Travel Tip #1: Want to Visit Vienna?

Kuulsin enne siia tulekut palju, kui ilus linn Viin on. Et see pulbitseb elust ja kultuurist. Kesklinn on nii kena, oma vanade hoonete ja teatrite-ooperitega. Aga varjukülgedest olevat elu kallis. Kuidas sellega siis on?

Ma nõustun täie rinnaga, et linn on tõesti väga kena. Eriti sümpaatsed on mitmes erinevas stiilis ehitatud vanad majad ning mäed, mis linna ümbritsevad. Tekib kaitstud tunne. Lisaks on Viin linn, kus on kõigile midagi, olenemata vanusegrupist, olenamata maitsest. Mulle meeldib üks kuuldud ütlus: "Viinis leidub midagi maitsekat kõigile, kui sel inimesel aga maitset on." See iseloomustabki elu Viinis. Siin võib päevi veeta, ilma et igav hakkaks, isegi aastaid. Samas ei pea ma seda linna väga kulukaks.

Mis puudutab elu kallidusse, siis eks see ole nii ja naa. Üür on mul euroopalikult kopsakas, 400 eurot kuus. Eesti üüridega ei tasu võrrelda. Samas on see veidi vähem kui Taanis, mille üle on mul hea meel. Pealegi olen saanud selle eest väga kena koha - suur tuba, kõigega varustatud suur korter, kuhu ma peagi jälle tagasi pöördun viimaseks kuuks. 400 eurot korteri üüriks ei olegi ju palju! Kui üüri Eestiga võrrelda ei saa, siis toitu küll. Leian asju, mis on isegi odavamad. Nüüd aga selle juurde, mis teid kui minu tulevasi potentsiaalseid külastajaid huvitab (kuna üür ja toit oleks teile tasuta), transport €5.80 24-tunni kaardiga, teater ja ooper €4-40 (või isegi täiesti tasuta), õlu baaris €2.50, klaas veini €3 ja lihtne söök väljas €5. Sushi saab ka €6 eest minu maja lähedal asuval (ilme järgi väga populaarses) kohas.

Veidi kahju on, et alla $319 Viini sõitu Tallinnast ega Riiast otse ei saa. Tuleb lennuk ka otse Tartust Viini, kuid selle hinnad jäävad 5000 krooni ligi või sellest ülesse. Muidugi, kui ma Eestis käisin, lendasin Ryanairiga veidi ringiga. Kuigi kogu reis võttis kaua aega, oli lõpptulemus odavam kui otselend. Tudengile kohaselt reisimine:
Buss Viin-Bratislava €10
Lend Bratislava-Stockholm Skavsta €8
Buss lennujaamast Stockholmi €2 (seal pakutakse 2-in-1 diili - üks inimene saab Sthlmi €5 eest, kaks inimest sama rahaga. Ootasin siis leti juures, kuni üks üksik reisija piletit ostma läks)
Buss Sthlm-lennujaam €10 (2-in-1 diili enam ei olnud)
Lend Sthlm-Riga €40
Buss Riia-Pärnu €7
Buss Pärnu-Tallinn 110 EEK
Buss Tallinn-Tartu 125 EEK
Buss Tartu-Riia 143 EEK
Lend Riia-Milano €60
Bussid ja rongid lennujaamast Veronasse €11

Kogu reis Viin-Stockholm-Riia-Eesti-Riia-Itaalia läks kokku maksma 2650 EEK. Siin tuleb arvestada, et ma broneerisin k6ik lennud viimasel hetkel detsembris, mistõttu ma ei saanud lennupiletitele isegi kõige paremaid pakkumisi. Nii et, kui natuke seigelda, tuleb odavam. viin on seda väärt.

Viin on linn, kus toimub alati midagi, kunagi ei ole ta "väljaspool hooaega". Austria on kaunis maa ning siin leidub igaleühele midagi, ainult uurige. Ja miks toimus Michael Jacksoni auks antav kontsert Viinis? Tema vend väidab: "“Vienna was a very dear place for Michael. And he loved the castles.”

Soovin kõigile ilusat algavat uut aastat ja loodan, et ehk satub sinna ka mõni reis sinna, kus iganes ma olen! Valge tiigri julgust kõigile!

Loe edasi...

