille üle on mul hea meel. Pealegi olen saanud selle eest väga kena koha - suur tuba, kõigega varustatud suur korter, kuhu ma peagi jälle tagasi pöördun viimaseks kuuks. 400 eurot korteri üüriks ei olegi ju palju! Kui üüri Eestiga võrrelda ei saa, siis toitu küll. Leian asju, mis on isegi odavamad. Nüüd aga selle juurde, mis teid kui minu tulevasi potentsiaalseid külastajaid huvitab (kuna üür ja toit oleks teile tasuta), transport €5.80 24-tunni kaardiga, teater ja ooper €4-40 (või isegi täiesti tasuta), õlu baaris €2.50, klaas veini €3 ja lihtne söök väljas €5. Sushi saab ka €6 eest minu maja lähedal asuval (ilme järgi väga populaarses) kohas.

Veidi kahju on, et alla $319 Viini sõitu Tallinnast ega Riiast otse ei saa. Tuleb lennuk ka otse Tartust Viini, kuid selle hinnad jäävad 5000 krooni ligi või sellest ülesse. Muidugi, kui ma Eestis käisin, lendasin Ryanairiga veidi ringiga. Kuigi kogu reis võttis kaua aega, oli lõpptulemus odavam kui otselend. Tudengile kohaselt reisimine:
Buss Viin-Bratislava €10
Lend Bratislava-Stockholm Skavsta €8
Buss lennujaamast Stockholmi €2 (seal pakutakse 2-in-1 diili - üks inimene saab Sthlmi €5 eest, kaks inimest sama rahaga. Ootasin siis leti juures, kuni üks üksik reisija piletit ostma läks)
Buss Sthlm-lennujaam €10 (2-in-1 diili enam ei olnud)
Lend Sthlm-Riga €40
Buss Riia-Pärnu €7
Buss Pärnu-Tallinn 110 EEK
Buss Tallinn-Tartu 125 EEK
Buss Tartu-Riia 143 EEK
Lend Riia-Milano €60
Bussid ja rongid lennujaamast Veronasse €11

Kogu reis Viin-Stockholm-Riia-Eesti-Riia-Itaalia läks kokku maksma 2650 EEK. Siin tuleb arvestada, et ma broneerisin k6ik lennud viimasel hetkel detsembris, mistõttu ma ei saanud lennupiletitele isegi kõige paremaid pakkumisi. Nii et, kui natuke seigelda, tuleb odavam. viin on seda väärt.

Viin on linn, kus toimub alati midagi, kunagi ei ole ta "väljaspool hooaega". Austria on kaunis maa ning siin leidub igaleühele midagi, ainult uurige. Ja miks toimus Michael Jacksoni auks antav kontsert Viinis? Tema vend väidab: "“Vienna was a very dear place for Michael. And he loved the castles.”

Soovin kõigile ilusat algavat uut aastat ja loodan, et ehk satub sinna ka mõni reis sinna, kus iganes ma olen! Valge tiigri julgust kõigile!

Makin' my way through Italy

2009-12-29T12:01:00.001+01:00

See on esimene kord, kui ma Itaaliasse lähen, mul esimene kord alpidest üle lennata. Vaade on vapustav. Tundub, et ma valisin (või Ryanair valis mulle) lendamiseks õige aja, sest päike oli just üle mägede loojumas ning paiskas nende turjale pehme oranži kuma.

Minu sõber Franzi elab väikeses kitsaste teedega mägikülas, kus elab juhtumisi sama palju inimesi kui Tartus. Küllap see on teede kitsus, lähestikku paiknevad majad, nendelt peegelduv lõunaprantsusmaalik provintsiaalne mulje ning alati lähedal paistvad mäed, mis sellise kokkusurutud mulje linnast tekitasid. Jõudsime kohale hilja õhtul ning tänavad olid lisaks veel ka väikesele mägikülakesele omaselt valgustatud. Mitte, et ma teaks, kuidas mägikülasid valgustatakse...

Rong Austria poole viis mind tunnelite kaudu läbi kõrval valendavate mägede. Märkasin, et tualett rongis oli üks ruumikamaid, mida üheski rongis näinud olen ning ühtlasi kõige spartalikum. Kuid töötas. Erinevalt Tartu-Riia bussi omast, tuli kraanist vett. Seni olen näinud ainut Itaalia head külge - inimesed on rõõmsad ja viisakad, rongid on õigeaegselt kohal ja isegi varemgi, ning teed on korras ja puhtad. Olin kuulnud oma itaalia sõprade käest palju sajatusi korralduse kohta, kuid mina jäin küll rahule. Ma ei jäänud aga nii kauaks, et seda teist külge tundma õppida...

Hetkel olen paar kilomeetrit Austria poole peal väikeses külas nimega Thal. Mõned kilomeetrid eemal peetakse mägisuusatamise maailmakarika etappi ning mind tervitab iga hommik aknast vaade, mis võtab hinge kinni.

Exploring The Neighbourhood

2009-12-06T20:53:00.001+01:00

Kahlenberg, veinipiirkond Viini põhjaosas, September 2009

Reis Alpidesse ja Sloveenias, kolm päeva ringreisi, September 2009

Reis Münchenisse, kaks päeva Oktoberfestil, Septembri lõpp 2009

Reis Bratislavasse, nädalavahetus väikeses Slovakia pealinnas, Oktoober 2009

Linz, Euroopa kultuuripealinn 2009 ühe päevaga, November 2009

Christmas Coming and Studies Going

2009-11-24T15:20:00.003+01:00

Valehäire selles mõttes, et ega mulle modemit ikka tulnud pole. Aga muidu, saatsin täna George'le üle 9 aasta jälle sünnipäevaõnnesoovid. Üldiselt olen aga jälle igasuguste tegevustega seotud. Siin on alati midagi teha ja ringi vaadata, kas õpingutega seoses, või linna peal. Kui Kopenhaagenis tulid jõulud novembris koos jõuluõlle müügi alustamisega, siis siin hakkasid jõululaadad peale.

Enamasti on tudengitele tõmbefaktoriks üks asi - Glühwein e. hõõgvein. Kuid hõõguvat veini mõnusa seltskonnaga ja säärases õdusas keskkonnas nagu seda on jõululaatade säravad kulissid ja erivärvilised tulukesed. Üldiselt on see lihtsalt mõnus viis sõpradega aega viita. Nüüd aga avati meie kooli esiukse ees hõõgveiniputka, kus topsi hõõgveini saab 1 euro eest. Eile oli avamine ja tunglemist oli palju. Koolist lahkumiseks oli otstarbekam kasutada mõnda küljeust.

Pildil keskel mina ja Pedro, kui me jälle ühel sellisel linna jõululaada üritusel käisime. Ma ei oleks arvanudki, et mul portugaallastega midagi ühist on, kuid kui välja arvata see, et seal veedetakse kogu suvi rannas ja Eestis korralikku rannailma oodates, on eestlase ja portugaallase mõtteviis üsna sarnane ning ma ütleks isegi, et hoolimata geograafilisest kaugusest on Pedro mulle kultuuriliselt kõige sarnasem siinsetest inimestest. Huvitav tõdeda.

Viin meeldib mulle väga, siin on inimesed sama lõbusad kui Kopenhaagenis, ja isegi rohkemgi, sest Viinis on rohkem teha, rohkem näha, rohkem erinevaid võimalusi midagi kogeda. Ja õpingud on kindlasti koormavamad, kuid mulle meeldib see rohkem, sest ma tunnen, et ma õpin midagi iga päev, vastupidiselt Kopenhaageni loengute sisseahmimisele, lootuses, et midagi ka külge jääb. Materjali on siin ka palju, aga enamasti juhtumuuringute baasil. Iga juhtumi kohta antakse paar teoreetilist artiklit, mida saab sellega siduda, niisiis on seostamine palju lihtsam. Asja teine külg on see, et iga nädal on 3-4 juhtumit läbi töötada ja siis kui arutlemiseks läheb, on tihtipeale sassis, kust mis andmed pärit on. Võib ju väidelda, et see harjutabki inimest tegelikuks eluks, kus ei ole vaid ühed ohjed käes, vaid mitu korraga, aga juhtumid on tihti nii erinevatest tööstustest, mille telgitaguseid tuleb alati järele uurida, et läheb kergesti segamini. Muidu aga läheb muude õppemoodustega ka üsna hästi, muu hulgas saksakeelse äriplaani ja ärisimulatsiooniga.

Laupäeval lähen Linzi, mis jagab Vilniusega 2009. aasta kultuuripealinna tiitlit. Eks näeb.

The Net's Coming!

2009-11-20T19:17:00.001+01:00

Eelmine nädal oli mu sõber Mindaugas siin. Nähtavasti on kõige odavam viis Stockholmist Viini sõita võtta lennuk Veneetsiasse ja sealt rongiga tulla, ning hiljem Budapestist tagasi lennata - milline vedu. Kahe päevaga nägi ta enamus asju, mis Viinil pakkuda on. Mitte sellepärast, et Viin igav linn oleks, vaid sellepärast, et tal oli hea giid. Muidugi ma ei mõtle "kõige" all turistilõbustusi, vaid pigem reaalset elu - kuidas elan mina, kuidas mu sõbrad ja kuidas mu naabrid ja kaasviinlased. Üldiselt arvan, et ta sai üsna laia pildi.

Ja mida ma veel tegin?

See nädalavahetus käisin neli päeva Budapestis (pilt Kangelaste Väljakul). Sellest saab palju rääkida ning loomulikult võivad kõik mulle Skype'i kaudu vms helistada. Nimelt on mul nüüd uudiseid mu internetifirmalt (kui seda niimoodi nimetada saab), et ma saan oma modemi esmaspäeval. Tore ju, pärast rohkem kui kaht kuud ootamist. Isegi kui ma selle esmaspäeval kätte saan, olen juba praegu kulutanud rohkem kui poole siinveedetavast ajast interneti ootamisele koju. Aga vähemasti olen selle kohta palju kaevata saanud ja eestlasele kohaselt on vahel hea kaevata.

Busybee

2009-10-27T11:58:00.000+01:00

On olnud kiired ajad. Ma mäletan veel, millised olid minu mõtted esimesel nädalal siin ülikoolis.

Kõigil teistel on nii palju tööd ja grupiga kohtumisi. Mõnel oli mitu tükki päevas lausa. Ja kõik närivad küüsi ja kurdavad, kuid ma ei saa aru miks.

Siis ei olnud mul loengud õieti alanud. Teise nädala lõpuks oli mul kaks loengut, mõlemad sissejuhatavad. Kuid siis hakkas pihta.

Esiteks veetsin väga lõõgastava nädalavahetuse Alpides. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, kuna läksin sinna kursuse pärast. Minu äriplaneerimise kursusel toimub alguspauk Alpides mägihotellis. See on mõnus koht üksteise tundmaõppimiseks ning rahulikus õhkkonnas algtõdede selgitamiseks. Lisada kogu mägikeskkonnale ja fantastilisele seltskonnale veel saun ja nädalavahetus oli ideaalne!
Kuid see oli alles kursuse algus. Äriplaani koostamiseks oleme palju vaeva näinud juba ja näeme veel tulevikuski. Lisaks sellele on kõik teised kursusedki grupitöö baasil. Ja gruppidega kohtumine on meie lemmiktegevus. Keskmiselt kolm kohtumist päevas on norm. Õnneks on enamus mu loenguid kontsentreeritud kahele viimasele nädalapäevale, kuid see-eest kuidas veel kontsentreeritud! Selle nädala lõpus on mul kaks päeva loengud 9-20 nelja kursuse jaoks, kusjuures need kattuvad üksteisega erinevas mahus, alates poolest tunnist terve kursuseni. Sellega ma hetkel siis tegelen.

Internetikutid räägivad ikka "järgmisest nädalast", kusjuures neid järgmisi nädalaid on nüüd juba üksjagu olnud.

Sellegipoolest panin üles mõningad pildid, et saaksite heita pilgu möödunud oktoobrile. Järgnevad erinevad reisipildid.

The Situation As It Is

2009-10-02T19:26:00.001+02:00

Praegusel hetkel on minu v6imalused internetti p'a'aseda kesised, kuni uue arvuti saan. Minu vana arvuti ma pillasin maha monitori poole peale, nii et pilti enam ette ei tulnud. Peale seda sain v'aga edukalt hakkama uue kasutatud 19-tollise monitoriga, mille ostsin. Tegelikult oli see 14-tollisega v6rreldes suur samm edasi. Kuni ka see yhel p'a'eval t'o'o'tamast lakkas. Nyyd kirjutan meile oma telefoniga ja blogi samamoodi.

Eelmisel n'a'dalal k'a'isin suurep'a'rasel spontaansel reisil Alpidesse ja j6udsime ka Sloveeniasse otsapidi. Nyyd olen Oktoberfestil Munchenis. 5. oktoobril algab kool. See on natuke hetke minust. Loodan varsti pilte ja lugusid yles laadida. Neid saab olema nii m6nigi, ma hoiatan.

It's What I Like To Do Best

2009-09-18T11:00:00.006+02:00

Artikkel, mida loete, on sellest, mida suvel tegin. Kui mäletate, siis rääkisin, kuidas meil oli kooliprojektiks uurida ühe firma strateegiat arengumaades. Projekt oli nii edukas, et meid palgati kirjutama samale ettevõttele projekt, teisisõnu äriplaan. Meeskond oli sama. Väga erinevate oskustega noored inimesed, kuigi me kõik õpime ühel kursusel. Panime oma oskused kokku ja teate küll, mida räägitakse sünergiast, annab kokku välja rohkem kui osade summa. Sedamoodi tundsin ka selle projekti juures. Mul pole nii head meeskonda veel olnud. Ülemistel piltidel ongi meie meeskond - mina, Maiju, Mindaugas ja Franziska.

Ettevõte, millest jutt, tegeleb kuuseseemnete kokkukorjamise ja impordiga Gruusiast ning seejärel jõulukuuskede müügi ja kasvatamisega. Mis Bolsi teistest eristab on see, et ta müüb nüüdsest kuuski nende enda loodud Fair Trees brändi all. See tähendab, et töötajate ja keskkonna eest kantakse hoolt kogu kuuse kasvatamise protsessi jooksul, seemnest elutoani. Uskuge või mitte, aga see on kuusekasvatuses hell teema ning tihtipeale proovitakse tööliste inimõigustest mööda minna. Bols läheb aga heast kohtlemisest veelgi kaugemale ning aitab kohalikke Gruusia elanikke vajaliku abiga koolidele ja tööliste peredele. Ehk lasen sellest rääkida hoopis Bolsi brändi Fair Trees uuel lipukandjal ja ühtlasi minu õe Triinu ühel lemmiklauljal, Katie Melual:

Fairwind and the Fair Trees project is supported by Katie Melua, the multi-platinum selling singer and songwriter, who was born in Georgia and lived there until she was 8 years old.
“I am absolutely thrilled that fair trade has reached the poor cone pickers of Georgia. Fair Trees is a wonderful project that helps improve the lives of many people in remote areas of Georgia, the country where I was born. I urge anyone who loves a real Christmas tree to buy a fair trade one this year – after all, it won’t cost any more than a non-fair tree”.

Meie ülesanne oli koostada äriplaan. Üldiselt öeldes tähendab see seda, et me aitasime neil nende strateegia sõnastada, teha turuuuringud, riskianalüüsid ja prognoosid. Kui tahate täpsemalt teada, helistage mulle. Kõik selle panime mõnusasse pakendisse investoritele esitamiseks. Mis rõõmsaks tegi oli see, et investorite sõnul oli see kõige parem äriplaan, mida nad eales näinud on. Väga meelitav neist, eriti arvestades, et nad on neid näinud arvatavasti sadades, kui mitte tuhandetes.

Äriplaani koostamine on tavapärasest veelgi rahuldustpakkuvam, kui tead et ettevõte seisab õilsa eesmärgi eest. Ja aitab ka see, kui omanikud on uskumatult sõbralikud. Mul on hea meel et aitasime Bolsil saada nende missioonile sammukese lähemale. Projekt on seni väga edukas. Kogu nende pere on nüüdseks minu väga head sõbrad ning soovin neile kõike paremat.

Muide, kui kellegil (või kellegi tuttava tuttaval) on abi vaja äriplaaniga, siis ma aitan hea meelega! Ma võtan see sügis ka siin Austrias mõned kursused äriplaneerimises. Saab olema huvitav seda teha saksa keeles.

Big Plans?

2009-09-12T23:54:00.001+02:00

Minu semester algab 5. oktoobril. See on isegi praegu tervelt 3 nädala pärast, siia saabudes oli loengute alguseni aega üle kuu aja! Mis ajas üht terve mõistusega inimest siis nii vara siia? Ma tahaks loota, et vastus peitub küsimuses endas - terve mõistus. Muidugi oli oma osa ka selles, et sain oma Kopenhaageni korterile täpselt selleks päevaks üürilise, kui ma ise välja kolisin, nii et pärast seminari ei saanud sinna tagasi pöörduda, ning ma sain Viini juba koha. Kuid need on õnnelikud kokkusattumused, mis mind siia tõid. Mõte oli ikka teine. Mõte oli olla veidi aega üksi, saada linna tundma oma käe läbi, käia läbi ümbruskond - kõndides, mitte metrooga - ning et oleks aega kõndimiseks ja vaatamiseks ja kuulamiseks. Ehk on see tagantjärele tarkus, aga nüüd mõistan, et rahu ja vaikus, mida koged uues kohas üksi olles - tundmatuna linnas - on midagi väga võimsat. Keegi ei oota sinult midagi, pole ühtegi kokkusaamise aega, mida pidada. Saab lihtsalt olla. Aga, selleks on oma aega ja koht ning olen õnnelik ka kuu aja pärast, kui meeletu triangel pihta hakkab. Lõppeks elan selleks, et midagi ära teha, mitte ainult omaette mõtlemiseks.

We are here on Earth to do good to others. What the others are here for, I don't know ~ W. H. Auden

Minu plaanid omaette aja jaoks (ja selleks vajalikud tööriistad):

Mõelda, kuulata, tunnetada ja mängida, uurida Viini südant, et saada aru, mis paneb ta tiksuma (raamatud, jalutuskäigud, saksa keele õpingud, kohatised vestlused kohalikega)

Õppida saksa keelt omaette (vestlused, raamatud, audioloengud, paradigma muutus)

Käia mägedes, kõigepealt Viini ümbruses, siis Salzburgi (käimad ostetud, nüüd puudu veel magamiskott ja telk)

Proovida Heuringeri ühes tõelises Viini veinitalus.

Lisaks on mul aega vanad pärakile jäänud tööasjad lõpetada ning uurida tuleviku karjäärivõimalusi, kuid see ei ole üldse huvitav.

Dirty Clothes and Beautiful Estonian Women

2009-09-12T11:28:00.001+02:00

Paistab, et võtsin päris palju riideid kaasa. Olen lähenemas Austrias oleku 2-nädalasele tähtpäevale (!), millele lisandub veel nädal Hollandis, aga riided pole veel otsa lõppenud. Sellegipoolest otsustasin võtta oma suure sinise IKEA koti ja alla pesuruumi minema. Ausalt öelda ootasin nii kaua vaid sellepärast, et mul ei olnud Austria pangakaarti, millega all saab maksta. Plaanist ei tulnud muidugi midagi välja, kuna pesumasina äravoolutoru vms on katki, nii et meil soovitati pesu mitte pesta, uputuse ohu tõttu. Kui enne ei tundunud pesupesemise vajadus nõnda suur, siis nüüd, kui see võimalus on ära võetud, muutun järjest närvilisemaks. Eks elu õpetab, et asju mitte viimasele minutile jätta. Ei tea ainult, kui palju ta õpetama peab, enne kui inimene õppust võtab. Aga ärge muretsega, alati on olemas ju käsitöö.

Veidi teisel teemal rääkides, ma mõistan nüüd paremini, mis minu sõpru huvitab. Kui vaadata minu viimase aja kõige populaarsemaid Twitteri postitusi, siis mul on hea meel tõdeda, et seminarimuljeid vaatas ka üksjagu inimesi (aitäh selle eest!), kuid pika puuga kõige rohkem huvi pakkus pealkiri, mis vihjas sellele, et Baltimaade naised on millegipärast ilusamad. See on muidugi tõsi, aga naljakas on saada järjekordselt kinnitust sellele, et seks müüb, isegi kui artikkel ise on rohkem teaduslik kui graafiline.

Pervasive Linguistic Affection

2009-09-11T04:12:00.005+02:00

Siin on päris palju ungarlasi. Täna baaris kohtasin tervelt kolme, kellest ühte ma isegi teadsin. Ma ei oodanud, et ma siin kedagi tuttavat kohtan, aga näed. Aga see ungarlaste ülekaal on hea, sest see annab mulle võimaluse mu ungari keele teadmisi parandada. Iga päev saan seda parandada 100%, sest praegu on see null. Täna õppisin näiteks, et "tere" on neil "szia". Räägitakse, et ungari ja eesti keel kuuluvad samasse keeleperekonda. Ma seda küll otseselt ei näe, aga olgu. Seetõttu ongi huvitav veidi seda keelt uurida, et aru saada, kus on need sarnasused, millest räägitakse. Ma tean, et isiksused ei ole väga sarnased, kui välja arvata täna kohatud üsna häbelik neiu. Eks, tunnistagem, eestlased on ka siiski tagasihoidlikud.

Nägin eile ka seda, mida tulin siia nägema. Mujal ei ole need nii levinud kui Viinis. Asjatult. Arvan, et see on hea mõte. Pilt räägib enda eest.