Makin' my way through Italy

See on esimene kord, kui ma Itaaliasse lähen, mul esimene kord alpidest üle lennata. Vaade on vapustav. Tundub, et ma valisin (või Ryanair valis mulle) lendamiseks õige aja, sest päike oli just üle mägede loojumas ning paiskas nende turjale pehme oranži kuma.

Minu sõber Franzi elab väikeses kitsaste teedega mägikülas, kus elab juhtumisi sama palju inimesi kui Tartus. Küllap see on teede kitsus, lähestikku paiknevad majad, nendelt peegelduv lõunaprantsusmaalik provintsiaalne mulje ning alati lähedal paistvad mäed, mis sellise kokkusurutud mulje linnast tekitasid. Jõudsime kohale hilja õhtul ning tänavad olid lisaks veel ka väikesele mägikülakesele omaselt valgustatud. Mitte, et ma teaks, kuidas mägikülasid valgustatakse...

Rong Austria poole viis mind tunnelite kaudu läbi kõrval valendavate mägede. Märkasin, et tualett rongis oli üks ruumikamaid, mida üheski rongis näinud olen ning ühtlasi kõige spartalikum. Kuid töötas. Erinevalt Tartu-Riia bussi omast, tuli kraanist vett. Seni olen näinud ainut Itaalia head külge - inimesed on rõõmsad ja viisakad, rongid on õigeaegselt kohal ja isegi varemgi, ning teed on korras ja puhtad. Olin kuulnud oma itaalia sõprade käest palju sajatusi korralduse kohta, kuid mina jäin küll rahule. Ma ei jäänud aga nii kauaks, et seda teist külge tundma õppida...

Hetkel olen paar kilomeetrit Austria poole peal väikeses külas nimega Thal. Mõned kilomeetrid eemal peetakse mägisuusatamise maailmakarika etappi ning mind tervitab iga hommik aknast vaade, mis võtab hinge kinni.

Loe edasi...

Exploring The Neighbourhood

Kahlenberg, veinipiirkond Viini põhjaosas, September 2009

Reis Alpidesse ja Sloveenias, kolm päeva ringreisi, September 2009

Reis Münchenisse, kaks päeva Oktoberfestil, Septembri lõpp 2009

Reis Bratislavasse, nädalavahetus väikeses Slovakia pealinnas, Oktoober 2009

Linz, Euroopa kultuuripealinn 2009 ühe päevaga, November 2009
Loe edasi...

Christmas Coming and Studies Going

Valehäire selles mõttes, et ega mulle modemit ikka tulnud pole. Aga muidu, saatsin täna George'le üle 9 aasta jälle sünnipäevaõnnesoovid. Üldiselt olen aga jälle igasuguste tegevustega seotud. Siin on alati midagi teha ja ringi vaadata, kas õpingutega seoses, või linna peal. Kui Kopenhaagenis tulid jõulud novembris koos jõuluõlle müügi alustamisega, siis siin hakkasid jõululaadad peale.

Enamasti on tudengitele tõmbefaktoriks üks asi - Glühwein e. hõõgvein. Kuid hõõguvat veini mõnusa seltskonnaga ja säärases õdusas keskkonnas nagu seda on jõululaatade säravad kulissid ja erivärvilised tulukesed. Üldiselt on see lihtsalt mõnus viis sõpradega aega viita. Nüüd aga avati meie kooli esiukse ees hõõgveiniputka, kus topsi hõõgveini saab 1 euro eest. Eile oli avamine ja tunglemist oli palju. Koolist lahkumiseks oli otstarbekam kasutada mõnda küljeust.

Pildil keskel mina ja Pedro, kui me jälle ühel sellisel linna jõululaada üritusel käisime. Ma ei oleks arvanudki, et mul portugaallastega midagi ühist on, kuid kui välja arvata see, et seal veedetakse kogu suvi rannas ja Eestis korralikku rannailma oodates, on eestlase ja portugaallase mõtteviis üsna sarnane ning ma ütleks isegi, et hoolimata geograafilisest kaugusest on Pedro mulle kultuuriliselt kõige sarnasem siinsetest inimestest. Huvitav tõdeda.

Viin meeldib mulle väga, siin on inimesed sama lõbusad kui Kopenhaagenis, ja isegi rohkemgi, sest Viinis on rohkem teha, rohkem näha, rohkem erinevaid võimalusi midagi kogeda. Ja õpingud on kindlasti koormavamad, kuid mulle meeldib see rohkem, sest ma tunnen, et ma õpin midagi iga päev, vastupidiselt Kopenhaageni loengute sisseahmimisele, lootuses, et midagi ka külge jääb. Materjali on siin ka palju, aga enamasti juhtumuuringute baasil. Iga juhtumi kohta antakse paar teoreetilist artiklit, mida saab sellega siduda, niisiis on seostamine palju lihtsam. Asja teine külg on see, et iga nädal on 3-4 juhtumit läbi töötada ja siis kui arutlemiseks läheb, on tihtipeale sassis, kust mis andmed pärit on. Võib ju väidelda, et see harjutabki inimest tegelikuks eluks, kus ei ole vaid ühed ohjed käes, vaid mitu korraga, aga juhtumid on tihti nii erinevatest tööstustest, mille telgitaguseid tuleb alati järele uurida, et läheb kergesti segamini. Muidu aga läheb muude õppemoodustega ka üsna hästi, muu hulgas saksakeelse äriplaani ja ärisimulatsiooniga.

Laupäeval lähen Linzi, mis jagab Vilniusega 2009. aasta kultuuripealinna tiitlit. Eks näeb.

Loe edasi...

The Net's Coming!

Eelmine nädal oli mu sõber Mindaugas siin. Nähtavasti on kõige odavam viis Stockholmist Viini sõita võtta lennuk Veneetsiasse ja sealt rongiga tulla, ning hiljem Budapestist tagasi lennata - milline vedu. Kahe päevaga nägi ta enamus asju, mis Viinil pakkuda on. Mitte sellepärast, et Viin igav linn oleks, vaid sellepärast, et tal oli hea giid. Muidugi ma ei mõtle "kõige" all turistilõbustusi, vaid pigem reaalset elu - kuidas elan mina, kuidas mu sõbrad ja kuidas mu naabrid ja kaasviinlased. Üldiselt arvan, et ta sai üsna laia pildi.

Ja mida ma veel tegin?

See nädalavahetus käisin neli päeva Budapestis (pilt Kangelaste Väljakul). Sellest saab palju rääkida ning loomulikult võivad kõik mulle Skype'i kaudu vms helistada. Nimelt on mul nüüd uudiseid mu internetifirmalt (kui seda niimoodi nimetada saab), et ma saan oma modemi esmaspäeval. Tore ju, pärast rohkem kui kaht kuud ootamist. Isegi kui ma selle esmaspäeval kätte saan, olen juba praegu kulutanud rohkem kui poole siinveedetavast ajast interneti ootamisele koju. Aga vähemasti olen selle kohta palju kaevata saanud ja eestlasele kohaselt on vahel hea kaevata.

Loe edasi...

Busybee

On olnud kiired ajad. Ma mäletan veel, millised olid minu mõtted esimesel nädalal siin ülikoolis.

Kõigil teistel on nii palju tööd ja grupiga kohtumisi. Mõnel oli mitu tükki päevas lausa. Ja kõik närivad küüsi ja kurdavad, kuid ma ei saa aru miks.

Siis ei olnud mul loengud õieti alanud. Teise nädala lõpuks oli mul kaks loengut, mõlemad sissejuhatavad. Kuid siis hakkas pihta.

Esiteks veetsin väga lõõgastava nädalavahetuse Alpides. Kuidas see siia puutub? Puutub küll, kuna läksin sinna kursuse pärast. Minu äriplaneerimise kursusel toimub alguspauk Alpides mägihotellis. See on mõnus koht üksteise tundmaõppimiseks ning rahulikus õhkkonnas algtõdede selgitamiseks. Lisada kogu mägikeskkonnale ja fantastilisele seltskonnale veel saun ja nädalavahetus oli ideaalne!
Kuid see oli alles kursuse algus. Äriplaani koostamiseks oleme palju vaeva näinud juba ja näeme veel tulevikuski. Lisaks sellele on kõik teised kursusedki grupitöö baasil. Ja gruppidega kohtumine on meie lemmiktegevus. Keskmiselt kolm kohtumist päevas on norm. Õnneks on enamus mu loenguid kontsentreeritud kahele viimasele nädalapäevale, kuid see-eest kuidas veel kontsentreeritud! Selle nädala lõpus on mul kaks päeva loengud 9-20 nelja kursuse jaoks, kusjuures need kattuvad üksteisega erinevas mahus, alates poolest tunnist terve kursuseni. Sellega ma hetkel siis tegelen.