GOAAAAAAALLL!!!

Kohtusin lõpuks ka enda 'buddydega'. Nimelt registreerisin ennast ühte programmi, kus üks asjalik noor inimene ülikoolist võtab endale kohustuse aidata vahetusüliõpilastel Viini sisse elada. Minu buddy nimi on Anna. Talle meeldib mu soeng. Tal on ka teine buddy nimega Finn, kes on Norrast. Ta käis armees ning sai seal oleku ajal teenida välislähetuses Belgias. Vedas.

There's More to See

2009-09-09T21:18:00.000+02:00

Tere!

Mul on teiega veel mõningaid pilte... ei, elamusi! jagada. Klikkige mu peal ning alustame.

Happiness Only Real When Shared

2009-09-07T21:47:00.001+02:00

Käisin täna linna peal. See ei oleks üldse nii tähtis sündmus, kui ma seda teiega ei jagaks. Mis on jagamata rõõm? On see üldse rõõm? http://picasaweb.google.com/siim.esko/Viin_September#

Kas kellegil hakkas juba huvi tekkima Viini vastu? :)

What Makes A Good TV?

2009-09-07T20:30:00.002+02:00

Minu telekas vajab soojenemiseks 10 minutit, enne kui ta pilti näitama hakkab. Sealjuures hääl tuleb koheselt. See tekitab vajaduse telekavaatamist alati ette planeerida. See elimineerib efektiivselt juhused, kui "paariks minutiks teleka ette prõntsatamise" mõte tuleb (mis teatavasti alatasa pikemaks venib) ja ka juhused, kus õhtusöögi kõrvale telekas taustaks mängima pannakse. Tekitab aga juurde aega mõtete kogumiseks, hea muusika nautimiseks ja söögi nautimiseks, kui telekas juhtumisi köögis satub olema, või köök elutoas. Hea telekas on mittetöötav telekas!

Home Alone

2009-09-06T11:19:00.001+02:00

Kaheks nädalaks korter enesele. Tahab keegi külla tulla? Mu korterikaaslane Bettina sõitis kahenädalasele puhkusele Egiptusesse, sukelduma. Nüüd jäin mina ainsaks korteri peremeheks. Pange tähele, et see on 6 päeva pärast minu saabumist. Me oleme esimestel päevadel väga hästi läbi saanud ning eks ta valis oma korterikaaslast ka hoolikalt (ma ei saatnud talle CV'd ja ei kohtunud ka, aga rääkisime telefoni teel üsna pikalt, kui ma veel seminaris olin). Aga siiski on mul omamoodi hea meel, et tal selline usaldus minu vastu on. Muidugi, ma pean veel mainima, et ta saab oma üle õue naabriga väga hästi läbi, nii et eks tema kannab kõik ette, kui korterist veidraid hääli hakkab kostuma või akna peal olevad lilled närtsima hakkavad. Aknad on täpselt vastastikku ja üksteisest paari meetri kaugusel. Kui maja vaatate selle pildi peal, siis mina elan vasakul pool, kõnealune naaber paremal.

Ma ei ole tegelikult paari esimese päeva ringiuitamistest alates Viini peal käinud. Pidin paari tähtsa asjaga tegelema kodus. Eks oli vaja paari nädala asjad järgi teha. Saksa keelt sain harjutada õhtusöögi ajal, kus kohtusin mitme Betti sõbraga. Alustasin ka esimest saksakeelset raamatut siin. Esimene peatükk raamatus on "Kuidas rikkaks saada Aldide moodi" (Aldi on kahe venna poolt asutatud suur poekett Saksamaal, nüüd on vennad juhtumisi miljardärid).

Laadisin üles pildid oma rännakust Kopenhaagen - Hansastatt Hamburg - Seminar - Rotterdam - Amsterdam - Viin.

I Am Now Ready for This City

2009-09-02T22:26:00.002+02:00

Võtame internetiühendust tänapäeval nii iseenesestmõistetavana, et kui see ära kaob, tekib paanika. Ma olin arvestanud, et ma saan kirjadele vastata kodus, et ma saan aadressi otsides kuhugi WiFi punkti ennast ühendada ja google mapsi abi kasutada, et ma saan rahus blogi kirjutada ja teiste omasid lugeda. Aga see ei ole nii lihtne. Ja mul on hea meel nüüd jälle regulaarse interneti otsas istuda ja oma mõtteid üles kirjutada.

Tuli välja, et jõudsin siia linna liiga vara. Koolis ei taheta mind kuni 14. septembrini, kui ka välisüliõpilastele tudengikaarte jagama hakatakse. Millest on muidugi kahju, sest pidin selle kaardiga minema IT-teenistusse, et nad annaksid mulle mingid paroolid, millega ma kuhugi sisse login, sealt mingi õpetuse saan, et oma arvutisse kooli traadita võrguühenduse seaded sisse panna ja siis ühendada end. Selle pika jada esimene lüli on aga puudu. Ja kett on ju nii tugev kui on tema kõige nõrgem lüli.

Kasutasin esimesi päevi, et ringi jalutada - jalutasin kodust kooli, kooli ümber ja kooli sees (mis on rohkem jalutamist, kui te arvata võite, see kool siin on suur). Samas tegin ka mõningaid vajalikke asju, näiteks linnas elanikuks registreerimine, pangakonto avamine ja kõnekaardi ostmine. Minu arvates on siin kõnehinnad meeletult odavad. Minu minutihinnaks on EUR 0.05. Arvatavasti on kõnekaardi kvaliteet samaväärne. Kui mu isa mulle helistas, siis esimese kõne ajal ta mind kuulis, kuid mina teda mitte. Panga neiu saatis mulle sõnumi tähtsa infoga, aga kohale see ei jõudnudki. Kui mulle helistate, siis proovige mitu korda ;)

Mis on kodu? Kodu on see, kus jakk ripub, eks ole? Eks kodul ole mitmeid tähendusi, olenevalt sellest kui sügavalt seda võtta. Minu jaoks jääb päris koduks alati Eesti, maa mida armastan välismaal olles rohkem ja rohkem. Kuid kodu võib olla ka ajutine nähtus. Praegu on minu koduks Viini 2. tsoonis asuv armas (kuid ruumikas) korralik (ning väga hästi komplekteeritud) korter huvitavas (ja sealjuures püüdliku arhitekti poolt plaanitud) uues (vanade majade keskel asuvas) majas. Pildid on üleval siin. Mulle meeldib siin juba. Minu korterikaaslane on samuti väga kena ja lahke. Ta on mind juba abistanud mitmes asjas. Järgnevate kuude jooksul aitab ta mind saksa keeles. Ütlesin talle, et esimesed päevad võtan asja rahulikult ja elan sisse. Seda ma olengi teinud. Nüüd olen valmis elama austerlase elu, saksa keele, liptaueri võileivamäärde, viini šnitsli, trammide ja klassikalise muusikaga. Olen valmis!

Amsterdamned

2009-09-01T15:03:00.003+02:00

Jõudsin Viini, elusa, terve, elurõõmsa ja enesekindlana. Sel ajal, kui hoolega seminari tegevustesse süvenesin, pakuti mulle kohta elamiseks. Koht on hea, korter kena, avar ja valguserohke. Vähemalt on elamiskoht olemas ning sellega ei pea enam tegelema. Nüüd tuleb ainult asjad sisse viia, uude elukohta, uude eluviisi, uude ellu. Ma ei ole veel seal. Istun kohvikus ja puhkan jalga. Linna pole ma veel jõudnud, kuid eemalt näen linna majesteetlikku kesklinna, üle oru paistavad mäed rohekate metsamütsidega.

Nüüd läheb asi keeruliseks. Nüüd hakkan rääkima Taani asemel Austriast. Kuid lisan ka Taani mälestusi juurde. Ja räägin oma Hollandi reisist. Jne. Kas suudate ikka jälgida? Siis lähme edasi.

Maandusin Bratislavas ning buss tõi mu Viini lennujaama. Nimelt on SkyEurope'il, kelle kaudu sain odava lennupileti, rahaprobleeme ja neil ei ole võimalik Viini lennujaamas tegutseda. Lisaks sellele jäi lennuk 2 tundi hiljaks. Kuid mul ei ole sellest lugu. Isegi kui jõudsin siia hommikul kella 11 asemel õhtul kell 4, on mul piisavalt aega, et veidi hinge tõmmata. Mul on terve kuu aega, et hinge tõmmata. Sain seminarikatsumusest üle. Ootan loengute algust oktoobris.

Seminar oli oodatult põnev. Nagu rääkisin, anti meile kosmosetehnoloogiat, mida laia ilma viia. Ma ei saa sellest rohkem midagi rääkida, kuid ühte võin öelda. Ma õppisin sellest kogemusest palju. Tehnoloogia, mis meile kätte anti, tundus olevat nii raske mõista ning nii spetsiifiline, et meil ei olnud aimugi, mida sellega teha. Selle võib aga alguseehmatuse arvele kanda. Ma kujutan ette, et seda võib ette tulla palju. Olen alati püüdnud massiturgu, kuid nüüd näen (läbi oma kogemuse) kui tulemuslik võib olla nišis töötamine. Minu isa ütles alati, et kui miski asi on mõeldud kõigeks, siis pole ta mõeldud mitte millekski. Tehnoloogiaga on sama ning võtmesõnaks on siin fookus. Mul on väga hea meel, et sain töötada sellises meeskonnas, nagu mul oli, kes hindas fookust ja tõi sellega tulemuse.

Rotterdam on sadamalinn, sõjast laastamise järgselt ülesehitatud, minu jaoks linn nagu linn ikka, kuid omapärata. Kui mitte omapäratust omapärasuseks lugeda. On ka laul ju selline: Rotterdam is anywhere, anywhere alone. Amsterdam on omapärane. Ma kohtasin seal sellist sõbralikkust ja elurõõmu, mida ma pole tükk aega kohanud. Mulle tundus, et sellest ajast, kui ma 8 aasta eest seal käisin, olen ma kõik ära unustanud. Seekord võtsime linna korralikult ette. Muuseas, soovitan kõigile Sandemanni New Europe tuure. Need on tasuta, kui jootraha välja arvata, aga kuna jootraha on ainus tasu, siis tuuri juhtivad noored inimesed on väga entusiastlikud, energilised ja püüavad välja tuua kõige huvitavamad seigad. Amsterdamis endaski on sellist müstilist katalüsaatorit, mis tekitab elurõõmu. Nüüd, 8 aastat hiljem, kui ma avatud silmadega sinna linna naasenud olen, tunnen ma Amsterdami tõelist energiat. Ja see meeldib mulle.

One of Those Things That Just Can't Wait

2009-08-24T22:17:00.000+02:00

Ma lihtsalt ei saa muidu, kui väheke oma mõtteid kirja panna. Ma olen hetkel seminaril, milles rääkisin, kuidas võtta uudne tehnoloogia ning see kasumlikult raha tegema panna, seni oleme teisel päeval. Eile oli lihtsalt lõbus päev sotsialiseerumiseks ja rannas peesitamiseks. Hea päev rannalõbudeks, paljud said isegi päikesepõletuse. Raske Hollandi päike ikka. Meri on siin muide soolane.

Tänane päev möödus kosmosetehnoloogia õdusas seltsis. Nagu mainisin, toimub seminar kosmosekeskuses ning alguses oli palju sissejuhatust sellesse, kuidas astronaudielu käib, kuidas kaalutust saavutada, kuidas kosmoses uuringuid tehakse, kuidas kosmoseaparatuur töötab jne. Meile tehti ka tuur kosmosejaamas ISS - 3D prillidega tekkis isegi väga reaalne pilt asjast. Meie giid liigutas hiirega pilti ja käis edasi-tagasi kosmosejaamas ringi. Nagu oleks ise seal. Tegelikult tekkiski tunne, et nüüd olen kosmoses käinud ja ei olegi vaja enam minna. Võib-olla tekkis see tunne ka sellepärast, et seal jaamas on väga kitsas ja ebamugav. Igasugu mured gravitatsiooni puudumise pärast, tekkiv krooniline osteoperoos, tuubitoit ja duši asemel märgade rätikutega pesemine ei ole minu arusaam veetlevast elust. Vaade on kindlasti kena, aga minust astronauti ei saa. Pigem teeksin seda, mida meil teha siin lastakse - võtta tükike kosmosetehnoloogiat ja viia see ülemaailmsele turule, muidugi kasutajasõbralikule kujule viiduna. Maailmas on tuhandeid meile tuntud leiutisi, mis on tulnud kosmosetehnoloogiast, nagu näiteks päikesepaneelid, GPS, Geox kingad (need hingavate taldadega Goretex jalatsid), ning paljud, paljud muud. Meil on nüüd tükk tööd, et meile antud tehnoloogiast ka veidi sotti saada ja uurida kui palju raha sellega teha saab. Kuid kõige algus on muidugi leida sellele kasutusala, mis muudab inimeste elu nii palju paremaks, et nad on nõus sellesse investeerima. Leiab vast küll.

That's Life For Ya

2009-08-20T12:22:00.003+02:00

Mõned teist võibolla tüdinevad juba ära minu mitmetest postitustest, aga selline on elu. Tuleb võtta siis, kui on võtta. Ma julgen arvata, et järgmise kahe nädala jooksul või nii ei tule nii palju postitusi enam. Räägiks lühidalt, mis mul on plaanis.

Kõigepealt, sõidan Hamburgi väikesele ühepäevasele linnavisiidile. Lähen sinna, sest et saan. Mul on minek Rotterdami, ja Hamburg jäi väga mugavalt tee peale. Mõtlesin, et miks mitte.

Rotterdamis algab mul pühapäeval seminar nimega Turning Technology into Venture. Teisisõnu siis, kuidas lennukatest ideedest äri teha. Ausalt öelda ootan juba väga. Olen viimaste kuudega töö kaudu IT-sektorist väga palju rohkem teada saanud ning see on mind nüüd veidi huvitama hakanud. Selles seminaris ei ole juttu mitte ainult IT-sektorist, vaid tõsisest tehases toodetavast tehnoloogiast (kuigi ma ei ütle, et IT oleks mittetõsine, siis see on vähem tõsine äri kui elektroonikatööstus seda on). Osaliselt annab väikese vihje, et kui tõsi meil tegelikult taga on see, et seminar toimub Euroopa Kosmoseagentuuris. Meid hoiatati, et esimesel päeval võib turvakontroll tükk aega võtta. Nii tõsine kohe.

Veidi lõbusamal toonil uudistest nii palju, et pärast igasuguste Hollandi sotsiaalsaitide läbituhlamist sain kontakti oma vana sõbra George'iga. 8 aastat muudab inimest, nagu ma piltide pealt aru saan. Aga tal oli hea meel minust kuulda. Hollandis olles üritan temaga kokku saada. Laulame jälle duetis Everybody't, meenutame vanu häid aegu ja õnnistame sisse uued paremad. Selline on elu.

Cooking Tip #2: Make Sure Those Who Eat Keep an Open Mind. Otherwise, Serve a Burger?

2009-08-19T01:48:00.000+02:00

Hiina toit ei sobi kõigile. Veel vähem sobivad inimestele hiina maiustused. Minu jaoks olid Hiinas maiustusteks igat sorti kuivatatud puuviljad, kontsentreeritud suhkruvati tekstuuriga riisipall, küpsetatud bataat ja muud hõrgutised. Samas usun ma, et kõigega saab harjuda, kui asja sisse elada. Mõni kuu pärast reisi sõin sedasama riisipalli nimelist maiustust, mis seekord oli Jaapanist pärit. Kui Hiinas maitses see väga hästi, arvestades sealset ümbruskonda, meeleolu, uudsust kõiges ja isegi ümbritsevaid lõhnasid, siis Taanis nälja peletamiseks söödud magus pall tekitas veidi vastumeelsust. See viis mind kohe kulinaariateemalisele mõttele, et söök maitseb paremini serveerituna õiges keskkonnas, ning kui sööjal on vastav mõtlemine. Sööja peab olema asjas sees ja tunnetama sööki kõigi oma meeltega, ja mõistusega. Avatud meel on selle juures oluline.

Mulle ei maitse kõik asjad. Mu ema teab seda juba mu lapsepõlvest, kui ma supist porgandi- ja selleritükid eemale lükkasin. Kuid siis olin ma kinnise mõtlemisega. Nüüd ma üritan mõista, miks inimestele meeldib teatud toit, ja lähen sellega kaasa. See ei tähenda, et ma nüüd sellerit sööks. See on mulle endiselt vastik. Aga vähemalt ei lähe ma Hiinas McDonaldsisse. Püüdke mõista, inimesed.

I Like Visitors, Mind You

2009-08-17T10:13:00.005+02:00

Mul käis eelmine nädal minu viies külaline. Isa, Triin & Taavo, Ksenia ja nüüd Lesli. Mul oli hea meel, et ta käis. Esiteks, see oli ka minu jaoks kui puhkus. Teiseks, sain väga palju asjalikel teemadel eesti keelt rääkida, kohas kus eesti keelt ei mõisteta (see toob teatava rahulolutunde). Muidugi olime üllatunud, kui olime just minu koduukse juurde jõudmas ning üks tüdruk pööras ümber ja ütles sulaselges eesti keeles:

"Aah, ma pole nii kaua eesti keelt kuulnud. Nii ilus keel ikka."

Nii et tuleb välja, et minu majas elab üks tõmmu eesti neiu. Kes oleks võinud arvata. Kolmandaks, sain Malmös ostlemas käia ja endale aasta jagu riideid osta. Ma ei saa aru, kes see nii teeb, et enne reisile minekut ostab endale asju juurde. Aga Les jagas vastuvaidlematut loogikat, nüüd ma võin ju oma vanad ja koledad riided maha jätta...

Ma olen piltide üleslaadimisega rohkem tegelenud. Minu albumist leiate kahed uued pildid, nii külaskäigust kui lihtsalt üks segakogumik suvepiltidest, millele ma ei leidnud muud kohta kui see pildipada. Ahjaa, seda ka, et kui pildid tunduvad segased, et mis nüüd siin juhtunud on, ja kes siin on ja kus nad on mida tegemas, siis ma loen ka kõiki kommentaare piltide alt, ja ootan väga kõiki küsimusi ja muid huvi väljanäitavaid žeste ;)

Life's Like a Pea, All You Gotta Do Is Roll It

2009-08-16T01:44:00.003+02:00

Täna käisin Malmös ja üks tüdruk, kelle nimi oli Twilight (ma ei tee nalja), mõõtis mul stressi taset. Siis küsis ta küsimusi, et mult mingi teemaga seoses stressi välja võluda. Aga ei õnnestunud. Ma lähen täna magama õnneliku teadmisega, et mul ei olegi stressi. Teadmatus on õndsus? Võib-olla, aga saab ka teadlikuna õnnelik olla vast. Igatahes on rahulikum tunne nüüd.

Tüdruk ise muidugi oli pettunud, sest inimesele, kellel aparaat stressi ei tunnista, ei saa ju ühtegi eneseabi raamatut müüa, mis "imeväel kõik mured ära handliksid". Ma soovisin talle head päeva. Võib-olla aitab ta teisi hädalisi minu asemel.

What Symbolizes Networking?

2009-08-08T11:48:00.003+02:00

Mõned ehk teavad (mäletavad), et võtsin ka oma ideega osa ühest äriplaanide võistlusest. Lisaks sellele aitasin korraldada selle võistluse raames sotsiaalse ettevõtluse auhinna osa (Develop Prize).

Nüüd on asi siis nii kaugel, et minu jutuajamine võistlusejärgsel kokteilipeol ilutseb Venture Cupi kodulehel:
http://www.venturecup.dk/

Minu vestluskaaslaseks on Sven, CEMSi direktor. Koos sümboliseerime kontaktide loomist (networking). :)

Hopenhagen - The World is Out

2009-08-02T17:10:00.003+02:00

Viimase nädala jooksul (25. juuli - 2. august) tuldi Kopenhaagenis massiliselt kapist välja. Lisaks tulid kapist väljas olnud massiliselt Kopenhaagenisse. Üle pika aja toimus siin jälle selline üritus nagu WorldOutGames. Põhimõtteliselt tähendab see siis seda, et palju inimesi tulid kokku, et teha sporti, meelelahutust, kontserte ja muud kultuurset, et lõbu, kunsti, vulgaarsuse või muu mõjuvõimsa meetodi abil kinnistada inimestele, et "armastamine on inimõigus". Ja armastada võib kõike ja kõiki nii, nagu heaks arvad. Olgu sellega, kuidas on, aga päris huvitavaid ja lõbusaid asju nägin. Igtahes oli tegevust piisavalt, et selle ühenädalase perioodi kohta 255-leheküljeline brošüür välja anda. Lugemist oli kui palju, vaatamist veel rohkem. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, pildiseeria koos kommentaaridega on veelgi parem... Palun külastage minu fotoalbumit, et üritusest ka ise osa saada. Kasutasin seekord kommentaarideks ülemaailmset keelt, inglise keelt, aga pildid on isegi küllalt kõnekad.

Cooking Tip #1: Your Cooking Tastes as Good as it Looks

2009-08-01T13:56:00.004+02:00

Olen nüüd aru saanud, et osa maitsvast toidust on see maitsvalt serveerida. Selleks läheb 2 minutit. Viskad veidi rosinaid taldrikule, lõikad õuna kõrvale ja asetad hirsipudruportsu kookosekoore sisse mõnusalt voodisse. Ja maitseb kümme korda paremini kui lihtsalt kaussi löödud pudruplöts. Meie silmad ja maitsemeel on ühendatud. Sellele tasub mõelda, kui järgmine kord süüa teete. Kostitage ennast! Ja nautige sööki ilma arvuti ja telekata!