Internetikutid räägivad ikka "järgmisest nädalast", kusjuures neid järgmisi nädalaid on nüüd juba üksjagu olnud.

Sellegipoolest panin üles mõningad pildid, et saaksite heita pilgu möödunud oktoobrile. Järgnevad erinevad reisipildid.

Loe edasi...

The Situation As It Is

Praegusel hetkel on minu v6imalused internetti p'a'aseda kesised, kuni uue arvuti saan. Minu vana arvuti ma pillasin maha monitori poole peale, nii et pilti enam ette ei tulnud. Peale seda sain v'aga edukalt hakkama uue kasutatud 19-tollise monitoriga, mille ostsin. Tegelikult oli see 14-tollisega v6rreldes suur samm edasi. Kuni ka see yhel p'a'eval t'o'o'tamast lakkas. Nyyd kirjutan meile oma telefoniga ja blogi samamoodi.

Eelmisel n'a'dalal k'a'isin suurep'a'rasel spontaansel reisil Alpidesse ja j6udsime ka Sloveeniasse otsapidi. Nyyd olen Oktoberfestil Munchenis. 5. oktoobril algab kool. See on natuke hetke minust. Loodan varsti pilte ja lugusid yles laadida. Neid saab olema nii m6nigi, ma hoiatan.
Loe edasi...

It's What I Like To Do Best

Artikkel, mida loete, on sellest, mida suvel tegin. Kui mäletate, siis rääkisin, kuidas meil oli kooliprojektiks uurida ühe firma strateegiat arengumaades. Projekt oli nii edukas, et meid palgati kirjutama samale ettevõttele projekt, teisisõnu äriplaan. Meeskond oli sama. Väga erinevate oskustega noored inimesed, kuigi me kõik õpime ühel kursusel. Panime oma oskused kokku ja teate küll, mida räägitakse sünergiast, annab kokku välja rohkem kui osade summa. Sedamoodi tundsin ka selle projekti juures. Mul pole nii head meeskonda veel olnud. Ülemistel piltidel ongi meie meeskond - mina, Maiju, Mindaugas ja Franziska.

Ettevõte, millest jutt, tegeleb kuuseseemnete kokkukorjamise ja impordiga Gruusiast ning seejärel jõulukuuskede müügi ja kasvatamisega. Mis Bolsi teistest eristab on see, et ta müüb nüüdsest kuuski nende enda loodud Fair Trees brändi all. See tähendab, et töötajate ja keskkonna eest kantakse hoolt kogu kuuse kasvatamise protsessi jooksul, seemnest elutoani. Uskuge või mitte, aga see on kuusekasvatuses hell teema ning tihtipeale proovitakse tööliste inimõigustest mööda minna. Bols läheb aga heast kohtlemisest veelgi kaugemale ning aitab kohalikke Gruusia elanikke vajaliku abiga koolidele ja tööliste peredele. Ehk lasen sellest rääkida hoopis Bolsi brändi Fair Trees uuel lipukandjal ja ühtlasi minu õe Triinu ühel lemmiklauljal, Katie Melual:

Fairwind and the Fair Trees project is supported by Katie Melua, the multi-platinum selling singer and songwriter, who was born in Georgia and lived there until she was 8 years old.

“I am absolutely thrilled that fair trade has reached the poor cone pickers of Georgia. Fair Trees is a wonderful project that helps improve the lives of many people in remote areas of Georgia, the country where I was born. I urge anyone who loves a real Christmas tree to buy a fair trade one this year – after all, it won’t cost any more than a non-fair tree”.

Meie ülesanne oli koostada äriplaan. Üldiselt öeldes tähendab see seda, et me aitasime neil nende strateegia sõnastada, teha turuuuringud, riskianalüüsid ja prognoosid. Kui tahate täpsemalt teada, helistage mulle. Kõik selle panime mõnusasse pakendisse investoritele esitamiseks. Mis rõõmsaks tegi oli see, et investorite sõnul oli see kõige parem äriplaan, mida nad eales näinud on. Väga meelitav neist, eriti arvestades, et nad on neid näinud arvatavasti sadades, kui mitte tuhandetes.