The Things You Miss

2009-07-23T09:40:00.001+02:00

Olen tagasi Kopenhaagenis. Linn on tühjaks jäänud. Metrooga sõidab vähem inimesi, kuid kõige rohkem märkasin, et tänavad on autodest tühjad. Seda nii eile õhtul 7 ajal kui täna hommikul kell 9. Samuti on jalgrattaid vähem näha. Kas inimesed on suvepuhkusel? Tudengid sõitsid suveks koju?

Sellegipoolest, on tore tagasi olla. Kolm asja, mida igatsesin:
1) Lähedaseks saanud inimesed
2) Minna tööle
3) Rattaga kihutada
Kõigest 18 tunniga on nimekiri läbi töötatud ja süda on rahul. Mõelge, kui olete oma tavapärasest keskkonnast eemal, mida igatsete teie? Ning seejärel tundke rõõmu sellest, kui teil need käes on.

Wroom-Wroom, With The Little Car That Could, Back From Jutland Safe And Sound, With Memories Abound

2009-07-06T13:17:00.009+02:00

See nädalavahetus võtsime lõpuks kätte ja otsustasime näha natuke rohkem Taanit kui seni kogetud. Hetke seisuga olen käinud ringi Sjaellandil, mis on see saar, kus Kopenhaagen asub. Isegi, kui sellele lisada sõit lõunast põhja, kui Rostocki praami pealt tulin (mäletate 'nähtamatuid' tuulikuid?), ei ole see kokkuvõttes kuigi palju. Kuid nüüd tegime selle kuhjaga tasa, ühe tegusa nädalavahetusega.
Rentisime auto ning võtsime reisieesmärgiks Jyllandi põhjaranniku. Jylland on Taani maismaaosa, mis Sjællandi inimeste (ja eriti kopenhaagenlaste) jaoks on 'see koht, kus maakad elavad'. Samas peab mainima, et need maakad elavad siis väga palju ilusa looduse keskel. Tõesti, läbi sõites tekkis mulje ka teistsugusest Taanist. Tuleb välja, et Taanis on tegelikult ka metsasid ja künkaid. Muidugi künkad on siin tagasihoidlikud. Kõrgeim mägi, iroonilise nimega 'Himmelbjerget' (taevamägi), pole rohkem kui 110 meetrit kõrge. Meie sõber Anders üritas meile reisi jooksul näidata kõrguselt neljandat 'mäge', kuid me lihtsalt ei näinud tema näpu suunas midagi, mida saaks iseloomustada sõnaga 'kõrge'. Küllap olid puud liiga pikad ning peitsid selle endasse. Nagu märkasite, kasutasin ma selles lõigus palju jutumärke, mis annab aimu sellest, kuidas Taani nimetused mõnedele maastikuilmingutele (sealhulgas ka 'fjordid') toob muige isegi eestlaste suudele.
Samas kasutan ma ise hea meelega ülivõrdeid Taani linnade kirjeldamisel. Aalborgi linn oli väga meeldiv. Jõudsime sinna õhtul päikeseloojangu saatel ning käisime ringi kuuvalguses. Ehk sellepärast jäi sellest nii romantiline mulje... Kuid peab süüdistama ka taanilikke munakivi- ja plaattänavaid ning hästisäilinud vanamoelisi kivimaju. Linn oli enamasti tühi, üksikud vastutulevad inimesed olid kas joodikud või noored inimesed. Siis aga keerasime Aalborgi peotänavale, kus need kaks inimtüüpi üheks sulasid. Vastupidiselt mujale kees see tänav inimestest. Ja see on tõesti puhtalt pubi ja klubi tänav, enam kui ma kuskil mujal näinud olen. Tõeline reedeõhtune meelispaik. Hea uudis tudengitele selliste kohtade puhul on see, et hind on üks võimalus eri asutustel teiste samalaadsetega konkureerimiseks. Tihtipeale jagati uksel tasuta õlu või veini lubavaid kuponge. Meie kohalikud giidid lubasid koguni, et on võimalik kogu õhtu jooksul ennast joota vaid kupongite toel. Me ei proovinud seda. Küll aga proovisime mitut erinevat kohta, kuna valitutes leidus alati mingi probleem. Tavaliselt oli probleemiks see, et DJ-le meeldis liiga palju oma häält kuulda. Tõsiselt, minu jaoks oli ühe loo jooksul 20 korda heli maha võtta ja midagi taanikeelset karjuda selgelt 20 korda rohkem kui vaja oleks, kuigi kohalikele tundus see meeldivat. Üldine seltskond tänaval mulle meeldis, inimesed olid seal noored ja ilusad ning nautisid elu. Võin väita, et see oli minu elu üks meeldivamaid peoelamusi, ja edastab selliseid linnasid nagu Kopenhaagen, Shanghai või Berliin.
Kuna meie kohalik giid oli arhitektuuritudeng, vaatasime üle ka eelmise aasta Aalborgi ülikooli arhitektuuritudengite lõputööd, mis olid väga muljetavaldavad, nagu Taani arhitektuur paistab mulle ka üldiselt olevat. Ning seejärel randa!
Skagen asub Taani põhjapoolseimas tipus ning on meelissuvituspaik kõigile taanlastele. Iseenesest meeldis mulle linnana Jurmala näiteks rohkem. Ehk oleneb see ka kogemustest. Meil viskas linna söögikohti ummistanud turistimass lihtsalt üle. Eriti, kuna pakutud söök ei ole sugugi konkurentsivõimeline. Kuid see-eest rand põhja pool oli tõesti ilus ning ka sealsed asulad tekitasid mõistmist, miks piirkond taani kunstnike ja kirjanike seas nõnda populaarne oli. Üks vaatamisväärsus oli ka põhjatipp, kus kaks vastassuunas liikuvat merd üksteisega kohtusid, tekitades lainete lahingu. Tundub olevat lõputu lahing, ilma selge võitjata.
Ruum oli kogu reisi jooksul nii probleem kui elamuspunkt. Viit inimest mahutama pidanud Peugeot 107 osutus ruumikamaks kui ta väljaspoolt paistis. 'The little car that could'. Esimese öö veetsime ühetoalises korteris neli inimest magamistoas ja kaks köögis. Viimane öö aga telgis, kus ei ole kunagi nii palju ruumi, kui vaja oleks. Kuid kurta ei saa kuskil. Reis oli lõbus, meelelahutuserohke ning reisikaaslased hoidsid tuju üleval kogu aja.

Ülejäänud pildid leiate minu albumist.
-------------------
Tee peal võtsime aega teha peatus ühes neist 'kulinaarsetes' tanklakiirtoidukohtades. Anders võttis 'dino-burgeri', mis, ta lootis, tähendab midagi suurt. Loomulikult tähendas dino-burger hoopis seda, et kahe saia vahel oli dinosaurusekujuline burger-pooltoode, nagu pildi peal näha. Ma ikka imestan, millise iseäralikkusega need teeäärsed söögikohad nii kvaliteedivaesed olla võivad! Ma lihtsalt pean selle pildi siin ära tooma.

Coming Home

2009-07-02T11:38:00.000+02:00

Lendan Eestisse 8. juulil, otse parimate sõprade keskele Moby kontsertile. Kui te samuti sel õhtul Õllesummerile satute, siis andke palun teada!

Tagasi lendan 21. juulil. Valisin selle vahemiku, kuna mu töökohas võtavad kõik sel ajal puhkust. Põhimõtteliselt valitseb kontoris tühjus. Seepärast pole ka mõtet seal passida. Kontori mõte on siiski mõtteid vahetada, tööd saame teha ükskõik kus mujal (müüme ju toodet, mis võimaldab kodukontorit).

Getting a Job

2009-06-30T11:53:00.004+02:00

Mul on Taanis kaks töökohta. Üks on nö varu, kus ma enam ei käi, vähemalt mitte viimase kuu jooksul. Räägin sellest siiski kõigepealt, kuna seal olen vahelduva eduga käinud esimese poole aastast. Töö põhimõte on helistada Eestisse ja küsida posu etteantud küsimusi. Tegemist on sii turuuuringufirmaga. Mulle meeldib seda teha, nii kaks-kolm tundi korraga. See annab võimaluse rääkida uute inimestega, harjutada müügivõtteid (sest inimesi tuleb vahest veenda küsimustele vastama) ning võtta mõtted ära argipäevalt. Rohkem kui 6 tundi nädalas hakkab aga koormama. Kas olen hea küsitleja või mitte oleneb sellest, kuidas mõõta. Ühest küljest meeldib inimestele, kui neile helistab rõõmus ja viisakas noor mees Taanist, kuid teisest küljest kipun ma liiga palju muud juttu ajama. Olen nii palju teada saanud, mis Eesti inimesed arvavad Eesti majandusest hetkel. Palk ei ole ka halb, kuid jookseb ainult minutite pealt, mida veedad helistamisele, nii et kohvipausi eest ei maksta. Muu jutu eest makstakse, kuna keegi ei tea, mida ma küsitletavatele räägin. Olen ainuke eestlane siinses harus :) Üks lavakunstitudeng oli meil ka, kuid ta leidis vist teisi väljakutseid.
Kuidas töökoha leidsin: Sõber kutsus mind välja õlut jooma. Tal oli sõber kaasas, Iirimaalt. Jõime, sõime ja mängisime lauajalgpalli ning tuli välja, et ta töötab turuuuringufirmas büroojuhatajana ja neil on just eestlasi vaja toru otsa. Mul oli siis vaba aega, nii et miks mitte.
Nüüd on vaba aeg asendunud tööajaga. Nii et siis minu teine töökoht (loe: esimene töökoht) seondub väga sellega, mida ma tulin siia õppima - International Business. Tegemist on Norras asutatud firmaga, mis müüb väga kasulikku open source baasil loodud toodet väikefirmadele. Toode kuulub põhimõtteliselt Office 2.0 kategooriasse ning annab võimaluse omada online kontorit kõigi sinna juurde kuuluvate vajalike tööriistadega, nagu nt email, kalendar ja projektijuhtimistarkvara, kui rääkida lihtsamatest funktsioonidest, kuni CRM ja raamatupidamissüsteemini välja. Firma asus ümber Taani, kuna sai siit investeeringuid ning nüüd on seadnud eesmärgiks Poola turu, kuna sealne turg ei ole üleküllastunud. Minu töö? Ma teen kõike seda, mis eelneb otsesele müügitööle, ehk siis veebilehe (peamise müügikanali) täielik ümbertöötlus, presentatsioonid ja videod saidile, SMO ja muude müügikanalite väljatöötamine. Ma õpin selle töö juures kohutavalt palju tarkvaratööstusest, rahvusvahelisest ärist ja lõpuks ka Poola turust :) Õpin väga palju kõigi oma kolleegide käest. Mul on hea meel töötada tarkade inimeste keskel :)
Kuidas töökoha leidsin: Mõned teist võibolla teavad, et olen seotud tudengiorganisatsiooniga nimega Develop. Konkreetselt Develop Prize, mis on võistlus sotsiaalselt arendavatele ideedele ja äriplaanidele. Väga tänuväärne ettevõtmine ning ühendab väga palju inimesi, kes on huvitatud ettevõtlusest ja maailma arendamisest selle käigus. Ühesõnaga parimaid inimesi mõlemast ringist (nii ettevõtjatest kui idealistidest). Korraldasime kevadel ühe seminari, kuhu kutsusime rääkima ka ühe GazelleGrowth fondi esindaja. Fond kujutab endast uute kiire arengupotentsiaaliga väikeettevõtete toetamise initsiatiivist, umbes nagu Arengufond Eestis. Pärast loengut läksin temaga rääkima, rääkisin talle oma õpingutest, oma tõlkefirmast ja huvidest ning ta palus mulle oma CV saata. Ta vaatas fondi programmis osalevad ettevõtted üle pilguga, mis mulle sobiks kõige paremini ja kellele mina kõige kasulikum oleksin ning soovitas mind seejärel ühte konkreetsesse, nimega Office123.
See käib läbi inimliku vestluse, mitte niiväga konkursside kaudu töökohtadele, mida avalikult kuulutatakse. Mul ei ole nii hea CV ning hinnetega ka kiidelda ei saa, nii et see annab mulle võimaluse näidata ennast tõeliselt. Pealegi leiab nii kõige huvitavamaid töökohti, ja töökohti alal, millega ise tahaksid tegeleda.

Second try, like a dark comedy

2009-06-28T22:08:00.002+02:00

Teisel korral saime eksamist läbi. Päris hea tulemusega seejuures, 10. Nii et teise kirjatükiga olid nad väga rahul. Aga meie mulje kogu asjast ei paranenud hea tulemuse kiuste kuidagi.

Rääkisin, et pidin oma lennupiletid ära katkestama. Helistasin õppesekretärile ja küsisin, millal eksam on. 26. juuni hommikul on suuline kaitsmine, ütles ta, see on kindel. Aga millal uuestikirjutatud projekti peame sisse andma? Ei tea veel, teised pole oma eksameid ära kaitsnud, nii et ei tea, kui palju läbi kukuvad ja kui palju aega professoril läheb töö lugemiseks. Arvtavasti 3-4 päeva. No selge, võtsime enda jaoks ettevaatuse mõttes veel lähema tähtaja ja otsustasime, et 20. saame valmis. 14. juunil polnud õppeinfosüsteemis ikkagi ühtegi sõna, et millal me siis töö ära peame andma, nii et saatsime professorile meili. 15. juunil kell 11 tuli meile sekretärilt vastus, et kuidas me julgeme professorile kirjutada selles asjus ja üldsegi pole see mingi personaalne sekretariaat, et kõigiga eraldi peab tegelema. Kui ei ole personaalne, siis peaks olema umbisikuline, ehk siis kogu info avalikult väljas. Seda infot meile kuskilt aga ei antud kuni siis 15. juunini, mil meile öeldi, et tähtaeg on 16. juunil kell 12!! Oijah... Ega meil ei jäänud muud üle kui töölt varem koju tulla ja kirjutama hakata. 24 tunniga oli meil 20 lehekülge väärilist teksti valmis. Seekord viskasime sisse nii palju käsitletud teooriaid ja aritkleid, kui neid oli. Me ei kohkunud millegi ees. Soovitused uuringu all olevale firmale jätsime alles. Teooria, mis soovitusteni viis, kirjutasime ümber. Lõppkokkuvõttes on kõik rahul, firma sai soovitused strateegia paikapanekuks, me saime oma kümned, professor sai oma armastatud teooriaid näha õpilaste töös ning sekretär sai meie peale e-mailis karjuda. Lõpp hea, kõik hea.

PS. Eksamil pakkusin, et ehk kirjutame töö veel korra, siis on võimalus 12 saada. Professor kohkus selle peale ja hakkas kätega vehkima: "Ei-ei, nautige suve ja hüvasti!"

Winds of Change

2009-06-06T17:49:00.005+02:00

Tuuleveskid pole sümboliks mitte ainult Hollandile, vaid ka Taanile. Siinsed on veidi teistsugused, kolme tiivaga ja toodavad energiat. Minu jaoks jääb nüüdsest peale alatiseks Taanit sümboliseerima praamiga Rostockist tulles nähtud pilt Taani rannajoonest, kuidas rida tiivikuid loojuva päikese kiirte taustal rannikut valvavad, nagu ustavad tinasõdurid.

De... wait for it... nied

2009-05-28T19:22:00.004+02:00

27. mail ajavahemikus 15-16 keelati mulle mitu asja korraga. Muuhulgas:
1) ilus rahulik juunikuu sõprade ja päikesega
2) mõnus seiklusterohke juuni lõpp Eesti sõprade ja päikesega
3) Triinu lõpetamine, Kaido sünnipäev, jaanipäev Romani ja Elisega, Taavo sünnipäev ja lõpetamine
4) minu lennupiletid
5) minu usk akadeemilise süsteemi võimesse luua innovaatiliselt mõtlevaid inimesi
6) minu väärikus
7) ema aia maasikad

Mida see siis tähendab? Mis juhtus sel päeval sel tunnil, mis juhtumisi langes kokku minu selle semestri viimase eksamitöö kaitsmisega. Kaitsmine? Kaitsmine on uhke sõna mõttetu ajaraiskamise kohta. Mingit kaitsmist ei olnud. Me arvasime, et on. Meid kutsuti sisse, ükshaaval, kuulati ära, ükshaaval. Samal ajal nii professor kui tsensor haigutasid, kuna teadsid, mis tuleb ja see oli vaid formaalsus. Siis küsiti minu käest kõigi teooriate kohta sel kursusel, millele ma ka vastasin. Nende järgi ideaalselt. Asi oli aga selles, et oma kirjatöös lähenesime asjale loominguliselt. Mis ei olnud sugugi halb, kuna väljatulnud töö oli professori sõnade järgi "esmaklassiline". Njah. Samas ei kasutanud me "õpetatud" (loe: x korda korratud) teooriaid, vaid arendasime neid edasi. Lõppes see kutsega kirjutada töö uuesti ja kirjutada sisse võimalikult palju kursusel õpitud teooriamulli ning siis tekitatud mittemidagiütlevalt tasandilt samadele järeldustele prantsatada.

Mul oli meeles eelmisel semestril antud mõtteterad: "Võib teha hea uurimistöö, kui kasutada koolis õpitud teooriaid. Et teha väga hea uurimistöö, peab see olema innovaatiline." Ma nõustun täielikult. Kõik ei taha aga uurivat ajakirjandust. Tuleb aru saada, et inimesed on erinevad ja mõned tahavad kuulata, kuidas sa nende antud infot oma töös kasutad, mitte seda, kuidas sa seda edasi arendad. On vahe teaduse ja kooli vahel. Seda mõtet saab rakendada ka ellu pärast kooli. On vahe loomingulisel tööl ja sekretäritööl. Sekretär ei saa ennast vabandada hiljem kaitsmisel välja. Tema tahtis teha innovaatilist uurimust, kuid temalt oodati reprodutseerimist. Vahel peab tegema sekretäritööd, kuid kahjuks ei saa ma seda sel korral delegeerida, mida ma muul juhul oleks kindlasti teinud. Hea meelega töötan oma meeskonnaga uuesti koos, kirjutada kehvem töö ja juuliks koju saada.

Nii et kõigele vaatamata pean tunnistama, et lisaks keelamise see ka andis mulle nii mõndagi:
1) Veel rohkem põhjust mõelda mitte ainult sellele, mida tahaksid teha, vaid mis teised tahavad sinult, et teekisd. Esimene toob sulle tulemuse, teine võidu.
2) Veelgi suurema meeskonnatunde
3) Arusaama oma võimetesse ja sünergia tähtsusesse
4) Võimaluse osta lennupiletid juulikuusse, mil need on odavamad :)

Kokkuvõttes olen targem ja rikkam. Vabandan oma sõprade ees, et ma ei saa juunis Eestisse tulla. Pean 26. juunil tööd uuesti kaitsma. Pärast seda aga luban, et tulen ja teen oma puudumise mitmekordselt tasa.

It Smells Like Summer

2009-04-30T11:19:00.008+02:00

Olen kevadisest Pariisist nüüd juba pea nädala tagasi suvises Kopenhaagenis. Osad teist, kes kannatamatult küsisid, juba teavad tulemusi. Teised, kes kannatlikult ootasid, kuni ma lõpuks aega leian sellest kirjutada, saavad võistluse tulemused kätte siit. Ma ei näinud esitlusi, mis teises toas ette kanti, nii et võin rääkida ainult MBA kategooriast. Võitja, Hiina, tegi väga professionaalse ettekande, kogu vajaliku analüüsiga, ja kuna nad olid juba viimase vooru eel kõigist ees (ja mitte vähese vahega), siis nende võit ei olnud üllatus. Ka Türgi esitlus oli strateegia osas tugev. Neil oli väga "türgilik" ettekanne, milles esines ka nende macho suurte päikeseprillidega "personalijuht". Tõsiselt Türgi moodi Bollywoodi antikangelane, kui ette kujutate. Meie Põhja-Euroopa meeltele oli see ja ülejäänud ettekanne veidi ülepakutud. Aga sellegipoolest väga hea meelelahutus. Kolmas koht läks jagamisele Prantsusmaa ja Indoneesia poolt, kellel oli väga erinevad ettekanded. Prantsusmaa esindajad (kaks hindut ja ameeriklane) tegid ameerikapärase väga puhta ja silutud Indiast inspireeritud strateegiaga ettekande. Indoneesia näitas väga head arusaama oma koduturust ja lisaks sellele oli nende esitlus väga aus ja sõbralik. Oli tunda, et see tuleb puhtalt südamest. Kuna mõlemal oli väga hea strateegia, kuid täiesti erinev lähenemisviis, oligi neid võimatu eraldada, nii et otsustatigi anda välja kaks kolmandat preemiat. Minu arvates läksid preemiad õigetele meeskondadele.
Siit tuleb ka välja, kuidas Euroopa ja USA esindajatel oli veidi raskem tulla välja millegi väga mõjuvaga. Tõusvate riikide esindajatel oli eelis esindada väga magusat kasvavat turgu. Nad kõik rõhusid sellele ka ettekannetes. Taani, Itaalia või Balti turud, millest meie olime kõige rohkem teadlikud, on juba küllastunud. Nii et me pidime tulema välja väga originaalse atraktiivse strateegiaga, milles me ei õnnestunud.
Mul on hea meel meie ettekande üle, kuna saavutasime eesmärgi, mille järele sinna läksime. Mina isiklikult võtsin seda kui töölevõtuintervjuud. Ma ei ütle, et me kõik tööd saime pärast seda. Ei. Aga näitasime ennast väga toetavate ja loominguliste isiksustena. Kõik need on L'Orealis töötamiseks tähtsad - meeskonnatöö, loomingulisus ja olla isiksus. Minu kaaslased panid samuti palju rõhku just neile pooltele. See on õppetund, mille endale õpetasin ja mille võtan kaasa - tähtis ei ole mitte esikoht, vaid tulemus.

Laadisin meie promovideo siia üles. Lisaks sellele oli meil kaks videot veel: üks intervjuu töötajatega ja üks tarbijaküsitlus.

Pilte leiab siit. Peab mainima, et piltide pealt ei ole väga näha, et tööd ka tegime :)

Ja muide, siin lõhnab suve järele.

It's a Sunny Day in Paris

2009-04-22T14:34:00.002+02:00

Päike paistab Pariisis. Ma ei pannud päikest tähele kuni praeguseni, mil istun hotellitoas arvuti taga. Aga teadsin, et on päikeseline päev. Minu hommik ei olnud tavapärane. Ärkasin hotellitoas sügavast unest paar minutit enne äratuskella. See ei olnud närvidest. Nägin unes hoopis teisi lugusid. Pigem teadsin, et nüüd on aeg küps, et ärgata ja ennast maailmale näidata sellisena, nagu ma olen. Läksime esitlust tegema täis entusiasmi ja rahulolu. Andsime endast kõik ja toetasime teineteist läbi selle elamuse. Selle üle olen kõige uhkem. Meie esitlus oli tugev ainult sellepärast, et meie meeskonnavaim oli tugev. Tunne, et oled laval mitte üksi, vaid oma kaaslastega, kes sind alati toetavad, kui vaja. Tundsin ennast mugavalt. Kätlesin žüriiliikmeid sõbralikult ja küsisin, kas neile sobib, et eemaldan pintsaku. Sest tundsin end mugavalt ja tahtsin seda ka näidata.

Me ei olnud ainuke esineja. Meiega koos esitasid oma jutu 7 teist meeskonda. Igaüks neist oli eriline. Prantsuse meeskond oli väga disainile suunatud, indoneeslaste esitlus oli väga sõbralik ja värviline, Hiina esindajad keskendusid numbritele. Kõigil oli teatud aspekt, mis eriti hästi välja paistis. Nüüd tuleb oodata, milline külg žüriile enim imponeerib. Pärast närvikõditavat paari päeva on meie töö L'Oreali peakorteris tehtud. Nüüd tuleb lõbu - tuledesäras Eiffeli torn ja Pariisi ööd.

Meeldetuletust, mida tähendab sõna EStrat, saab siit. Miks mitte promoda kaasblogijaid.

A Long Week Until China

2009-03-22T21:04:00.005+01:00

5 päeva pärast sõidan lennukiga Hiina. See on ausalt öelda mul esimene reis väljaspoole Euroopat. Kummalisel kombel ei oota ma seda pööraselt, nagu teised (lõputul arvul Hiinateemalisi Facebooki staatuseid lugedes). Ehk sellepärast, et kiire nädal on ees. Homme lähen EStrati teemal veidi nõu saama L'Oreali Taani juhtidelt. Nad peaksid meid abistama Pariisi ettekandeks valmistumisel - mida teha, kuidas olla, millele keskenduda. Tegelikult olen nii õnnelik Pariisi mineku pärast, et ma ei hooligi, mis tulemuse saame. Proovime lihtsalt olla võimalikult professionaalsed ja loomingulised. Nüüdseks on võistlus ju mängu asemel töölevõtuintervjuu.

Senikaua, kuni Hiina lend kätte jõuab, pean neljapäeval kandma ette, mida jalatsifirma Ecco võiks teha Aafrikas ja tegelema ka ühe teise kursusetööga, mis mais ära anda on vaja. Päris naljakas lugu sellega. Projekt peaks olema Lääne firmadest, kellel on äri laiendatud arenguriikidesse. Valisime Gruusia, kuna see on hetkel kiiresti muutuv ja tõusev riik. Kuna Gruusia on maailma suurim jõulukuuseseemnete eksportija ja Taani maailma suurim jõulukuuskede eksportija, siis lõpuks kirjutame projekti tööpealkirjaga "Jõulud Gruusiast". Ma ei ole kindel, kas ma just seda ette nägin, kui Taani "rahvusvahelist äri" õppima läksin, aga usun sajaprotsendiliselt, et see saab olema väga huvitav juhtum uurimiseks.

Vahepalaks veel niipalju, et mu sõber Soomest palus öelda, et Tallinnas on Skandinaavia kõrgeimad majad. Vähemalt on see palju kõrgem linn kui Helsinki või Kopenhaagen. Ja Helsinkist on ta modernsem. Mis veel puudu on, on WiFi linnaliinibussidest. Helsinkis on traadita ühendus juba 80 trammil ja 30 bussil, Oulus on kogu linn täielikult WiFiga kaetud. See mulle meeldiks. Siin Kopenhaagenis tasuta ühendust ei leia. Vähemalt lähevad juuksed ennem halliks, kui oma meilid ära kontrollida saab. Ma hea meelega maksan oma koduse ühenduse eestki, kui mul seda oleks. Laupäeval kadus see ära ja tehnik tuleb nüüd sel reedel, kui mina asun lennukile ja lehvitan Põhja lamedatele linnadele nägemist.

A Happy Day!

2009-03-11T18:44:00.003+01:00

On olnud hea päev. Kell 12 käisin oma eksamitööd ära andmas, millega olin viimased kaks ööpäeva maadelnud. Tegemist oli 48-tunnise eksamiga - meile anti juhtum uurida ja meil oli kaks päeva aega kirjutada 5 lehekülge teemal mis on viga Danske Banki juhtimises. Eelmisel aastal puudutasin siin blogis teemat, mis on viga Danske Banki klienditeeninduses, kuid 5 lk on liiga vähe ruumi, et kõike hõlmata. Nii et piirdusin halduse analüüsiga kõrgemal tasemel. Võtsin enese hindamise kriteeriumiks hinnangu, kas töö on minu arvates piisavalt hea, et see esitada Danske Banki aktsiaomanikele tutvumiseks, või isegi juhatusele. Viimistlesin seda seni, kuni tundsin, et ma tõesti ei tunneks häbitunnet seda analüüsi pakkuda kõrgematele kujudele panga eesotsas. Igatahes kergendus oli suur, kui lõpuks töö sisse andsin. Olid unetud paar ööd, kuid millegipärast ei tunne ennast liiga väsinuna. Osalt võibolla seetõttu, et olen liiga õnnelik.
L'Oreal EStrat mäng, millest rääkisin, kus väidetavalt 15,000 meeskonda võitlesid au nimel oma äriplaani esitleda Pariisis L'Oreali juhatusele, sai nüüd poolfinaalidest mööda. Täna sain teada, et mina ja minu meeskond sõidame aprilli lõpus Pariisi! See tähendab, et kui Hiinast tagasi tulen, hakkan meie presentatsiooni kallal töötama ja 20.-23. aprill olen Pariisis, naudin linnatulesid, Champs-Elysee'd, champagne't ja vestan kõrgel kohal olevate prantslastega juttu meie ärivisiooni teemal. Eksami järgse kergendus juurde lisada, olin nii õnnelik, kui seda kuulsin, et tundsin, et kõnnin pilvedel.

Citius, Altius, Fortius!

Here's the Plan!

2009-02-28T18:00:00.001+01:00

Mõtlesin, et ei lähe paljuks, kui oma plaanid siia üles kirjutan, et teil midagi kaotsi ei läheks. Tegelikult imestan, et rohkem inimesi seda ei tee. Palju asju on palju selgemad trükis, eriti, kui ma kasutan uusi nimesid ja lühendeid.

Esimese asjana, sügisel võtan Kopenhaagenist paariks kuuks puhkust ja sõidan Viini. Wirtschaftsuniversität Wien on nii lahke, et pakub mulle võimalust teha sügissemester nende ülikoolis. See saab olema inglisekeelne, väikese saksa vürtsiga. Mind viib Austriasse aga programm nimega CEMS. Lühidalt öeldes, see on topeltmagistriprogramm, mille eesmärk on koolitada tõeliselt rahvusvahelisi juhte. Kriteeriumiteks on kaks võõrkeelt, üks välissemester ühes CEMSi liikmeskoolis, kohustuslik praktika ja kamaluga õppeainepunkte juurde. Selle asemel, et keskenduda järgmine kevad magistritööle, võtan ma kõrvale veel 20 AP-d (30 ECTS) aineid. Magistritöö on CBSis samuti 20 AP-d.

Viin peaks aga tore olema. See ei mahtunud küll minu viie valitu hulka, kui avaldust tegin, kuid nüüd hakkan sellega üha enam ja enam lähemalt tutvudes harjuma ja see võinuks sama hästi minu kuues valik olla. Olen Viinis september kuni jaanuar.

27. märts - 13. aprill sõidan Hiina. Teel jäävad Peking ja Shanghai. Nädal mõlemas linnas. Reisi eesmärk on "õppeline". Põhieesmärgiks on külastada Hiinas asuvaid ettevõtteid ja nende tootmisasutusi, rääkida juhtidega juttu ja saada aimu nö kuidas asjad tegelikult käivad. Kõrvaleesmärgiks on kõrvalt kogeda nii palju kultuuri kui vähegi võimalik - kaasa arvatud tavapärased turistirännakud Suurel Müüril ja paleedes. Ootan seda reisi, kuna see on tegelikult mul esimene kord minna väljapoole Euroopat. Ei ole mul ju varem olnud eriti palju võimalusi reisida. Pealegi maksab selline reis kopsaka summa...

Hetkel uurin võimalusi teha suvel praktika kuskil Euroopa firmas, nii et võib juhtuda, et Eestis veedetud aeg jääb lühikeseks. Kuid plaanin Eestisse tulla pärast eksameid 25. mail.

Posting Pattern

2009-02-28T17:56:00.003+01:00

Kui teha vaatlus minu postituste sageduse kohta, siis need ilmuvad kaks korda kuus. Ja kui, siis tavaliselt nädalas mitu. Seejärel on paar nädalat vahet. Seda võib seletada väga lihtsalt ajaressursiga. Kirjutan, kui mul aega tekib. Lisaks sellele, kui mul tekib vaba aega, siis tekivad ka kõige huvitavamad mõtted. Tänan aga kõiki kannatlikke lugejaid!

Siim the Cosmetic CEO

2009-02-27T00:08:00.003+01:00

Pealkiri köidab? Seletan allpool, et asi pole üldse nii hull, kui võib paista. Kosmeetikat ma ei müü ja päris firmade etteotsa CEO-ks ka veel kuskile ei pürgi.

Eelmine postitus võis tekitada mulje, nagu "Siimu mõtted on jälle alkoholi juures". Taanlastele südamelähedastest asjadest ma räägin, kuid joomise peale on mul viimasel ajal olnud vähe aega mõelda. Põhiliselt olen olnud kinni loenguteks ettevalmistamise, töö, seminaride ja viimaks ühe toreda asjaga, mille nimi L'Oreal EStrat.

EStrat on L'Oreali poolt iga aasta korraldatav mäng ärisimulatsiooni baasil. Üle maailma 10 500 kolmeliikmelist meeskonda võtavad üle kosmeetikatooteid tootva äriettevõtte juhtimise eesmärgiga viia firma aktsiahind uutesse kõrgustesse. Osalesime mina ühe itaalia ja leedu sõbraga. Vastu tuli võtta kõiksugu otsuseid toodete väljaarendamisest vastutustundliku ettevõtluse (CSR) programmide käimalükkamiseni välja. Tõesti otsused, mis CEO peaks tegema. Lõpuks ei tundunud see mänguna, kuna võtsime seda väga tõsiselt ja programm ise on väga hästi koostatud, nii et ei olnud raske end juhatuse kingadesse asetada.

Mis siis nüüd? Oleme läbinud 6 vooru. Jõudsime võistluses poolfinaali, mis tähendab seda, et oleme maailma 300 parima võistkonna seas, nendest 93 magistritaseme kategoorias, kus meie osaleme. Me võistleme Põhja-Euroopa ja Venemaa tsoonis, kus oleme hetkel kolmandad. Esimene läheb edasi finaalvooru, mis leiab aset Pariisis. Hetkel on otsused ja äriplaan esitatud ning jääme ootama tulemusi, mis tulevad välja 9. märtsil. Nägime tõesti palju vaeva sellega ja veetsime lugematu arv tunde arvude kokkulöömisest äriplaani värvipaleti valikuni. Nii et hoidke meile pöialt!

Raske on seda kõike seletada, nii et midagi arusaamatuks ei jääks, aga kõik öeldud saaks. Loodan, et andsin põhiinfo edasi. Mängu kohta saab lugeda täpsemalt siit. Päris huvitav on uurida ka Rankingut, et kus me asume ja mis riigi meeskondadega vastastikku seisame. Kuni viimase ringini olid võistlemas ka üks meeskond EBSist.

A National Zip

2009-02-25T12:04:00.004+01:00

Ma võin kindlalt väita, et Eesti kõige kuulsam jook on Vana Tallinn. On imestamist väärt, kui paljud 'vanakest' teavad. Mäletan, et mu sõber Mikk rääkis lugu, et kui ta Hong Kongis oma õppejõuga pärast loengut lõunatama läks, siis rääkis too (inglane, muide): "Oo, sa oled Eestist! Olen seal käinud. Vana Tallinn! Väga hea jook!" Mul siinsetest inimestest, need kes Eestis käinud, teavad enamasti ka Vana Tallinnat. Ja olen ka ise neile mekkida andnud. Seni on kõigile meeldinud. Eks ta ole meeldiv ürdine rüübe, mis unejoogiks korgitäie jagu libistamiseks sobib väga hästi.

Taanis on selliseks joogiks akvavit. Ladina keelest otse tõlkides tähendab see 'eluvett'. Siin on üks hea artikkel selle kohta, kuidas see jook taanlaste südamed võitnud on, isegi kui nad kolivad. Samamoodi nagu vanake, on ka sellel väidetavad raviomadused. Ja kuna see on kange ja hästi neelatav, on see saanud paljude meelisjoogiks. Meile pakuti seda jõululõunal ja üks norrakas rääkis mulle, et tema isa tellis seda jooki mitu kasti omale koju põhja poole. Just Aalborg Jubileums Akvavit on väga populaarne oma kvaliteedi poolest. Võtan nüüd tellimusi vastu.

Livin' La Vida Loca en Copenhagen

2009-02-07T16:28:00.007+01:00

Turismibüroo "Siimu Unistused" esitleb:

Triinu ja Taavo reisikirjeldus

Jõudsime Taani lennujaama. Jumal tänatud, et Taavo enda fotoka kaasa võttis, sest ilma selleta oleks teistele reisist rääkida üsna igavavõitu. Igatahes, jõudsime lennujaama ja kukkusime kohe fotografeerima nagu õiged turistid kunagi. Põnevus!!!

... Ei, tegelikult põnevus alles algas. Esimene huvitav asi oli meile muidugi metroosõit. Seda just Eestis ei kohta. Metroo oli paras hämming, mõlemas metroo otsas oli suur aken, kuid kuskil ei paistnud juhti, see oli automaatne ning ei vajanud ühest linna otsast teise sõiduks inimese abi. Üks põhilisi asju jäigi silma, et transport oli hästi korraldatud ja me ei mõtle seda, et autodele oli loodud imeliselt head tingimused. Alternatiivid olid liiklusvahenditeks isegi palju meeliköitvamad. Lihtne ja väga kiire oli jõuda näiteks metroo, rongi või jalgratastega oma sihtkohta. Taanlased ise eelistasid ilmselt jalgrattaid, kuna neid vedeles otseses mõttes igal pool. Kõige veidram, arvestades meie kohalikke olusid, oli see, et neid ei lukustatud saja lukuga jalgrattahoidjate külge vaid kasutati läbi kodarate lukustamist. Pealegi olid rattateed samamoodi välja arendatud nagu autoteedki, võis leida kaherattalistele mõeldud valgusfooregi. Suuremate tänavate ääres oli lisaks kõnniteele jalgrattateed, kuhu jalakäijal asja polnud. Taavol oli see õnn, et tuhiseda 2,5 h mööda linna, ilma segavate faktoriteta (nimesid nimetamata). Märkimist väärib, et autojuhid suhtusid ratturitesse austusega.

Siinkohal võiks ära märkida, et autodeks on pigem väiksemat sorti masinad kui suured Hummerid. See muidugi tuleneb sellest, et autodel on suuremad maksud. Autokultuur paistab seal üldse vähe teistsugune olevat. Oli tõesti näha paari valjemalt liikuvat autot, mõnda liikluseeskirjade rikkumist, aga nad on kas selles osas väga tagasihoidlikud või on neil tõepoolest sõbralikum liiklus. Firmade autod on varustatud kollaste numbrimärkidega, nende tagumised istmed on eemaldatud ja võib kasutada ainult esimesi ning sõita teatud kellaaegadel. Eestlased, hoidke Taanist eemale! (sõbralik soovitus tööinimestele)

Kopenhaageni tänavad olid puhtad ning porita. Jala oli lust käia. Välja arvatud siis, kui libe on. Paistab, et libedus on igal pool siiski sama ohtlik. ;)

Pikast reisist oleks vaja ka pikalt kirjutada, aga teeks lühikokkuvõtte Taani vaatamisväärsustest. Külastasime üli..üliüli..ülisuuri kunstimuuseume, käisime Experimentaariumis, kus läbisime spioonikoolituse ja uurisime põhjalikumalt oma kehade võimeid: karjusime lõvisse ja vaatasime, kuidas näeb välja Siim-Taavo (fotod räägiksid siin enda eest). Triin sai lõpuks ka vennale sõlmetriki lahendamisega ära teha. Nägime Merineitsi kuju ära, hullasime koos meremonstrumitega 3D-kinos, rändasime veits kosmoses - no et see tavaline turistivärk. Vaatamist ühesõnaga on..

Ja kui Siimust nüüd rääkida, siis on tast päris kahju. Hea, et ta seda endale lubada saab, kuid Taanis on siiski hirmus kallis. Pakk spagette maksab 21.90DKK, mida võite meie rahasse ümber arvutada, korrutades summa umbes 2,11ga. Üldiselt olid hinnad enam-vähem samad Eesti hindadega, aga siis vales rahaühikus. Siimul on elupaigaga siiski üsna vedanud - hea asukoht (möödasõitvaid ronge oli aknast näha, aga kuulda oli ainult siis, kui Taavo tsuh-tsuh-tsuh tegi), üsna hea Taani hinnaga ning eluks vajalik üüris olemas. Vannituba oli varustatud kahe uksega, ühest sai kööki ning teisest koridori. Lausa luksus, sest ühes kohas oli ruumi kokkuhoiu tõttu dušikabiiniks vaid kaks kardinat ülipisikeses WC-s. Uskumatu!

Kokkuvõttes võib öelda, et päris hea reis oli. Imestamist oli küllaga – Taani on suht veider maa, teatud mõttes. Hea, et Siim on juba kohalik ning teadis sealset elu, sest muidu poleks meil olnud pooltki nii palju imestamisväärset ja oleks täitsa peata kanad olnud. Aitäh, Siim!

Traffic Congestion vs Traffic Jams

2009-02-04T20:17:00.005+01:00

Mis on vahet hästi läbimõeldud liikluskorralduse ja lihtsalt autode teedele laskmise vahel? Kopenhaagen on selle hea näide.

Teed on väga heas korras ning korralikult märgistatud. Kuigi tänavad on kitsad (peab tegema ruumi jalgratastele) ja pöörete tegemine vajab kõrgendatud tähelepanu (lisaks jalakäijatele on vaja jälgida ka rattureid), siis on lisaks ehitatud ka ühistranspordirajad, et bussid saaksid vabalt liikuda. On näha, et tänavad on läbi mõeldud.

Kindlasti teate arengumaade stiilinäiteid liikluskorraldusest, näiteks Indias. Arengu- ja arenenud maade vahe seisneb kehtivates institutsioonides. Mitte, kui tugevad nad on, vaid kui suurel määral on jälgitavaid institutsioone. Liikluskultuur on samuti institutsioon. Vahe ei seisne siin ainult arengu- arenenud maade vahel, vaid ka arenenud maade siseselt. Taanis on sama palju liiklust tänavatel kui New Yorkis ühe ruutmeetri kohta. Kuid ometi liigub autode kogu (vahel aeglaselt, aga) kindlalt eesmärgi poole. Ummikuid ma pole siin näinud ja taanlastega rääkides olid nad sellega nõus. Nad imestasid ka ise selle märkuse peale, et tõesti on vähe ummikuid, kuigi tänavad on täis. Asi on liikluskultuuris. Kui mujal sõidetakse veel viimase kollasega ristmiku peale, asjatus lootuses, et pääseb veel selle tulega ära, siis siin kaalutakse asja põhjalikult, enne kui midagi mõtlematut teha, nagu teistele ette keeramine. Sellele aitab kaasa see, et kuna kõik teavad, et foorid vahelduvad üsna üheaegselt (sõidu peatset alustamist märkiv kollane süttib kohe, kui risti teel läheb punaseks), ollakse kindel, et liiklusvoog kulgeb sujuvalt ja ei ole aega ristmikul oodata, kuni eesolevad autod ruumi teevad. Ja kui teatud ports autosid saavad ühe tulega ristmiku ületatud, ilma et peaks ootama eelmise tulega risti keeranud autode järel, siis jääb vaid välja arvestada, kui suur see ports peab korraga olema tipptunni ajal, ilma et ummikut tekiks. Ning siis saab tee laiust, ridade arvu ja foori põlemisaega kohandada. Sujuv foorivahetus nõuab aga head liikluskultuuri. Hea liikluskultuuri tekkimiseks oodatakse sujuvamat foorivahetust. Catch-22.