Äriplaani koostamine on tavapärasest veelgi rahuldustpakkuvam, kui tead et ettevõte seisab õilsa eesmärgi eest. Ja aitab ka see, kui omanikud on uskumatult sõbralikud. Mul on hea meel et aitasime Bolsil saada nende missioonile sammukese lähemale. Projekt on seni väga edukas. Kogu nende pere on nüüdseks minu väga head sõbrad ning soovin neile kõike paremat.

Muide, kui kellegil (või kellegi tuttava tuttaval) on abi vaja äriplaaniga, siis ma aitan hea meelega! Ma võtan see sügis ka siin Austrias mõned kursused äriplaneerimises. Saab olema huvitav seda teha saksa keeles.

Loe edasi...

Big Plans?

Minu semester algab 5. oktoobril. See on isegi praegu tervelt 3 nädala pärast, siia saabudes oli loengute alguseni aega üle kuu aja! Mis ajas üht terve mõistusega inimest siis nii vara siia? Ma tahaks loota, et vastus peitub küsimuses endas - terve mõistus. Muidugi oli oma osa ka selles, et sain oma Kopenhaageni korterile täpselt selleks päevaks üürilise, kui ma ise välja kolisin, nii et pärast seminari ei saanud sinna tagasi pöörduda, ning ma sain Viini juba koha. Kuid need on õnnelikud kokkusattumused, mis mind siia tõid. Mõte oli ikka teine. Mõte oli olla veidi aega üksi, saada linna tundma oma käe läbi, käia läbi ümbruskond - kõndides, mitte metrooga - ning et oleks aega kõndimiseks ja vaatamiseks ja kuulamiseks. Ehk on see tagantjärele tarkus, aga nüüd mõistan, et rahu ja vaikus, mida koged uues kohas üksi olles - tundmatuna linnas - on midagi väga võimsat. Keegi ei oota sinult midagi, pole ühtegi kokkusaamise aega, mida pidada. Saab lihtsalt olla. Aga, selleks on oma aega ja koht ning olen õnnelik ka kuu aja pärast, kui meeletu triangel pihta hakkab. Lõppeks elan selleks, et midagi ära teha, mitte ainult omaette mõtlemiseks.

We are here on Earth to do good to others. What the others are here for, I don't know ~ W. H. Auden

Minu plaanid omaette aja jaoks (ja selleks vajalikud tööriistad):

Mõelda, kuulata, tunnetada ja mängida, uurida Viini südant, et saada aru, mis paneb ta tiksuma (raamatud, jalutuskäigud, saksa keele õpingud, kohatised vestlused kohalikega)

Õppida saksa keelt omaette (vestlused, raamatud, audioloengud, paradigma muutus)

Käia mägedes, kõigepealt Viini ümbruses, siis Salzburgi (käimad ostetud, nüüd puudu veel magamiskott ja telk)

Proovida Heuringeri ühes tõelises Viini veinitalus.

Lisaks on mul aega vanad pärakile jäänud tööasjad lõpetada ning uurida tuleviku karjäärivõimalusi, kuid see ei ole üldse huvitav.

Loe edasi...

Dirty Clothes and Beautiful Estonian Women

Paistab, et võtsin päris palju riideid kaasa. Olen lähenemas Austrias oleku 2-nädalasele tähtpäevale (!), millele lisandub veel nädal Hollandis, aga riided pole veel otsa lõppenud. Sellegipoolest otsustasin võtta oma suure sinise IKEA koti ja alla pesuruumi minema. Ausalt öelda ootasin nii kaua vaid sellepärast, et mul ei olnud Austria pangakaarti, millega all saab maksta. Plaanist ei tulnud muidugi midagi välja, kuna pesumasina äravoolutoru vms on katki, nii et meil soovitati pesu mitte pesta, uputuse ohu tõttu. Kui enne ei tundunud pesupesemise vajadus nõnda suur, siis nüüd, kui see võimalus on ära võetud, muutun järjest närvilisemaks. Eks elu õpetab, et asju mitte viimasele minutile jätta. Ei tea ainult, kui palju ta õpetama peab, enne kui inimene õppust võtab. Aga ärge muretsega, alati on olemas ju käsitöö.