Mulle meeldib ka see, et pealinnas teeauke pole. Ükskord leidsin ühe päris suure, aga see lapiti kohe nädalaga ära ning järele jäi vaid mälestus ja kõigest asfaldilapp kinnitab mulle, et tegemist ei olnud mitte une, vaid kiire reageerimisega.

Lõpuks on vahe autoga sõitmise ja jalgrattanduse vahel see, et autod on topeltmaksustatud, kütus on kallis ja parkimiskohta on raske leida.

I've been in Denmark too long, because...

2009-01-31T16:27:00.004+01:00

Hiljuti avaldasin nimeirja, mis kirjeldab Taani väärtusi ja harjumusi, veidi humoorikalt, aga tõeselt. Vaatasin selle nimekirja üle ja valisin välja mõned, mis mind praeguseks juba kirjeldavad. Kommentaaridega :)

-You think there is no such thing as bad weather, only bad clothing.
Minu tuulejakk pole kunagi nii armas ja soe tundunud, kui siin olles. Eestis on külm, aga mõnusat moodi külm. Karge pakase ja valge lumevaibaga tulen toime, aga mütsita on Kopenhaageni tuuled tapvad.

- You think its impolite to sit next to someone in a bus if there is a bench where you can sit on your own.
See on omane kõigile tagasihoidlikele põhjamaalastele, kaasa arvatud eestlastele.

- You go to the supermarket and buy three good beers and 10 not too good ones.
Sest esimesed kolm on nautimiseks. Pärast neid on juba suva ja kõik läheb alla, isegi see linnasevesi, mida 2 krooniga õlu pähe müüakse. Esimesed kolm on pealegi küllaltki kallid (0,3-liitrine purk Carlsbergi 6,95 DKK, kui hulgi ostad).

- You will leave a pub if you can't find a seat.
Kindlasti tõsi. Aga kui iga nurga taga on uus pubi, siis miks mitte edasi liikuda. Mugavus ennekõike.

- You start to believe that if it weren't for Denmark's efforts, the world would probably collapse pretty soon.
Kübeke seda seemet on nüüdseks ka minusse istutatud. Isegi Skype'i ei saanud eestlased ilma taanlaste abita turule viidud. Palun hoidke oma patriootlikud vihapursked endale. Tänu minule saavad taanlased üldse teada, et Skype Eesti asi on.

- It feels natural to wear sport clothes and a backpack everywhere.
Tööle sõidan jalgrattaga. Ja spordiriietes, kapuutsikaga. Keegi peale välismaalaste ei imesta.

- You no longer offer to get the cheque on a date - for fear of physical attack from your female companion.
Feminism seilab täies mastis. Ukse avan õrnemale soole ikka, aga jumal hoia, kui nad teada saavad, et ma neid eesti keeles "õrnemaks sooks" nimetan.

- You find the idea walking across the street when the light is red unforgivable, even though there are no cars in sight and it's 3am in the morning!
Välismaalased ei saa must aru, aga ma tõesti peatun iga punase taga. Vahepeal küsin endalt isegi "miks?".

- You understand that Danes aren't rude and abrupt like they may appear, just a little more reserved than most but once you gain their trust they will be your friend for life.
Räägitakse, et kui saad klubis neiu käest oma hej-le hej tagasi, siis olete peaaegu juba suhtes. Veab, kui keegi naeratabki. Ma mõistan, et taanlased on selles suhtes soomlaste moodi ja elan edasi.

- The highlight of your evening is the hotdog with remoulade or the calzone from 7/11 at the end of the night-end of the night being the arrival of the first bus in the morning!
Kurb, aga tõsi. 7/11 on USA kingitus inimkonnale.

- You've become the master guru of bicycle repair
Võib-olla mitte master guru, aga kindlasti edasijõudnud algaja. Võrreldes Eesti ajaga, kui mu ratas lihtsalt roostetas, sest ma ei vajanud seda.

- You can say rød grød med fløde, Blåbærsyltetøj, and Angstskrig.
Mu taani keel paraneb iga päevaga. Uskuge mind, neid sõnu ei ole üldse nii kerge öelda, kui arvate. Vähemalt mitte õigesti.

- You have given up all hope of finding any logic in the pronunciation of the Danish language
Olen vaikselt lootust minetamas tõesti. Nüüd lähen edasi tunnetuse peale.

- You feel comfortable laughing at jokes about Swedes
... ja neid välja mõtlemas. Aga kõik on lihtsalt hea huumor. Me armastame tegelikult rootslasi. Isegi stokholmlasi :P

- You think it is interesting to discuss the pronunciation of the words håndklæde (towel), hindbær (raspberries), sort (black) and hjort (deer)
Taani keele hääldust on alati huvitav arutada. See annab tegevust tundideks.

- You think it is normal being paid 90 kr. a hour for working at a supermarket
Alla selle (200 EEK/tunnis) on ju röövimine. Muidugi, olenevalt sissetulekust pead sellest 8-63% riigile andma.

- Tipping waiters/barstaff/taxi drivers seems overly gratuitous
Nende hindadega, mis nad siin nõuavad, ei jää küll mingit heldust üle veel lisaks midagi jätta. Välja arvatud paaris kohas, kus töötajad on vabatahtlikud.

- You know your teacher, doctor and/or in-laws by their first names
Õpetajaid küll. Tegelikult on mul vahel isegi raskusi nende perekonnanimede meenutamisega. "Sest olen teda alati Kristianiks kutsunud."

- You find yourself reading the subtitles even when watching something in English
Muidugi, ma teen seda isegi türgikeelsete subtiitritega oma arvutist "Scrubs" vaatamas. Kas teadsite, et "dude" on türgi keeles "dostum"?

- You have given up trying to find a radio station with good music
Siin on üks hea jaam. 100FM. Kõik teised on crapFM. Ma ei tea, mis taanlaste muusikamaitsega lahti on, aga minu omaga see kokku ei lähe.

- You take your wallet to a private party
1) võib-olla minnakse hiljem välja, 2) Kui ise kaasa ei võtnud, siis peol müüakse arvatavasti õlut 10 DKK tükk.

- You consider it a BAD idea unless it was agreed upon by the "group"
Demokraatia!

-------

Ja ka mõned asjad, millega ma kunagi ei harju.

- You don't mind paying the same for a 200-metre bus ride as you do for going 10 kms.
Ma parem kõnnin.

- You are very surprised when you receive compliments about ANYTHING - including your appearance/clothing! In fact when you do, you find it suspicious and start thinking they might have ulterior motives.
Olen ka ise siin-seal komplimente teinud. Välismaalased on meelitatud, taanlased aga kortsutavad kulmu, vaatavad sulle viltu otsa ja küsivad "Miks sa nii ütled"

- You say Skål at every sip because you can't find anything else to say
(Skål=Terviseks) Sisimas naeran kogu aeg, sest see on nii tõsi. Natuke rohkem fantaasiat, paluks.

- You are not surprised to have the closing door slam you in the face if following too closely behind somebody. Why should you hold the door for someone else?!?
Viisakusest?

- You know the rules of handball!
Fun fact about Denmark nr 36. Kas teadsite, et käsipall on leiutatud Taanis? Aga see ei tee teda vaadatavamaks.

- You no longer notice the noxious gasses given off by the cheese in your fridge
Oh... Selle lõhnaga ei harju mitte kunagi, ma ütlen teile. Fun fact about Denmark nr 37. Taani juust haiseb!!! Mu nina ei ole eales nii eemaletõukavaid sokkegi tundnud.

- You can't remember what a party without alcohol is like
Taanlased on võibolla täiesti mandunud, kuid mina mitte.

- You no longer have the urge to stand up and dance at a club or a party until you have consumed large amounts of alcohol
Enese hästi tundmiseks pole vaja alkoholi.

Jazz Jam Sessions

2009-01-29T00:35:00.002+01:00

Mis? Ei olegi kaval-naljakat pealkirja? Kus on sinu fantaasia, Siim? See huumorimeel, millest inimesed tihti aru ei saa (ja kui järele mõelda, siis asja pärast)? Seekord siis konkreetselt. Aga see selleks.

Kopenhaagenis algas eelmisel reedel Vinterjazz. Nimi arusaadav ka mittekohalikele, eks. Mulle meeldib jazz. Pillid, mis on jazziansamblis, sobivad väga hästi üksteisega kokku. See on õige abielu. Ja ma olen viimasel ajal palju käinud jazzi jam-sessionitel. Saksofon, klaver, trummid ja bass on tavaliselt koosseisus. Vahepeal lisaks trompet. Olen märganud, et just need pillid on koos jämmides umbes nagu on tüdrukuga klubis tantsimine. Ei pea olema sama liikumine, kui rütm lihtsalt õige on. Saksofon teeb oma soolot; pianist räägib endaga ja tambib armutult klahve kõigi oma sõrmedega mõnesekundiliste intervallidega, kui ta arvab, et nüüd on õige aeg jälle; bassist laseb näppudega nobedalt keelte peal üles-alla; trummar lööb oma rütmi kindlalt ja regulaarselt, vaheldudes geniaalsete kõrvalekalletega tavarütmist, kuid mitte üldmuljest. Kokkuvõttes, kõik teevad oma asja, kuid kokku õõtsuvad hästi. Klubis tantsimine pole ka mingi valss, kus mees juhib ja naine tunnistab valikuid. Vastupidiselt sellele üritatakse üksteise huvi äratamise eesmärgiga üksteist üle trumbata. Tähtis ei ole koostöö, vaid et tulemus oleks võimalikult imekspandav, aga sobiv.

Jazzi- ja bluusikohtade ventilatsioonita ruumid sobivad samuti üldise atmosfääri ja muusikaga. Bluusibaari Mojo uksel on silt "You can't play blues in an airconditioned room". Kahju ainult, et mu riided pärast seda kaks päeva rõdul peavad seisma. Väärt seda!

Räägiks veel ühest sobivuse tunnet tekitavast elamusest. Juhtus nii, et läksime kirikusse. See oli Vinterjazzi raames korraldatav "öökiriku" kontsert. Kirikus mängiti jazzi. Kõlas huvitavalt, nii et läksime kaema. Ma olen rahul elamuse üle. Kirikud mõjuvad mulle alati veidi liiga mõjuvõimsana, nii et mul on veidi ebamugav seal viibida. Kontserdite jaoks on kirikutes aga väga hea akustika. Jazzi mängiti seekord tšello, kitarri ja akordioniga. Väga mõjus oli, kuna muusika oli aeglane ja viimseni timmitud. Meeshääl, kes küll laulis jazzlaule Jeesusest, kostis üle kiriku ja kokku oli väga hea mikstuur mõnusast rahulikust muusikast selle jaoks väga sobivas esituskohas. Ma ütlen sobiv, sest muusika oli tõesti aeglane ja rahulik. Aeglased olid ka esitajad. Vahepeal tundus, et pausid palade vahel kestavad rohkem kui muusika.

New Year Came with a Bang... Bang-Bang... Bang...

2009-01-02T00:17:00.006+01:00

Laenan siin oma õe sõnu, kes koos Taavoga tulid koos minuga võtma aastavahetust vastu Kopenhaagenis:
"Jõudsime siis ilusti Siimu juurde ja aastavahetuse sagin läks mööda Siimu sõpradega. Herbert kutsus meid lahkesti enda poolt valmistatud toitu nautima ühe oma sõbranna juurde, kus õhtusöök toimus. Sõime siis imemaitsvat kolmekäigulist õhtusööki ning peale seda hüppasime bussi peale, et uus aasta vastu võtta. Me olime küll kella 12 ajal veel bussis, aga keerasime kella 2 min enda jaoks tahapoole ning siis jõudsime täpseks ajaks väljakule. Väga mürtsurikas oli igal juhul. Peaaegu nagu Eestis, aga seal vist linna poolt spetsiaalselt midagi ei olnud. Peale ilutulestikku ja jalutust linna peal, otsustasime koju minna. Heitsime külje maha u.poole 4 ajal, seega väga kõva pidu ei teinudki või nii.."

Mis puudutab aastavahetust, siis ei jätnud väga head muljet. Suurlinnast oleks võinud rohkem tahta. Palju pauku ja purjus inimesi, tänavad olid täis prahti ja veel purjus inimesi ja kiirabisid, linna korraldatud ilutulestikku polnud, mistõttu tundus asi suht kaootiline.

"Oleme siin üsna rahulikult ning naudime Taani poolt pakutavat. Kallis on siin küll, seda võib öelda..Eestis on ikka hea elu ;)"

Leidsin ühe asja, mis Taanis on odavam kui Eestis - Itaalia käsitsivalmistatud gelato. Ju siis on see eestlaste jaoks veel luksus, mille eest kallimat hinda küsida. Üllatav küll, aga itaallaste poolt käsitsivalmistatud jäätis on siin odavam kui muu mark, eriti Ben&Jerry's (110 EEK/0,5 l). Ma ikka väga tahan jäätist vist.

You know you've been in Denmark too long if...

2008-12-20T12:41:00.001+01:00

You think there is no such thing as bad weather, only bad clothing.

You think its normal to pick up a girl in a pub, walk her to her bike and ride with her back home.

You think its impolite to sit next to someone in a bus if there is a bench where you can sit on your own.

You go to the supermarket and buy three good beers and 10 not too good ones.

You can open a beer bottle with almost anything.

You honestly believe that the distance between Copenhagen and Aalborg is long.

You can tell the difference between a Grøn Tuborg and a Carlsberg beer.

The first thing you do on entering a bank/post office/pharmacy etc. is to look for the queue number machine.

You accept that you will have to queue to take a queue number.

Silence is fun.

It no longer seems excessive to spend 800 kr. on alcohol in a single night.

You know that "religious holiday" means "let's get pissed".

You use "Mmmm" as conversation filler.

The word "yes" is an intake of breath.

You have only two facial expressions, smiling or blank

Traditional dinners may not necessarily mean a cooked meal.

You frown at "guest workers" who use "please" and "excuse me" for not integrating!

You will leave a pub if you can't find a seat.

Your wardrobe no longer has suits but blue shirts and mustard colored sports jackets and lots of denim.

You don't mind paying the same for a 200-metre bus ride as you do for going 10 kms.

You don't look twice at businessmen in dark suits wearing white sport socks.

You start to believe that if it weren't for Denmark's efforts, the world would probably collapse pretty soon.

You find yourself more interested in the alcohol content than the name of the wine.

It feels natural to wear sport clothes and a backpack everywhere.

You know the meaning of life has something to do with the word "hyggelig".

You are very surprised when you receive compliments about ANYTHING - including your appearance/clothing! In fact when you do, you find it suspicious and start thinking they might have ulterior motives.

You no longer offer to get the cheque on a date - for fear of physical attack from your female companion.

You find yourself lighting candles when you have guests - even if it is brightly sunny outside and 20 degrees.

You find the idea walking across the street when the light is red unforgivable, even though there are no cars in sight and it's 3am in the morning!

You consider a 6 month InterRail or Backpacking trip sufficient to "know" the world and thus proclaim Denmark to be the pinnacle of civilization. For thereafter to settle back into mediocracy, smug in the knowledge that you "braved those wild frontiers" :P

You understand that Danes aren't rude and abrupt like they may appear, just a little more reserved than most but once you gain their trust they will be your friend for life.

You accept the stereotype that Swedes are always drunk, Germans are always nude when they have sand under their feet and English speaking people tend to smile to hide confusion.

The highlight of your evening is the hotdog with remoulade or the calzone from 7/11 at the end of the night-end of the night being the arrival of the first bus in the morning!

You consider standing in the Airport Arrivals hall waving a danish flag normal and "hyggeligt"

You've become the master guru of bicycle repair

You find normal spending the whole week-end with your mates rather than with your partner

You think anyone who is not convinced any single thing in Denmark is great (but maybe the weather, ok), and the Danes the most civilized people on earth should just go home

You are sincerely unable to understand someone asking for the Strøget if the ø is hesitant, the stød isn't pronounced enough, the g not smelted into an l or if the t is heard

You know anything else than a Danish diploma cannot have any value

You say Skål at every sip because you can't find anything else to say

You don't check for other pedestrians behind you before you stop in a crowded street.

You don't really want things to go TOO well for anyone, unless they make you proud of being from Denmark.

You can say rød grød med fløde, Blåbærsyltetøj, and Angstskrig.

You are not surprised to have the closing door slam you in the face if following too closely behind somebody. Why should you hold the door for someone else?!?

You know the rules of handball!

You think its okay to walk away from a conversation without excusing yourself

You, every time you're in an awkward silence, have the urge to say "jo-jooooo..."

You consider spending more than 30 minutes on a bike and/or bus/train to get to school totally normal

You can't remember what a party without alcohol is like

You no longer have the urge to stand up and dance at a club or a party until you have consumed large amounts of alcohol

You have given up all hope of finding any logic in the pronunciation of the Danish language

You feel comfortable laughing at jokes about Swedes

You find the idea that somewhere in the world there are "no-smoking" signs in restaurants, train stations, etc, foreign

You think it is interesting to discuss the pronunciation of the words håndklæde (towel), hindbær (raspberries), sort (black) and hjort (deer)

You think it's perfectly fine too steal a bike if you're drunk enough

You think it is normal being paid 90 kr. a hour for working at a supermarket

You only refer football clubs by their initials

You hate everyone from the other side of Bæltet

You can bakke snagvendt (altså snakke bagvendt)

You have completely forgotten the concept of twist-off bottle caps

Tipping waiters/barstaff/taxi drivers seems overly gratuitous

You have forgotten the meaning of the word "gratuitous"

You complain about only having 5 weeks of vacation a year

You no longer notice the noxious gasses given off by the cheese in your fridge

You no longer notice all the windmills

You think it normal for there to be over 10 political parties to choose from

You for that matter, think it normal for 'Venstre' ("left") to be a right-wing party

You know your teacher, doctor and/or in-laws by their first names

You like to think the fact that the Queen is a chain-smoker makes her 'down-to-earth'

When making a right-hand turn while driving, you habitually check over your shoulder for bicyclists

You find yourself reading the subtitles even when watching something in English

You no longer consider joining Scouts to be completely geeky

You have given up trying to find a radio station with good music

You buy a hot dog with a credit card

You find it normal that shops close earlier on weekends

You have an insurance on your bike

You trash any leftovers

You answer calls by saying your name (which confuses people abroad)

You start to MISS an openly corrupt government

You take your wallet to a private party

You pack your own groceries

You consider it a BAD idea unless it was agreed upon by the "group"

You never say "Thank You" to the bus driver for driving you all around the city

You no longer find this list funny - just painfully true!

http://www.facebook.com/home.php#/group.php?gid=4489235300

Home, Sweet Home

2008-12-16T01:16:00.005+01:00

Mitte, et Taanis ennast koduselt ei tundnuks. Otse vastupidi. Kopenhaagenis on midagi, mis teeb selle väga koduseks. Kuid olen nüüd tagasi Eestis ja siinsed lõhnad, sõbrad ja lumi on teistsugused kui seal. Võib siis öelda, et mul on kaks kodu, nüüd olen jõudnud oma esialgsesse kodusse ja esimene kodu tekitab rohkem äratundmisrõõmu kui teine.

Julefrokost - of the Table, the Mood and the Afro

2008-12-13T15:37:00.006+01:00

Reedel Kopenhaagenis oli meil kursuse jõulupidu, mida sealmaal tuntakse kui "Julefrokost" ("jõululõuna"). Toimus see hästipeidetud kohas CPH äärelinnas. Pool tundi metrooga ja teine pool tundi otsimist. Isegi kui aadressi kätte leidsime, siis ei olnud seal ühtegi maja, mis baari meenutaks. Lõpuks nägin mina, meie vapper kaaslane Teravsilm, Heinekeni silti, mis reetis õige koha kätte.

Edasi läks nagu ette võiks kujutada: südikad vestlused, hullud peomängud, õlu, akvavit, jõululaud. Jõulupuhvetis püüti olla eht-taanilikud. Taani jõululaud koosneb siis järgnevaist. Esimene ring oli lihtsalt sai, leib (Taanis on samuti musta täisetera rukkileiba), lõhe ja marineeritud kala. Taanipärane tundus sealt vaid remoulade, mille üle oldi (arvestan tooni järgi, kuidas nad "remulaad" ütlevad) millegipärast väga uhked. Minu arvates põhjuseta. Aga ega neile ka kama ei meeldiks. Veidi teemalt kõrvale minnes, andsin ühele itaallannale, ühele sakslannale ja ühele rootslannale kama proovida. Segasin selle keefiri ja veidi suhkruga. Sakslannale meeldis isegi väga, itaallanna kiitis ka või oli lihtsalt väga viisakas ja rootslanna kortsutas kulmu ja vintsutas nina, öeldes, et struktuur on vale. Küll aga läks Vana Tallinn kõigile peale. Pole väga midagi imestada, sest kuigi ta on magus, siis on ta väikeseks napsiks väga mõnus võtta. Negatiivsemat tagasisidet sain ma inimestelt, kes on harjunud napsijooke pudeliga jooma. Kalja ma ei julge pakkuda.

Teiseks käiguks pakuti seapraadi, frikadelle, kartulisalatit (mitte meile omane, vaid kartuliviilud kastmes), ciabattat (taanipärast???). Aga selline peakski siis üks Taani jõululaud olema. Magustoiduks oli mingi vahukoorekreem. Seal pidi sees olema terve mandel, mille leidja saab auhinna. Vaatasin seda kreemi ja see oli mandlitega ääristatud. Küll aga poolikud mandlid. See on siis pool auhinda? Kreem ei läinud selleks ajaks enam väga sisse, isegi mitte kirsikastmega.

Õhtu jooksul sain lisaks Taani jõulumenüüle teada teiste inimeste kogemustest, et nätsu on väga raske püksimööda ja särgi alt üles viia, veelgi raskem on kaks tampooni suus pudel õlut juua ja et Gloria Gaynor on ikka veel IN. Kuigi viimane on üks viiest põhjusest, miks minu meeskond laulutundmisvõistluse kinni pani.

Jõululõuna-õhtut jäi tähistama veel üks lõbus seik. Sain teada, kus on Kopenhaagenis "hästi päevitunud inimeste" klubi. See on koht nimega Afrodisiac. Üritasin sinna sisse saada ja see oleks ka õnnestunud, kui mul sellest kohast ennem villand poleks hakanud, kui pileti ostsin. Rahvast oli vähevõitu ja olemasolev kontingent oli noor ja must. Sellest poleks midagi, mina armastan kõiki inimesi, aga mul oli tunne, et ma ei kuulu sinna. Olin kõige valgem kutt terves klubis, poolpikkade juuste ja ülikonnaga. Tunnet süvendas veel see, kui kaks tursket musta turvameest mind läbi otsisid ja üks küsis: "Y'know this ain't a techno party, right?" Sest valge mees käib ju ainult tehnopidudel, eks ole! Mul ei jäänud muud üle, kui ainult naerda.

Lõpetuseks pean mainima, et saalihokitrenni ajad on väga osavalt pandud laupäeval kella kümneks hommikul...

The Best among Swedes

2008-11-30T23:49:00.005+01:00

See oli vist nädal tagasi, kui käisin Riigi Kunstimuuseumis kontserdil. Peaesineja oli Josè Gonzàlez Rootsist. See oli väga populaarne kontsert, kuna 1) see toimus kunstimuuseumis, 2) see oli Josè Gonzàlez ja 3) see oli tasuta. Seetõttu üritasime varakult kohal olla. Jõudsimegi 10 minutit enne ürituse algust kohale. Uksed olid lukus, mistõttu oli sissekäigutrepil oma 1000 inimest. Ootamine ei olnud väga tüütu, kuna ootajatele organiseeriti väike meelelahutus, mis kujutas endast lendavat teerulli. See tähendas siis, et teerull sõitis ringiratast ja teisele poole keskmist sammast oli kinnitatud vasturaskused. Mingi aja pärast, kui kiirus oli piisav, tõusis teerull õhku. Seda on veidi raske ette kujutada, mistõttu lisasin paremale pildi. Huvitav kunst, mida siin tehakse.

Millegipärast lasti enne Josè lavaletulekut muusikat, mida saab vist nautida ainult siis, kui oled fänn või väike tablett keele all. Psühhedeeliline elektroonika ütleks selle kohta, või midagi sellist. Igatahes ajas see kontserdisaalist välja. Käisime käimasolevaid kunstinäitusi vaatamas. Selle nimi on Reality Check ja mõte on siis inimesi maa peale tagasi tuua. Mõned asjad olid päris realistlikud, enamik asju vajas rohkem keskendumist, et selles kunstis mõtet leida. Eks ole suurem osa ideid juba teostatud, mistõttu kunstnikud teevad üha mõistetatumaid taieseid. Pealkirjad ei aidanud ka eriti. Näiteks oli ühtede oranžide kardinate kõrval tekst "Curtains made from the bras of Carol's mother" või midagi sellist. Ja tegemist oli kõige tavalisemate polüesterkardinatega.

Josè tulek oli täielik teemavahetus võrreldes eelnevaga. Nüüd tuli lavale habemega latiino-rootslane, kitarr kaelas ja laulis südantlõhestavaid kitarrimeloodiaid. Mulle meeldis eriti tema Teardropi kaver, aga Heartbeats on ka tuntud ja hea lugu. Võite lisaks uurida tema veebisaiti. Sealt leiab muusikale saateks ka tema videosid.

The Best among Danes

2008-11-29T19:18:00.005+01:00

Käisin eile klubis ja mängis Taani parim DJ - Trentemøller. Kusjuures tema oligi põhjus, miks üldse kodust välja läksin. Tahtsin teda kuulama minna juba kultuuriöö ajal, kuid siis oli uks 15 minutit pärast algust suletud inimeste hulga tõttu ning tookord jäi ära. Kuulsin tema kohta ühtteist head ning ka myspace'is olev muusikasampler ei olnud paha. Tema puldisoleku aeg oli meeldiv vaheldus tavapärasele klubimürale (mõtlen monotoonset ümps-ümps-ümpsi). Ta võttis klubilood ja andis neile isegi meloodia ja muid huvitavaid nüansse. Nii et DJ kohta kindlasti üks minu kõigi aegade lemmikuid.

Kuulsin täna hommikul hommikust linnulaulu. Paistab, et kevad on jälle tulnud. Väljas on üsna soe ka. See on mõneti ka loogiline, kui nüüd mõelda. Sügis tuli siin oktoobris, jõulud olid 7. novembril ja seega on aeg kevadeks küps.

Tagasitulles sattusin veel ühe huvitava fenomeni peale. Nägin, et üks auto seisis täpselt ristmiku keskel. Arvasin, et on korraks peatunud, kuid tuled olid maas ja mootor seisis. Uurisin ja autos ei olnud kedagi. Paistab, et ta oli lihtsalt maha jäetud keset ristmikku, isegi uksed olid lahti jäetud. Läheduses ei olnud kedagi. Üldse oli kõik ümberringi vaikne ja üksildane. Tekkis veidi õudne tunne, nagu oleks see stseen post-apokalüptilisest filmist, kus kogu inimkond on jäljetult kadunud. Mind valdas kõhedus.

Non-Danes from Copenhagen Take Sweden by Storm

2008-11-28T01:35:00.002+01:00

Pealkiri kõlab uudisena, aga uudis see siiski ei ole. Nimelt sai sõpradega vahepeal Rootsis käidud. Kuna Rootsi-Taani koostöö sujub hästi, siis on siin võimalik endale soetada üsna soodne kahepäevapilet piiramatus koguses rongisõidule Öresundi piirkonnas, mis hõlmab Taani Kopenhaageni ümbrust kuni üles Helsingørini ja Rootsis Malmöst Helsingborini. Rannikualad, ühesõnaga.

Niisiis, mina, Jonathan (SWE) ja Manuel (GER) läksime Rootsit avastama. Minule on Edela-Rootsi avastamata maa, Manuel pole üldse Rootsis käinud. Jonathanile oli see kodumaa, kuid Stockholmist pärinevana oli ka tal uudistamist palju. Kõigepealt võtsime käsile Taani osa. Sõitsime rongiga põhja Helsingöri, mis on väike vana sadamalinn. Põhivaatamisväärsus on Taani paremuselt teine loss, millele tegime ringi peale. Holger Danske magab seal. Muidu oli Helsingøri väga armas linn, vanade väikeste majadega, kuid ta on väga väike ja unine. Siiski, linnas asuv "Taani vanim pagar" oli arvatavasti ka Taani parim pagar. Mina ei imestanud, et ta ikka töötab.

Pileti hinna (159 DKK) sees oli lisaks rongisõidule ka praam üle väina Helsingborgi. Helsingborg on suurem linn, aga see, mis vaatamist väärt oli, sai ka kahe tunniga ära vaadatud. Kuna see oli meil ühepäevareis, siis ehk kiirustasime ka veidi. Aga käisime ära Rootsi oma burgeriketis - MAX Burgers. See oli veidi parem kui McDonald's, kuna toit nägi välja, nagu oleks ta päris. Ja maitse ei olnud ka kummi. Iga menüü juures oli CO2 hulk, mida selle eine tegemisel õhku lastakse. Lubadus keti poolt oli, et iga kilo korvatakse. Ühe MAX eine tegemisel emiteeritakse näiteks 5+ kg CO2.

Helsingborgi suurim vaatamisväärsus on Kjärnan, mis on oma 100 m kõrge tornlinnus. Lihtsalt üks suur ristkülik keset mäge, mida kasutati omal ajal üle lahe Helsingøri poole piilumiseks, et kas taanlased midagi kavalat ei plaani. Ja kui plaanisid, siis oli tornlinnuses hea peitu pugeda ning vibude ja ambudega tuld anda. Kuigi väga palju laskeavasid seal küll ei olnud. Üldse tundus kogu torn väga üksluine. Vaade aga oli hea ülevalt.

Lund, mis oli meie järgmine peatuspunkt, sai üsna põgusalt üle vaadatud, kuna ega seal peale üsna suure ülikooli midagi muud ei ole. Peatusime seal tegelikult vaid selleks, et Jonathani sõnul olid seal ühes pagaritöökojas ühed hõrgutised, mida kindlasti pidi proovima. Nende "neegripallide" konfeterii oli aga kahjuks oma uksed sulgenud.

Malmö, mis on üks Rootsi suuremaid linnu, sai ka ära kaetud. Rootsi kõige kõrgem ehitis, Pöörlev Torso, asub Malmös ja muidugi pidime ka ise selle ime tunnistajaks olema. Oli küll peadpööritavalt kõrge Skandinaaviamaade kohta, kuid asus täielikus üksinduses Malmö äärelinnas poolsaare peal. Eks vaade üle lahe Kopenhaagenile tegi korterid seal seetõttu veel hinnalisemaks, kuna ei olnud teist nii kõrget ehitist seda segamas. Küll aga oli Torso läheduses küllap vist rikaste linnaosa, sest seal paiknesid küllaltki eripärase arhitektuuriga ja väga korrashoitud ümbrusega majad. Üldmulje majadest meenutas üksteise otsa visatud kaste. Poolsaare peal oli aga kai "to die for". Kui tuul välja arvata, siis on see arvatavasti üks parimaid kohti kogu Rootsis, kus elada. Stiilsed majad, mõnus ümbruskond, kai, rand, jahisadam, päike, meri, vaade merele vastu päikeseloojangut. Kuid sellegipoolest, sall ja tuulejope kuluvad ära siin elades. Lugesin, et Zlatan Ibrahimovic ostis endale Malmösse 49 miljoni SEKi eest maja. Ma ei imesta, kui see siinkandis on.

Kuna piletid kehtisid kaks päeva, siis võtsin Jonathani käest pileti ja käisime sama ringi järgmine päev mu isaga, ainult teises suunas. Käidud radu uuesti käies märkad imelisi asju, mis esimese korraga tähelepanuta jäid. Ma ei ütleks, et sama reisi tehes kuidagiviisi kordamise tunne tekkis. Pigem jälgisin, mis minu jaoks varem peitu jäi ja uurisin asju, mis varem uurimata jäid. Käisime isaga Helsingborgi kirikus. Seal oli parajasti kontsert käimas. Mängiti Arvo Pärti sümfooniaid.

Huvilised leiavad kõik pildid siit.

Winter Wonderland

2008-11-23T12:36:00.007+01:00

Siin tuli lumi maha. Ja kui juba sadama hakkas, siis sadas korralikult. Ma kuulsin, et ka Eestis on praegu lood niiviisi, et ei tea, kuhu kogu see lumi panna. Siin nii hull ei ole, lihtsalt reedel oli väga tihe lumesadu. Ja kuidas ma seda nautisin. Sügisel hirmutati mind juttudega, et talved Taanis on tuule ja vihma segune õudusunenägu. Tol ajal see ka nii oli, aga loodan, et need õrnad miinuskraadid jäävad ja maa jääb valgeks. Või vähemalt autode katused. Tänavate valgestamiseks tuleb veidi rohkem pingutada.

Lumega on aga see mure, et mida rohkem seda on, seda kasutumaks muutub mu jalgratas. Praegu leiab veel käidud radasid, kus ratas leiab asfalti, kuid päev pärast lumetormi oli minu ümbruskonnas üsna ohtlik sõita. Minu maanteeslickidega ei ole haarduvus jää peal just kõige parem. Veel üks ekstreem on sõita lumesajus. Kõndida paksude lumeräitsakate all on küll väga ilus ja romantiline ja muud ilusad sõnad, kuid rattaga sõita ma ei soovitaks. Kui sõidu eesmärgiks pole valge esikülg, lund täis silmad ja mäng eluga. Lumesajus sõitmine tekitab efekti, nagu oleks väljas tugev lumetorm, kuna piisavalt kiiresti sõites sõidad nagu läbi lumemüüri. Silmadesse tungiv lumi on piisavalt ärritav, et enda ette väga ei näe, rääkimata autode jälgimisest mõlemale poole kõrvale. Valisin kojusõiduks aga kõige tühjemad ja laiemad tänavad, mis sain ja kõik sujus. Soovitan aga jalutamist rattasõidule.

Eestis rattaga sõitjaid sellise lumega kindlasti ei näe. Pigem vaadatakse neile viltu. Siin aga teised olud ja teised kombed. Edu teile lumetormiga! Loodan, et minu tuleku ajaks on asi lahenenud ja lennukitel lastakse 15. detsembril maanduda.

The Inside Job

2008-11-20T18:30:00.002+01:00

Kaks posti tagasi kirjutasin Taani efektiivsusest ja sellest, et Taani Pank ei saa kuidagi mu pangakaardiga hakkama. Sain eile oma pangakaardi lõpuks kätte (20. päeval pärast taotlemist). See aga ei tähenda, et ma seda kasutama saan hakata. Kaardiga oli kaasas kiri "Kolme päeva pärast saadetakse Teile PIN-kood". Nii et kaart on mul olemas, kuid ainult ilustuseks laua peal.

Mõtlesin asja kätte võtta. Kandideerin sama panga "Internal Consultancy" osakonda töökohale. Osakonna põhimõte on protsesside optimeerimine, et panga klientidele pakkuda võimalikult kiiret ja kvaliteetset teenust. Täpselt nagu rusikas silmaauku. Kui kõik hästi läheb, siis kuue kuu pärast ei pea enam keegi minu piinasid üle elama. Pöial pihku!

The Western View on Matters in Estonia

2008-11-12T21:01:00.003+01:00

Tahaksin tuua sisse väikese kõrvalepõike Eesti asjadesse
http://www.economist.com/daily/news/displaystory.cfm?story_id=12581719&fsrc=nwl

Lääne ajakirjaniku vaade asjadele Eestis. Ambitsioonikas eesmärk, aga ta räägib ka kõigest. See võtab natuke võlu ära artikli üldmuljest. Mis on selle eesmärk? Küllap informeerida, mis Eestis toimub.

Kommentaarid artiklile on, nagu üks kommentaatoritest mainis, "täpsed koopiad kommentaaridest, mis olid Economisti Taiwani-artikli all Taiwani-Hiina suhetest."

Kuna ka mul on hetkel läänelik vaade asjadele, siis kommentaarid on teretulnud. Kas asjad on nii hullud või hullemad? Mis on praegu Eesti inimeste keelel ja meelel? Kas Gruusia asi on juba vana uudis ja nüüd ollakse Shaakashvili suhtes kriitilisemad? Kas Venemaa ähvardab Eestit sõjaga või on asjad lihtsalt samaviisi, nagu alati? Kuidas on Venemaa käitumine mõjutatud sellest, et praegune hinnalangus maailma maavarade turul tähendab praktiliselt Venemaa ekspordi, ja sellega sissetuleku, langust 50%? Kuidas ta saakski praegu midagi teha, kui vene rubla on kokkuvarisemise äärel?

The Proud Owner of... an Internet Connection

2008-11-12T02:46:00.002+01:00

Pärast nädalat aega telefonikõnesid ja paari nädala pikkust ooteaega, sain endale lõpuks interneti koju. Milline rõõm nii lihtsast asjast! Alguses küsisin siinselt suurimalt kompaniilt, TDC'lt ühenduse kohta, mille peale nemad ütlesid, et saab küll, aga 950 DKK eest panevad mulle telefoniliini sisse. Kuna korteri omanikul oli siin just internet sees, enne kui ta välja kolis, ja seinas on telefonipistik, millel peal kiri 'TDC', siis sellega ma rahul ei olnud. Omanik helistas ka, rääkis nendega inimese moodi Taani keeles, aga nad ei jätnud jonni. Siis proovisin paari meiliga kätte saada paari teist odavamat pakkujat. Ei õnnestunud. Kirjad saadi kätte, aga ei vastatud. Siis helistasin Cybercity'sse ja 2-4 nädalasest ooteperioodist tuli mul õnneks oodata vaid minimaalsed 2 nädalat. Aga aega võttis küll. Ja 950 DKK vähemalt säästsin.

Teine probleem on mul pangakontoga. Kui Eestis saab pangakonto kätte poole tunniga ja samas kohapeal ka internetipanga paroolikaardi, mõne päeva pärast ka pangakaardi, siis siin võtab see protsess aega nädalaid. Jah, nädalaid! Kõigepealt peab sul kindlasti olema Taani isikukood, mis on põhjus, miks ma Taani pangakontot varem ei teinud (nimelt pidin registreerimist 5 nädalat ootama). Siis tuleb panka minna ja öelda, et tahad pangakonto avada. Sinu andmed pandakse kirja ja pangakonto andmed saadetakse postiga. Aga pärast viiepäevast ootamist sain ma alles lepingu, mille pidin allkirjastama ja tagasi saatma. Nüüd ootan juba kaheteistkümnendat päeva oma pangakaarti ja netiparoole, et ma saaks lõpuks oma üüri üle kanda.

Eks 3%-se töötuse määraga ole riigil raske...

J-Dag: The United Nations

2008-11-09T12:33:00.004+01:00

Tuborgi jõuluõlle brändivärv on sinine, umbes nagu sinine talveöö. Tuleb välja, et J-Dag, ehk jõuluõlle tuleku päev ei ole midagi muud kui sinised jõulud. Mitte segi ajada nääridega, J-Dag on rohkem kommerts. Asi nägi siis välja nii, et sõitsid Tuborgi rekkad baarist baari ja kui tagumine luuk avanes, voolas kastist oma kümmekond sinistes kuubedes päkapikku välja, kes jagasid tasuta jõuluõlu ja muud pudipadi, et oleks kindel, et Tuborgi nimi oleks sel õhtul iga pidulise suus. Tants ja trall hommikuni, enamasti jõuluviiside ja õllelaulude saatel. Ja kogu see aeg mõtlesin, et "tore küll, aga on 7. november, inimesed". See on vara, aga kui nüüd teise kandi pealt mõelda, siis õllekultuur on suur osa taanlusest ja Tuborgi jõuluõlle väljatulek on ehtne näide sellest kultuurist. See ei ole midagi muud, kui hea peokontseptsioon, mis ühendab kõik taanlased ühe sinise mütsi alla. Ja minu jaoks ei olnud tähtis mitte kogu tarbimiskultuur, mis selles sündmuses peitus, vaid see ühendustunne läbi ühe rahvussündmuse. Unustatakse mured ja nauditakse üksteise seltskonda läbi mingi väljenduse. Ja eks see olegi kõigi pühade mõte.

Jõuluõlle ei ole mitte porter, nagu meil tavaline on, vaid lihtsalt veidi-veidi vürtsitatud pilsner. Ei midagi erilist õlles otseselt.

J-Dag

2008-11-07T12:21:00.002+01:00

Jõulud tulevad üha lähemale, tunnen. Tunnen ennast rumalana, et sellest novembri alguses räägin, aga mis teha - Jõulud on õhus. Reklaamid, mida kilode kaupa tuleb, sisaldavad üha rohkem ja rohkem dekoratsioonide ja jõulukinkide kuulutusi. Raske on kõike seda sära mitte märgata. Ka ilmad muutuvad järjest külmemaks ja märjemaks - veel üks Taani jõulu eripära. Mu vana korterikaaslane läheb täna ühele soodusmüügile, et jõulukingid varakult ära osta. Ütles, et see aasta tegutseb ta varakult, kuna ta vihkab jõuluostusaginat. Saan tast aru.

Täna on Tuborgi jõuluõlle avamine. See on traditsioon ja ehk sama suur üritus nagu jõulud ise. See tähendab, et kõik tulevad tänavate peale ja baaridesse ning kell 21.00 sõidavad autod kohale, et baarid ja tänavad õllega täita. 21-22 peaks õlu isegi tasuta olema. Siis pole ime, et kõigil hea meel on "J-Dag" üle. Kaen selle suursündmuse ka ise üle. Vaatame, millest kogu see melu...

2008-11-02T15:22:00.003+01:00

Minu uus veebisait: http://www.e-sko.com.

Sko on siis taani keeles 'jalats' ja ma oskan ainult arvata, et 'e' seal ees tähistab elektroonilist. Saapad Simsidele! (Mitte segi ajada Siimudega, kes asetsevad pärismaailmas ja räägivad päriskeelt.)

The Outside View

2008-10-27T16:52:00.009+01:00

Kuna hetkel on tegemist rohkem kui küllaga, siis annan võimaluse külaliskommentaatorile väljendada oma vaateid siinsele elule. Persoon nimega Ain käis Kopenhaagenis, tõi šokolaadi ja Vana Tallinnat ning kaes oma silmaga üle, kuidas olud siinmail on. Laenasin oma isale sõbra käest ratta, saatsin ta üksi Kopenhaageni peale ja sai ka tasuta Rootsi käidud. Kuidas tekkinud mõtted paberil välja näevad, saate lugeda järgnevalt.