Veidi teisel teemal rääkides, ma mõistan nüüd paremini, mis minu sõpru huvitab. Kui vaadata minu viimase aja kõige populaarsemaid Twitteri postitusi, siis mul on hea meel tõdeda, et seminarimuljeid vaatas ka üksjagu inimesi (aitäh selle eest!), kuid pika puuga kõige rohkem huvi pakkus pealkiri, mis vihjas sellele, et Baltimaade naised on millegipärast ilusamad. See on muidugi tõsi, aga naljakas on saada järjekordselt kinnitust sellele, et seks müüb, isegi kui artikkel ise on rohkem teaduslik kui graafiline.

Loe edasi...

Pervasive Linguistic Affection

Siin on päris palju ungarlasi. Täna baaris kohtasin tervelt kolme, kellest ühte ma isegi teadsin. Ma ei oodanud, et ma siin kedagi tuttavat kohtan, aga näed. Aga see ungarlaste ülekaal on hea, sest see annab mulle võimaluse mu ungari keele teadmisi parandada. Iga päev saan seda parandada 100%, sest praegu on see null. Täna õppisin näiteks, et "tere" on neil "szia". Räägitakse, et ungari ja eesti keel kuuluvad samasse keeleperekonda. Ma seda küll otseselt ei näe, aga olgu. Seetõttu ongi huvitav veidi seda keelt uurida, et aru saada, kus on need sarnasused, millest räägitakse. Ma tean, et isiksused ei ole väga sarnased, kui välja arvata täna kohatud üsna häbelik neiu. Eks, tunnistagem, eestlased on ka siiski tagasihoidlikud.

Nägin eile ka seda, mida tulin siia nägema. Mujal ei ole need nii levinud kui Viinis. Asjatult. Arvan, et see on hea mõte. Pilt räägib enda eest.

 

GOAAAAAAALLL!!!

Kohtusin lõpuks ka enda 'buddydega'. Nimelt registreerisin ennast ühte programmi, kus üks asjalik noor inimene ülikoolist võtab endale kohustuse aidata vahetusüliõpilastel Viini sisse elada. Minu buddy nimi on Anna. Talle meeldib mu soeng. Tal on ka teine buddy nimega Finn, kes on Norrast. Ta käis armees ning sai seal oleku ajal teenida välislähetuses Belgias. Vedas.

Loe edasi...

There's More to See

Tere!

Mul on teiega veel mõningaid pilte... ei, elamusi! jagada. Klikkige mu peal ning alustame.
Loe edasi...

Happiness Only Real When Shared

Käisin täna linna peal. See ei oleks üldse nii tähtis sündmus, kui ma seda teiega ei jagaks. Mis on jagamata rõõm? On see üldse rõõm? http://picasaweb.google.com/siim.esko/Viin_September#

Kas kellegil hakkas juba huvi tekkima Viini vastu? :)
Loe edasi...

What Makes A Good TV?

Minu telekas vajab soojenemiseks 10 minutit, enne kui ta pilti näitama hakkab. Sealjuures hääl tuleb koheselt. See tekitab vajaduse telekavaatamist alati ette planeerida. See elimineerib efektiivselt juhused, kui "paariks minutiks teleka ette prõntsatamise" mõte tuleb (mis teatavasti alatasa pikemaks venib) ja ka juhused, kus õhtusöögi kõrvale telekas taustaks mängima pannakse. Tekitab aga juurde aega mõtete kogumiseks, hea muusika nautimiseks ja söögi nautimiseks, kui telekas juhtumisi köögis satub olema, või köök elutoas. Hea telekas on mittetöötav telekas!
Loe edasi...

Home Alone

Kaheks nädalaks korter enesele. Tahab keegi külla tulla? Mu korterikaaslane Bettina sõitis kahenädalasele puhkusele Egiptusesse, sukelduma. Nüüd jäin mina ainsaks korteri peremeheks. Pange tähele, et see on 6 päeva pärast minu saabumist. Me oleme esimestel päevadel väga hästi läbi saanud ning eks ta valis oma korterikaaslast ka hoolikalt (ma ei saatnud talle CV'd ja ei kohtunud ka, aga rääkisime telefoni teel üsna pikalt, kui ma veel seminaris olin). Aga siiski on mul omamoodi hea meel, et tal selline usaldus minu vastu on. Muidugi, ma pean veel mainima, et ta saab oma üle õue naabriga väga hästi läbi, nii et eks tema kannab kõik ette, kui korterist veidraid hääli hakkab kostuma või akna peal olevad lilled närtsima hakkavad. Aknad on täpselt vastastikku ja üksteisest paari meetri kaugusel. Kui maja vaatate selle pildi peal, siis mina elan vasakul pool, kõnealune naaber paremal.