"Siim elab väga heades tingimustes. Korter on avar, puhas ja hästi sisustatud. Ümbruskond on väärikas: viilkatustega majad ja aiad, korrastatud haljastuselapid, hekid ja tänavaääred (ka korrusmajade ümber). Muidugi oleks selle raha eest Eestis saanud veelgi kuninglikumas korteris elada ... Aga nüüd on selle raha sees ka vähemalt Kopenhaagen, selle lähiümbrus ja palju unistusi.

Siim pole seni kirjutanud oma kahtedest magistrikursustest Kopenhaagenis. Avan veidi tausta. Kui ülikooli ruumides olid nt pühapäevasel päeval pea kõik töökohad tihedalt tudengeid täis, kes arvatavasti tegelesid õppimisega, siis Siim, kes eelmisel päeval oli pikalt mööda maid ja merd ringi liikunud, tegeles kolm päeva järjest asjasaabunud külalisega Eestist. (Kes Siimule külla läheb, saab külalislahkust ilmselt ka ise kogeda. Aga ka seda, et pühapäeval veedab Siim 4 tundi saalihokit mängides. Mulle mängis see kätte võimaluse iseseisvalt näha mitmeid linnaparkisid, nautida pühapäevast linnarahu ja oktoobripäikese paistet, teha rattasõit mööda lähipiirkonna kvartaleid ja viibida lühikest aega kesklinnas.) Umbes nii palju ma mäletan tema õpingutest.

Jalgratas on üks õige liikumisvahend sealsetes oludes. Ja ongi nii, et 15-20 minutiga jõuab kaugele, kesklinna näiteks. Siimu jalgrattaost on tublisti parandanud tema elujärge. Hea on selles suures linnas liikuda kohati kiiremini kui sõiduautod, püüda püsida fooride rohelises laines ja kohalikega foorist foorini "võidu" sõita. Kuigi füüsisest piisaks, jääb võit ikka kohalikele neidudele, sest nad on sõidult ratsionaalsemad ning stardivad varakult ja enesekindlalt juba punasega. Kuid seda kaugeltki mitte iga ristmiku peal. Mingi erinevus nendel ristmikel on, mida ise, rattasõidu edust veidi ähmis olles, algul ei märka.

Pühapäev on puhkuseks. Taanlased töötavad terve nädala selleks, et koguneda pühapäeval koos lastega loomaia väravasse järjekorda. Keda parajasti loomaaia väravas ei ole, need kas jooksevad olematuid kilosid maha või sõidavad ratastel/jalutavad koos lastega linnas ringi. Suletud asutused ja kauplused on reegel, erandeid on imevähe. Tundub, et paljudel inimestel on pühapäeval lihtsalt lahe olla. Välja arvatud sellel süsimusta nahaga mehel, kellele ma kaupluses paki mahla eest 500lise rahaühiku ulatasin.

Nii palju pearätte ja ka siseruumides lohmakaid mantleid kandvaid naisi näha (nii heledama kui musta näonahaga naisi), see vajab harjumist.

Ümbruskonna linnad on hästi valgustatud ja õhtuti väga rahvarohked. Samas lähedal leidub palju esmapilgul rahulikke, vaikseid ja valgustatud kõrvalisi kohti rohkete vaatamisväärsustega. Turisti pilgu järgi hinnates on kõik kõige paremas korras. Ei tea, pole kohalik.

Reis oli mulle mitmes mõttes oluline. Ja turistina ringi liikudes sain rohkem, kui oskasin soovida. Reisimuljetest ei võta ma siinkohal pikemalt kirjutada. Reis on sedakorda jäänud meenutuseks.

Üks mõte selle trepi kohta Siimu blogilehel. Lisaks sellele, et fotol olev trepp ka reaalselt olemas on, on siin tegemist Siimu poolt väga hästi tabatud sümboliga. Pärast trepist üles jõudmist, seal üleval ringi vaatamist ja ennast Kopenhaagenist lahkuma sättides muutus pilt mulle veelgi kõnekamaks."

I'm Really CPH-ish Now

2008-10-25T17:17:00.002+02:00

Eile oli sündmusterohke õhtu. Algas jälle mõnusa õhtusöögiga, kartuligratään ja jäätis. Seejärel sõitsin rattaga linna ühele sünnipäevale. See oli väga mõnusas kohas - päeval on koht riidepood, õhtul muudeti see aga lokaaliks, DJ ja baarmenidega, pehmete diivanite ja 20-krooniste kokteilidega. Asi ideaalne. Ka päeval on poes väike baarilett, kust saab tellida smuutisid ja mahla, kuid mulle väga meeldis peokoha kontseptsioon, millega sünnipäevalaps sai minu silmis plusspunkte loomingulisuse eest. Kindlasti üks meeldejäävamaid sünnipäevi.

Päris kordaminekuks ma eilset õhtut siiski ei nimetaks. Nüüd tuleme selle juurde, miks ma olen nüüd rohkem kopenhaagenlane kui varem - olen mängus sees. Mäng on järgmine: Kopenhaagenlane ostab ratta, mis on tema sissemakse mängus osalemiseks. Kui sissemakse on tehtud, üritab ta seda võimalikult kaua hoida, enne kui see ära varastatakse. Minu rekord - 1 kuu ja 1 nädal. Päris lõbus oli. Nüüd on mängijal võimalus kas teha uus sissemakse või leida mõne teise mängija mänguvahend. Ratta mittelukustamine on märk sellest, et mängija on mänguvalmis. Kui ratas on lukus, siis tähendab see, et mängija ei soovi hetkel mängus osaleda. Kui varastatakse lukus ratas, siis on võtjateks kasumit otsivad isikud, kes arvatavasti värvivad ratta üle ja müüvad maha. Need ei ole mängijad, kuna nad ei mängi reeglite järgi. Igatahes, kui mängija, kes on sissemaksest ilma, leiab lukustamata ratta, siis ta saab edasi mängida.

See mäng ei ole ainult Kopenhaagenile omane. Asi on veel hullem Tokyos, kus inimesed võtavad iga hommik uue ratta, et tööle sõita ja samamoodi tagasi. Loomulikult ei lukustata võetud ratas, kuna puudub võti lukule, mis ratta küljes on. Nii et mäng käib edasi lõpmatus ringis. Arvatavasti unustasin ma ratta lukustada või ei lukustanud korralikult (ei lükanud piisavalt tugevalt lukku, mistõttu lukukeel hüppas välja). Usun, et oli minu süü, kuna see nüüd selline ratas küll ei olnud, mida keegi võtaks lukustatult. Nii, nüüd, kui ma olen mängus, pean otsustama, kas teha uus sissemakse või jätkata mänguga. Ühest küljest, see on ju kombeks. Teisest küljest... on kõik teised küljed, miks seda ei peaks tegema. Mida teeksite teie? Kas lõpetada nõiaring või veenda ennast, et ma ei saa seda lõpetada ja mõelda printsiibile: "When in Rome, do as the Romans do".

Culture Night in Copenhagen

2008-10-16T16:00:00.004+02:00

Reede õhtul ja öösel vallutas Kopenhaageni meeletu kultuurilaviin, mis levis üle linna. Tegemist oli kultuuriööga. Kultuuriöö siinses mõttes on väga suur üritus. Kogu linn oli täis inimesi rinnamärkidega, mis maksid 150 EEK ja tagasid sissepääsu kõikidesse sündmusega seotud asutustesse ja tasuta sõidu busside ja rongidega. Üldiselt väga kasulik pilet. Käisin ka ise seda kultuuri kaemas ja ausalt öelda olin üllatunud, kui palju inimesi seda külastas. Siin on kirjas, et mainitud rinnamärgi ostis tervelt 60,000 inimest, lisaks inimesed, kes nautisid tasuta melu kesklinnas ja need, kes arvasid, et maksavad parem 20 EEK igal pool kohapeal sissepääsu eest.

Sündmusi oli linnas rohkem, kui siinolev ruum võimaldab nimetada. Ma ise käisin Taani disainimuuseumis taani praktikalist minimalismi kaemas ja kuulamas, mis Taani parimad DJd suudavad plaadimasinast välja keerutada. Lisaks nägin kesklinnas mitut kontserti, südaööni avatud kaupluseid ja kaupluste aknal elus modelle, käisin kirikus südaöisel missal, mis oli veelgi igavam, arvestades seda, et ma nende Taani keelest midagi aru ei saanud (ega saanud ka minu kõrval istuv rootslanna). Lisaks käisin Snöleopardeni kontserdil. Snöleoparden on kahe-mehe-kultusbänd, kes, nagu välja tuli, teevad vanal vaibal istudes rahulikku muusikat biitide, kitarri ja vana kraanikausiga, ning näevad välja, nagu nad teeksid väga palju kanepit ja neil pole ühtegi muret, kaasa arvatud oma välimuse pärast.

Muuseas käisin ka baaris, millel on lae asemel õlgkatus ja põrandal liiv, kuid see ei olnud osa kultuuriööst, vaid mulle lihtsalt meeldib see koht. Väga õdus. Võib öelda, et see oli osa kariibi kultuurist kultuuriööl. Mainimata üldist atmosfääri, mis linnas valitses, kaasa arvatud küünaldatud tänavaid ja muuseumist kostvat saksofonimuusikat, oli väga mõnus õhtu ja hea meelega soovitan Kopenhaageni kultuuriööd kõigile, kes selle toimumise ajal siin ümbruses leiduvad. Järgmine kord vist järgmine aasta sügisel.

Fotosid mainitud sündmusest leiab siit. User: woco; Pass: woco.

B-day Galore

2008-10-14T16:14:00.003+02:00

Nagu mõned teist ehk juba teavad, siis eile oli mul sünnipäev. Kuna Maria kolis pühapäeval ka lõplikult sisse, siis otsustasime korraldada väikese koosolemise, kaks ühe hoobiga - soolaleivapidu ja sünnipäev. Nojah, mis meie siin ikka korraldasime, mina korraldasin, mina küpsetasin õhtusöögi, mina kutsusin inimesed ja mina koristasin :) Kõik on aus.
Eilne päev möödus tegelikult väga meeldivalt. Olgugi sünnipäev inimeste väljamõeldis, kuid tore on, kui üks päev aastas kõik sõbrad (nii vanad kui uued kui tuttuued) sind meeles peavad. Korra aastas võib lubada endale seda luksust, et oled kõigil meeles ja naudid seda tunnet. Selle pärast olen tänulik sõpradele ja üritan samaga vastata (alati).

Lisaks sellele, et eile oli meeldiv päev, oli ka imeilus päev. Nagu ka täna. Päikesepaisteline, rahulik, soe päev ja õhtu. Võibolla see soe õhtu oli süüdi selles, et jälle tuli hommikune leht enne, kui viimased külalised olid läinud. See on alati parim märk sellest, et külalised on liiga kauaks jäänud. Kuid sellegipoolest ma kedagi ära ei ajanud ja ausalt öelda, sisimas ei tahtnudki.

Kogu õhtu möödus väga õdusalt (taani, ja muudes skand. keeltes 'hyggelig') ja sõbralikult. Tegin kartuleid rootsi moodi (hasselbakken) ja veidi hõrku kana mehhiko kastmes ja õhtustasin oma 5 parima sõbraga Kopenhaagenist. Väga hygge! Ja väga maitsev! Mul on tunne, et kokku oli lõpuks kuskil 25 inimest. Kuidas nad ära mahtusid, ei tea. Ju siis ongi mul piisavalt suur korter. Muidugi, alati oli 8-10 inimest rõdul, mis mõjus magnetina nii suitsetajatele kui mittesuitsetajatele. Jällegi sooja õhtu kaela.

Sain väga... huvitavaid kingitusi. Õigesse kohta läksid lauajalgpallilaud ja minu esimene potilill, muidugi ka õunastruudel, mis oli väga maitsev. Ka laimirohelisel potilusikal on sümboolne väärtus, nagu ka küünelakiga soovidega kaunistatud küünaldel ja paberisse riietatud lehmal. Rääkimata sellest, et nüüd on mul terve ülejäänud aasta veinivaru kodus.

Kokkuvõttes võib kindlasti öelda, et eilne päev ja õhtu läksid korda. Tänan kõiki sõpru siin ja kaugel!

Post Exam

2008-10-09T16:22:00.004+02:00

Esimene eksam üle elatud. Applied Business Research kujutab endast lihtsalt õpetust, kuidas lugeda teaduslikke artikleid. Ja neid hinnata. Pealekauba oli see suuline eksam. Nii et lihtne, eks? Ausalt öelda oli küll minu jaoks. Tuupima ei pidanud, ja seda ma ka ei teinud. Kaks erinevat eksaminaatorit oli, väga õnnetul kombel sai mulle neist kehvem. Mitte et inimesel midagi viga oleks, aga teemad, mida tema käsitles, olid umbluud ja kõige mõttetumad. Ja ta ütles isegi loengus "ma ei tea, kuidas seda teemat käsitleda Teiega". Käsitles ikka kuidagi ja see kuidagi kajastus ka eksamil. Nii et filosoofiaeksam oli neil, kes selle eksaminaatori said. Sain lõpuks 7, mis on väga hea.

Ehk oleks aeg tutvustada ka Taani hindamissüsteemi, mis on segane nii välismaalastele kui taanlastele. Skaala on 12, 10, 7, 4, 2, 0, -3. Esimesed 5 on positiivsed ning 0 ja -3 tähistavad läbikukkumist. 0 on juba piisav läbikukkumiseks, aga -3 tähendab, et läks ikka eriti kehvasti. Mis puutub positiivsetesse hinnetesse, siis 12 on pea võimatu saada, selle saab ehk 3% kogu kursuselt. 10 on meie A ja B, 7 on B- kuni C, 4 on C- kuni D ja 2 on E. Nii saab ehk võrrelda, kuigi väga võrreldav Lääne süsteemiga see siiski pole. Tegelikult oli varem teine süsteem, aga tekkis probleem, et Taani süsteemi ei saanud võrrelda Lääne omaga. Siis mõeldi välja süsteem 12st -3ni. Varem oli skaala 13, 11, 10, 8, 7, 5, 4, 2, 00 ja 03 või midagi sellist. Igatahes, normaalne ta kuidagipidi ei ole. Ja 'lihtne' kui omadussõna ka selle iseloomustamiseks ei kõlba. Rääkimata sõnadest 'läbipaistev', 'võrreldav' või isegi 'arusaadav'.

Muidugi tuleb esimese eksami läbimist vastavalt tähistada ja kuna ühel poisil oli veel sünnipäev, siis läksime barhoppingut tegema linna peale. See on ratastega väga lihtne. Ma ei tea, kas ma jäin liiga hilja peale või on postimehed siin väga usinad, aga kui lõpuks koju jõudsin, oli hommikune leht juba tulnud :)

Võib tekkida ka küsimus, et kas ratastega veidi vintis peaga sõitmine mitte väga ohtlik ei ole. Ausalt öelda kahtlesin ka ise selles alguses. Kuid tuleb välja, et kohalikud saavad päris hästi hakkama, kaasa arvatud autor. Siin aitavad kaasa laiad teed, kus on alati ka jalgratastele eraldi rajad. Kuigi purjus jalgratturid võtavad tavaliselt kogu rattatee oma käänulise sõidustiiliga ära ning püstipüsimisega on hädas, siis ollakse väga korralikud teistega arvestamisel. Ma imestan isegi, kui korralik ma olen peolt tulles - nagu siis, kui äsja sõidueksami olin läbinud - iga nurga peal ikka pidurdad, vaatad mõlemale poole; kõik punased tuled ootad ära, isegi kui linn on autodest tühi; ja kiirus on pehmelt öeldes mittekiirustav. Nii et kui kellegil tekib mure selle pärast, siis olge mureta, ohtlikum on sõita päeval kainena.

Yet Another Home, Sweet Home

2008-10-04T23:54:00.002+02:00

Täna on päev, mil kolisin oma uude korterisse. Kes ei mäleta, siis räägin sellest korterist. Õigemini sain alles võtmed kätte. Kolimisest ei saa rääkida, kuna eile ja täna hommikul oli selline raju, et mul on hea meel, et ma üldse sinna jõudsin. Võtsin kaasa ainult läpaka ja musta pesu. Pesumasina tundmaõppimine oli üks esimesi asju, mis ma korteri sisseõnnistamiseks tegin. Teine asi oli köögilaua kokkupanek. Loomulikult läks mul selleks kaks katset. Kuna eelmine omanik võttis oma isiklikud asjad kaasa, siis tundub koht väga tühi. Kajaga ja puha. Aga kõik vajalik on olemas - köögisisustus, noad-kahvlid, potid-pannid, pesumasin, diivan, voodid, kapid, telekas jne., isegi riidekuivatamisrest. Ja kui mu korterikaaslane järgmine pühapäev oma kolaga sisse kolib, siis on elu jälle rööbastes. Ta elab praegu Lundis, Rootsis, mis on küll teises riigis, aga kuna maid ühendab sild, siis ei ole kolimisest suuremat tüli kui kolides Keilast Tallinna.

Hetkel aga ei saa kolimisest suurt mõnu tunda, kuna teisipäeval on esimene eksam tulemas. Suuline, Applied Business Research. Ootan huviga. Kuid pärast eksamit on mul väike kahenädalane puhkus. Mõtlesin minna uurima Rootsi lõuna- ja Saksa põhjarannikut.

Muide, nüüd on koht olemas, ootan külalisi ;)

The Ecologically Responsible Wasteful People

2008-10-04T00:27:00.006+02:00

Taani inimesed hoolivad keskkonnast. "Ökoloogiline" on meelissõna, "jätkusuutlik" ei jää samuti palju maha. Ökoloogilised tooted - ehk tooted, mis on kasvatatud ilma väetiste ja insektitsiidideta - on väga populaarsed. Tootjad ja pakkujad ei pelga reklaamida oma loodussõbralikkust. See on ka mõistetav, kui see inimestele peale läheb. Prügi sorteeritakse ja pudelid korjatakse tagasi. Vestas, Taani firma, on maailma üks suurimaid tuuleenergia pakkujaid. Keskkonnasõbralikkus keelel ja meelel.

Kuid puudujääke on mitmeid, nagu olen märganud. Korterelamutel käib näiteks elektriarvestus kogu maja peale ja siis jagatakse see elanike vahel. Selline elu ei pane energiat säästma. Miks ma peaksin lambi toast lahkudes kustutama, kui ma ise selle kulu mõju ei tunne. Pealegi teevad naabrid sama, miks pean mina siis säästma, kui naabrid kulutavad seda rohkem, mida rohkem mina säästan?

Taani inimesed on liiga rikkad, et pudeleid korjata. Siin on plekkpurgi hind 2 EEKi, kuid need lendavad samamoodi prügikasti või täidetakse need sigaretikonidega. Kodus vaikselt õlut juues pannakse need purgid ikka kõrvale, mis käe all terveks on jäänud. Lisaks ei saa siin kõigi pudelite ja purkide eest raha tagasi, kuna paljud on Rootsist sisse toodud ja neil on millegipärast ainult Rootsi, Norra ja Soome pandimärgid. Huvitav, mispärast Taani siinkohal Põhjamaadest välja jääb? Mul on imelik seda tunnistada, aga ka Taani jäätmekäitlus on mõnes mõttes vähem arenenud kui Eestis, mis alles see aasta alustas. Näiteks puuduvad konteinerid pakenditele. Mõne maja juures ei ole isegi paberi ja taarakonteinereid. Samas ei ole sorteerimine seadusega sätestatud, vaid inimesed teevad seda vabast tahtest (kuid tihti ei tee).

Mu praeguses korteris on postkasti jaoks pilu. See tähendab, et kui ma 10 ajal koridori astun, võin liugu lasta kõigi nende reklaamlehtede peal, mis postipoiss pilust sisse surunud on, kuna need ei mahu kõik pilusse seisma. Lisaks piirkonnalehtedele, mida keegi ei loe, sain ma täna brošüürid kahelt toidupoelt, tööriistakaupluselt, mööblipoelt, elektroonikapoelt, ja ühelt poelt, mis müüb kõike ülaltoodut. Need on kõik vähemalt 20-leheküljelised läikivad vihikud. Ja nii iga päev. Eile oli reede, mil tuli ka piirkonna pühapäevaleht, nii et ma sain sõna otses mõttes kilode kaupa pahna, mille ma annetan jäätmekäitlusesse, et nad saaksid trükkida mõne ka ümbertöödeldud paberile.

Siia võib lisada veel ohtra kilekottide kasutamise. Aastatetagusest Hollandis käigust on mul siiani meeles aedik armsa hirvega ning aediku peal oleva sildiga "Plastic bags are death to me". Hollandi keskkonnasõbralikkusest siin ei teata. Liiga palju tüli ei tohi keskkonnasõbralikkus ka tekitada. Siin piisab sellest, et üldiselt hoitakse "ökoloogilist" meelt.

Another Side of Copenhagen

2008-09-28T23:58:00.004+02:00

Kopenhaagenis asub piirkond nimega Christiania. See väga rohelust täis ala asub keset linna kanali ääres ja on väga eriline koht. Mitmes mõttes.

Millalgi 1970ndatel kolisid sellel alal asuvasse vanasse mereväebaasi hipid, kes otsisid mahajäetud kohti, kus rahulikult piipu teha ja elada. Esialgu jätsid võimud nad puutumata. Uued asunikud tundsid end aga väga koduselt ja ehitasid endale majad ja tekitasid väikese kogukonna. Aeg läks mööda ja nad hakkasid Christianiat enda koduks pidama. Mõeldi välja oma lipp (punane, kolme kollase ringiga) ja loodi omavalitsus. See kõik oli aga võimudega kooskõlastamata. Sellest ajast peale on neid üritatud korduvalt välja ajada, kuid edutult. Praegu istuvad hipid hinnaliste maatükkide otsas Kopenhaageni kesklinnas, elatakse seal tasuta ja mingeid makse ei maksta. Põhimõtteliselt ei olegi see enam Kopenhaagen, vaid spetsiaalne administratiivregioon, millel oma reeglid ja oma kord. Christiania omavalitsus töötab täisdemokraatia põhimõttel. See tähendab, et kõigil on vetoõigus ja ühtlasi et palju otsuseid seal vastu ei võeta. Kui ennevanasti võis alale lihtsalt oma maja püsti panna, siis nüüd peab külakogu käest luba küsima. Kuna aga kõigi hääl loeb, siis peab väga palju talda lakkuma, enne kui õnnestub sisse kolida.

Mis seal siis toimub? Seal on kogukond inimesi, kes peesitavad päikese käes, riigile midagi ei maksa, tõmbavad päev otsa savu ja joovad õlut, kasvatavad omale vilju ja on väga-väga rõõmsad. Elu on muretu. Võimud on kahevahel, kas nad välja ajada või sinna jätta. Ühest küljest on nende all väga kallid maatükid, ilusa roheluse keskel. Teisest küljest on Christianiast saanud suur turistiatraktsioon. Ja võin kinnitada, et on, mida vaadata, kuna kõik on tehtud südame ja suure loovustundega. Kolmandaks, ei tea, kuhu hipid koliksid pärast seda, kui nad välja lüüakse. Hetkel on nad rahulikult ja rõõmsalt koos ja tegelikult kellelegi halba ei tee.

Majad on Christianias väga huvitava arhitektuuriga ning igasugust kola täis. Seda sellepärast, et arhitektid on inimesed ise ja ehitusmaterjalid kõik, mis kätte juhtub. Piltide peal on näha mõningad huvitavad isendid. Christiania kesktänava nimi on Pusher Street. Pilti seal teha ei tohi (kui fotokas sulle armas on). Mis seal tänaval toimub, jätan teie fantaasia jaoks arvata. Igatahes, legaalset seal palju ei ole.

Vaata pilte siin.

Lõpetuseks, Christiania staatuse muu Kopenhaageni suhtes võtab väga hästi kokku isetehtud silt, mis ripub väljapääsu kohal, kirjaga: "You are now entering the EU."

What About Studying?!?

2008-09-18T18:58:00.002+02:00

Mult küsitakse viimasel ajal tihti, et kuidas mul siis ka koolis meeldib. Mina ise arvasin, et see on see vähehuvitav osa minu siinolemisest, mida ma eriti ei puudutaks. Aga igaks juhuks teen väikese kõrvalepõike oma tavapärasest heietamisest ja räägin veidi sellest, milleks ma siia algupärast üldse tulin - CBS ja magistriprogramm.

CBS on õppe ja reputatsiooni koha pealt väga hea kool. Skandinaavia parim, kui uskuda kõiki majanduskoolide rankinguid. Minu programm siin on jällegi üks parimaid CBSis. Administreerimise koha pealt seni kindlasti. Nagu magistriprogrammide puhul kombeks, on loenguid vähe. Mul on käimas korraga kaks ainet, loengud kaks päeva nädalas, teisipäev ja neljapäev. Aga loenguteks ettevalmistamiseks on lugeda samuti päeva jagu - 200 lk mõlemaks päevaks. Nii et esmaspäev ja kolmapäev kuluvad samuti suuremas jaos ära. Need on ühtlasi päevad, kus ma olen suhteliselt hõivatud. Ja peab tõdema, et lugemiseks antud artiklid ja peatükid raamatutest on olnud väga hästi valitud mõlemas aines. Loengud on asjakohased ja huvitavad, kusjuures ka õppejõud on tasemel, eriti singapurlane. Mulle meeldib see, et kasutatakse erinevaid õppe- ja presentatsioonimeetodeid. Iga loeng on interaktiivne.

Mis puutub kaastudengitesse, siis need on väga jutukad. Loengute ülesehitus on selline, et alati on aega diskussiooniks ja alati antakse võimalus oma mõtteid avaldada. Ja seda enamus ka teeb. Ning erinevalt bakalaureuseõppest (ning ma ei taha sellega kellelegi viidata, aga nii lihtsalt oli mõne inimesega) on enamus kommentaare tõesti kuulamist väärt ja tekib tunne, et tõesti õpid oma kaastudengitelt. Siin on koos väga haritud seltskond, väga laia kogemuste ampluaaga ja erinevate maailmavaadete ja taustadega. Ma ei õpi ainult siis, kui õppejõud räägib, vaid ka vahetus kontaktis teistega.

On ka palju õppekavaväliseid harivaid üritusi. Töönädala jooksul toimub praktiliselt iga päev mingi loeng või presentatsioon CBSi äripartnerite poolt või vabatahtlike organisatsioonide korraldatud üritus. Näiteks eelmine nädal käisin maailma arengu pärast murettundva organisatsiooni Develop üritusel, kus sellega otseselt seotud inimene rääkis taaskasutatava energia kasvavast huvist Hiinas. Esmaspäeval oli siin JP Morgan, täna Bain&Company. Eile oli ettevõtluskonkursi üritus. Kuna mul on teisipäeva õhtuti saalihokitrenn, siis ei olnud sel päeval midagi :)

Ja raamatukogu on samuti tasemel, jällegi Taani parim ja Skandinaavia üks parimaid majandusraamatukogusid, väga heade arvutiklasside ja vaiksete lugemisruumidega.

Test

2008-09-18T12:00:00.001+02:00

Post Before “read more”

And here is the rest of it

My Wheels

2008-09-17T13:42:00.006+02:00

Sain endale ka lõpuks rattad alla. Väga vinge pill on mul iseenesest. Selline maksab siin 2100 EEK. Ja kasutatult. Ning see oli väga hea tehing Kopenhaageni kohta. Ma tegin rattapoes vaese inimese näo pähe ja mind viidi tagahoovi, kus seisid mõned kasutatud rattad. Mul lasti isegi proovisõit teha. Taavo võiks nüüd tulla ja mul seda veidi putitada aidata. Võib-olla väikesed spoilerid, ja leegid külgedele, et kiiremini sõidaks.

Ma käisin üks päev ka politseioksjonil, kus ametnikud parseldasid maha hunnikute viisi rattaid. Neid oli vist 100 ringis. Kaduma jäänud, konfiskeeritud ja mahajäetud rattad. Oli paremaid ja oli kehvemaid. Paremad läksid ära 2500 krooniga, pluss käibemaks 24%. Ja kehvemad (ilma piduriteta, roostes, lõhkise kummiga ning lukus) 1200.- + km. Minu pakkumised pakuti kõik üle.

Nüüd pean õppima Kopenhaageni liikluses sõitma. Siin ollakse juba üsna kogenud selles, nii et tihti minnakse ka üle piiride. Näiteks on varajase punase ja varajase rohelise efektid. Esimene töötab põhimõttel "jõuan küll" ja teine põhimõttel "niikuinii läheb kohe roheliseks". Ja valgusfooride ajastussüsteemid ka ohutusele kaasa ei aita, kuna enamasti läheb roheliseks täpselt siis, kui teisel on punaseks läinud, ilma mingisuguse vaheta. See tuletas mulle meelde anekdooti rekkajuhist ja Žiksijuhist. Pärast kokkupõrget tunnistusi andes küsiti, et miks nad teisele teed ei andnud. Žiguli juht ütles, et "Ma mõtlesin, et jõuan veel üle." Rekkajuht oli aga mõelnud "ei jõua sa midagi." Üritan liigeldes vältida Žiguli juhi mõttelaadi, kuniks mu jalgrattal NCAPi 5 tärni ei ole.

Yeah, I Guess Some People Call It Fun

2008-09-16T19:04:00.003+02:00

Uus kopenhaagenlaste ajaviide on vist üksteise pihta tulistamine. Viimase kuu jooksul on olnud 17 tulistamist. See on sama palju kui eelmine aasta terves linnas kokku! Probleem on selles, et rahvuslikud grupid (moslemid, mustad) on hakanud pidama territooriumisõdu Hell's Angels mootorratturite klubiga. Tundub nagu tavaline argipäev Bronxis. Aga see on ometi Kopenhaagen, mitte Bronx! Ja muret tekitavad asjaolud, et 1) tulistamised sagenevad iga päev ja 2) need tulevad aina lähemale minu elukohale.

Minu korterikaaslane käis eile pesumajas ja ära tulles kihutas temast mööda üks motoroller, keda ajas taga politseiauto. Rolleri peal oli paar 14-15-aastast huligaani. Pärast tuli väja, et see oli sama roller, mida kasutati päeval toimunud tulistamises. Poisid olid selle arvatavasti kuskilt leidnud. Mina ise kuulsin eile automaadivalanguid. Ja mul on omajagu kogemusi sellega, milline automaadituli kõlada võib. Mõtlesin lihtsalt, et kujutan asju ette juba, kuna kõik see tulistamiste asi on praegu kuum teema. Aga tuli välja, et minu kõrvaltänavas tõesti tulistati eile sel kellaajal, 20 laengut. Ja minust 400 m kaugusel pargis oli eilne kolmas tulistamine.

Kokkuvõttes, ei ma ei arva, et see väga lõbus oleks. Eriti, kui ma pean need epitsentrid täna läbima, et poes käia ja trenni minna.

Not All Too Well

2008-09-14T23:35:00.002+02:00

http://politiken.dk/newsinenglish/article566476.ece

Tänavu on olnud juba poole rohkem tulistamisi kui eelmisel aastal kokku. Enamasti Norrebros, kus mina elan.

Salsa!

2008-09-14T16:14:00.003+02:00

Eile oli päris lõbus. Käisin ühel soolaleivapeol. Need olid minu kursakaaslased ja neil on liiga lahe korter koolile naeruväärselt lähedal. 2 minutit kõndida. Alguses, kui vaatasin kaardilt, kui lähedal see on, siis olin kade. Ja kui korterit ennast nägin... Omanikud olid lahedad inimesed. Tutvusin ka programmiga nimega Singstar. See on üks mäng PS3-l. Põhimõtteliselt karaoke. Punkte saab vastavalt sellele, kui täpselt nooti laulad. See oli õhtu nael.

Meeldiv üllatus oli, et meie kooli lähedal on ladina klubi nimega Havana Club. Öö läbi salsa muusika. Omanikud ja paljud külalised on ka Ladina-Ameerikast. Eestis sellist kohta vist ei ole. Meil on üks portugali poiss kursusel. Ta vingus küll, et jama koht ja talle see muusika ei meeldi ja nägu oli pidevalt krimpsus. Samas oli ta esimeste seas tantsupõrandal. Kogu õhtu oli ta nägu krimpsus, aga silmad ja keha rääkisid vastupidist, kui ta suu. Seda oli huvitav vaadata. Aga temperamendi vastu ikka ei saa.

Üllatusin ka selle peale, kui äkitselt sooviti üle kogu klubi (see oli väike klubi, paarkümmend inimest) soovi ühele tüdrukule, Eestist! Mingil põhjusel teeb teise eestlase kohtamine siin meele ikka rõõmsamaks. Olgu see grupp turiste, pelgalt buss eestikeelsete kirjadega, kaastudeng CBSist või tänava peal kuuldud eesti keel. Hiljem tuli välja, et kuigi Eesti kodanik, siis see neiu oli venekeelne ja tema vanemad olid taanlased. Eesti keelt oskas vähe, kuid üritas siiski, kuna ka tema oli üllatunud teist eestlast nähes.

Muide, viimastel päevadel on mul tekkinud imelik kiiks. Kuna ma mõtlen siiski eesti keeles, siis vahepeal, teistega rääkides, tuleb mul mõnikord iseenesest eestikeelsed laused välja. Ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks end inglise keeles väljendada, vaid millegi pärast ei kontrolli ma end. Ma ise olen mõelnud, et see on võibolla sellepärast, et ma olen inimestega lähedasemaks saanud ning kuna ma olen harjunud oma sõpradega rääkima loomulikult oma emakeeles. Kui inimestega suhtled vabalt, siis vahel läheb keel liiga vabaks ja sa ei mõtle, mida ütled. Igatahes on see fenomen päris naljakas ja teised jäävad lolli näoga otsa vahtima pärast ("What was that?").

Tüüp, kellega praegu korterit jagan, on Lasse. Siin ta on, omas elemendis:

Good Exercise

2008-09-09T22:56:00.006+02:00

Hea trenni all ei mõtle ma seda igapäevast neljandale korrusele ülesrühkimist, kuigi see väsitab ka. Aga käisin esimeses saalihokitrennis üle pika aja. Kokkuvõttes võin öelda, et ma arvasin, et taanlased mängivad paremini. Aga nad ei mänginud üldse halvasti. Ei olnud nagu meil Eestis, kus mõni ei julge palligi puutuda.

Trenn toimus ühes hiiglamasuures kompleksis. Ma arvatavasti ei osanud täpselt tabada piltidel selle mahtu. Seal on 40 siseväljakut spordiks, bowling, piljard, jõusaalid, poksisaalid, ja väljas muidugi jalgpalliväljakud ka. Ja kõik see asub täpselt üle tee majast, kus ma oma toa üles ütlesin, kuna sain selle korteri. Loomulikult ei olnud mul aimugi, kus saalihokimängud toimuma hakkavad, nii et uitasin veidi ringi, enne kui infoletist küsisin. Seekord mingit trenni ei olnud, oli lihtsalt mängimine. Igasugu rahvast oli, oli kogenumaid, oli varem mänginuid, oli ammu mänginuid ja oli ka mõni päris algaja tüdruk ja esimest korda saalihokit näinud tüüp Texasest. Üks saksa tüdruk tuli sinna, arvates, et mängitakse maahokit. Naljakas on see, et tema arvates Saksamaal ei mängita saalihokit. Inge võib-olla vaidleks sellele vastu :) Vähemalt ta polnud sellest mängust kuulnudki. Igatahes harisin teda natuke ja ta sai saalihokiga ka väga hästi hakkama.Mina maahokiga mitte nii väga, nii palju kui proovisin. Ma ehk ei üritanud ka, kuna see tundus liiga naljakas.

Mõnus oli koju jalutada. Linnaosa, kus ma elan, on öösel üsna välja surnud. Mis on hea, kuna see on selline linnaosa, kus muidu võib väga palju kahtlasi inimesi kohata. Kopenhaagenis on umbes üks tulistamine kuus, enamasti on see Norrebros. Viimasel ajal on tulistamised tihenenud, kuid need toimuvad ainult gängide vahel. Hell's Angels valitseb siin suuremalt jaolt, kuid viimasel ajal on mustade ja muslemite gängid hakanud vastu võitlema. Siin on tõeline rahvaste segasumm. Tänaval võib näha väga mustadest väga valgete ja kollasteni välja, hindud, pakistanlased, aafriklased, poolakad ja mustlased. Eile käisin juuksuris ja mul lõikas juukseid üks kena iraanlanna. Aga mul pole kunagi mingeid probleeme olnud. Nad on kõik ära taanistunud.

PS. Hindasin valesti Nexuse neljapäevasel peol käinud rahvahulka. Seal oli kokku 1600 inimest, pluss 1000 veel väljas. Ja ainult CBSi tudengid saavad sisse. Siin koolis käib küll 11000 tudengit, aga 2500 on ühe peo kohta päris okei tulemus.

Besides Just Drinking Beer

2008-09-08T10:08:00.003+02:00

Minu lugejatele, kes arvavad, et ma räägin õllest liiga palju, võin öelda, et minu elu ei keerle üldsegi selle ümber. Mis ma tegin nädalavahetusel:
Reede õhtul oli meil vaikne õhtusöök, mina, mu korterikaaslane ja tema tüdruksõber. Ahjukana ja kena vein, telekas näitas iidseid X-failide osasid. Duchovny oli siis ikka väääga palju noorem. Aga seltskond oli ka hea.
Sellest nädalavahetusest neli tundi kulutasin lõunasöögi peale. Leidsin lähedalt Hiina toidu restorani, kus on nädalavahetuseti lõunabuffet 120 EEKiga. Ja väga hea valik toitu. Nii et kaks tundi läks ära nii laupäeval kui pühapäeval maitsva toidu peale. Seal oli ka Mongoolia buffet. See nägi siis nii välja, et võtsid toorest liha, juurvilju ja kastet peale ning andsid luugist sisse. See tehti sulle kohapeal valmis. Ja maitses veel paremini kui Hiina toit.
Ülejäänu aja nädalavahetusest lugesin, tegin tööd ja leidsin endale korteri. Ahjaa, võib öelda, et leidsin endale lõpuks päris oma elamiskoha. Tegelikult leidsin isegi kaks. Kahju oli esimesele ära öelda, aga kui korterit näete, siis saate aru, miks ma seda tegin. Minu tulevane elukoht on üleval siin.
Seal saidil on ta märgitud kui müügil olev, kuna ta ongi müügis. Omanik üürib ta lihtsalt välja, kuni saab selle maha müüdud. Mina loodan, et kinnisvara liigub siin aeglaselt, mis on tõsi. Üüripinnad lähevad paari tunniga, müüa on aga tunduvalt raskem. Olukorda võib võrrelda Eesti kinnisvaraturuga.
Igatahes, 71m2 möbleeritud pinda imelises ümbruskonnas koolist 15 min jalutuskäigu kaugusel. Rõdu, siseõu, valgus, hurmavus. Aga loomulikult ma ei saa seda endale ettevõtja palgast üksi lubada. Sellepärast hakkan seda jagama ühe Rootsi tüdrukuga, kes seni on käinud kooli rongiga Lundist, mis asub väljaspool Malmöt, Rootsis.

Lepingu allkirjastan täna, sisse kolin 5. oktoobril.

A Quick Update On The Beer Situation

2008-09-07T21:12:00.004+02:00

Teen väikese lühiteadaande õlu teemal. Olen leidnud väljapääsu Taani hindadest. Pääsetee nimeks on Netto. Ja Nettos on müügil õlu lausa 4 krooniga. See on küll 2,7%, aga normaalset õlut saab juba 6 krooniga! Uskumatu! Ja see ei maitse üldse halvasti!

What Is In The Air In Copenhagen

2008-09-05T10:29:00.006+02:00

Taanis on nii soe. Ma ei taha sellega kellegi tuju halvemaks teha, kuna tean, et Eestis hakkab veidi külmemaks minema. Aga tõesti on soe. Eile käisin väljas ainult õhukeste linaste pükste ja T-särgiga. Olin väljas kella kuuest kella kaheteistkümneni õhtul. Päeval oli isegi T-särk liiast. Aga kadestama taanlasi ei pea, kuna terve augusti oli neil sama halb ilm kui meil või halvemgi. Nüüd saavad nad paar päeva suve veel, enne kui talv teretama tuleb.

Eile käisin kurikuulsal Nexuse peol. Või vähemalt üritasin. Nexus on meie kooli kohvik/baar, kus iga neljapäev toimub pidu CBSi tudengitele. Kuna kuulsin selle kohta ainult head, siis mõtlesin, et astun pärast ühe korteri vaatamist korra läbi. Probleem oli selles, et kuigi lisaks kohvikule oli avatud ka kooli üks sammassaal, siis see ala ei mahutanud ära kõiki neid ligi 1500 tudengit, kes sisse tahtsid saada. Ja kell 7 sinna jõuda oli liiga hilja. Järjekord oli oma 100 m pikk. Andsin alla ja istusime kursakaaslastega väljas ja mõtlesime, et ega me tegelikult ei tahtnudki sinna sisse saada. Liiga kitsas, istuda kuskil polnud ja vaid neli tualetti 500 inimese kohta. Aga väljas oli soe, sõbralik ja mõnus. Kohtusin ka mind abistanud eestlanna Kadriga, kes siin juba 3 aastat on elanud. Ta oli väga kena ja saime veidi räägitud elust ja asjadest. Mina tutvustasin teda meie kursusele ja tema tutvustas mind oma sõpradele - 7 rootsi ja norra neiule. Mis oli tore. Pärast tuli välja, et neli neist rootslannadest elab minust 100 m kaugusel, kohe nurga taga. See oli veidi imelik, sest ma arvasin, et Kopenhaagen ei ole väike linn, kus kõik elavad üksteise kõrval. Koju kõndides kohtusin oma kodu lähedal veel ühe oma kursavennaga. Kõik see tekitas tunde, et 1,3 miljoni elanikuga linn ei ole piisavalt suur 129 IBS tudengi jaoks. Tekkis Tartu tunne juba.

PS. Üks kord jõusaalis maksab siin kõige odavamas kohas 155 EEK. Ma vist hakkan trenni tegema kodus. Tõstan telekat või midagi.

Home, Sweet Home

2008-09-03T14:52:00.005+02:00

Minu tuba. Kõik ei mahtunud ära pildile, aga kõige tähtsamad asjad ikka: rahakott, vöö, sülearvuti ja korterikuulutused. Telekas kogub tolmu.
Köök
Vaade koridori. Hobitoas on lauajalgpall, telekas ja playstation. Tuba seisab üsna puutumatuna järelikult.
Õu, puuriga ja puha. Vanemad lasevad oma lapsed siia õue ja seal nad terve päeva on. Keegi väravast sisse ei saa tulla, kuna see on lukus ja lapsed väravast välja minna ka ei saa, kuna neil pole võtit. Aga lapsele hea elu. Mängi, palju tahad.