Ma ei ole tegelikult paari esimese päeva ringiuitamistest alates Viini peal käinud. Pidin paari tähtsa asjaga tegelema kodus. Eks oli vaja paari nädala asjad järgi teha. Saksa keelt sain harjutada õhtusöögi ajal, kus kohtusin mitme Betti sõbraga. Alustasin ka esimest saksakeelset raamatut siin. Esimene peatükk raamatus on "Kuidas rikkaks saada Aldide moodi" (Aldi on kahe venna poolt asutatud suur poekett Saksamaal, nüüd on vennad juhtumisi miljardärid).

Laadisin üles pildid oma rännakust Kopenhaagen - Hansastatt Hamburg - Seminar - Rotterdam - Amsterdam - Viin.
Loe edasi...

I Am Now Ready for This City

Võtame internetiühendust tänapäeval nii iseenesestmõistetavana, et kui see ära kaob, tekib paanika. Ma olin arvestanud, et ma saan kirjadele vastata kodus, et ma saan aadressi otsides kuhugi WiFi punkti ennast ühendada ja google mapsi abi kasutada, et ma saan rahus blogi kirjutada ja teiste omasid lugeda. Aga see ei ole nii lihtne. Ja mul on hea meel nüüd jälle regulaarse interneti otsas istuda ja oma mõtteid üles kirjutada.

Tuli välja, et jõudsin siia linna liiga vara. Koolis ei taheta mind kuni 14. septembrini, kui ka välisüliõpilastele tudengikaarte jagama hakatakse. Millest on muidugi kahju, sest pidin selle kaardiga minema IT-teenistusse, et nad annaksid mulle mingid paroolid, millega ma kuhugi sisse login, sealt mingi õpetuse saan, et oma arvutisse kooli traadita võrguühenduse seaded sisse panna ja siis ühendada end. Selle pika jada esimene lüli on aga puudu. Ja kett on ju nii tugev kui on tema kõige nõrgem lüli.

Kasutasin esimesi päevi, et ringi jalutada - jalutasin kodust kooli, kooli ümber ja kooli sees (mis on rohkem jalutamist, kui te arvata võite, see kool siin on suur). Samas tegin ka mõningaid vajalikke asju, näiteks linnas elanikuks registreerimine, pangakonto avamine ja kõnekaardi ostmine. Minu arvates on siin kõnehinnad meeletult odavad. Minu minutihinnaks on EUR 0.05. Arvatavasti on kõnekaardi kvaliteet samaväärne. Kui mu isa mulle helistas, siis esimese kõne ajal ta mind kuulis, kuid mina teda mitte. Panga neiu saatis mulle sõnumi tähtsa infoga, aga kohale see ei jõudnudki. Kui mulle helistate, siis proovige mitu korda ;)

Mis on kodu? Kodu on see, kus jakk ripub, eks ole? Eks kodul ole mitmeid tähendusi, olenevalt sellest kui sügavalt seda võtta. Minu jaoks jääb päris koduks alati Eesti, maa mida armastan välismaal olles rohkem ja rohkem. Kuid kodu võib olla ka ajutine nähtus. Praegu on minu koduks Viini 2. tsoonis asuv armas (kuid ruumikas) korralik (ning väga hästi komplekteeritud) korter huvitavas (ja sealjuures püüdliku arhitekti poolt plaanitud) uues (vanade majade keskel asuvas) majas. Pildid on üleval siin. Mulle meeldib siin juba. Minu korterikaaslane on samuti väga kena ja lahke. Ta on mind juba abistanud mitmes asjas. Järgnevate kuude jooksul aitab ta mind saksa keeles. Ütlesin talle, et esimesed päevad võtan asja rahulikult ja elan sisse. Seda ma olengi teinud. Nüüd olen valmis elama austerlase elu, saksa keele, liptaueri võileivamäärde, viini šnitsli, trammide ja klassikalise muusikaga. Olen valmis!
Loe edasi...

Amsterdamned

Jõudsin Viini, elusa, terve, elurõõmsa ja enesekindlana. Sel ajal, kui hoolega seminari tegevustesse süvenesin, pakuti mulle kohta elamiseks. Koht on hea, korter kena, avar ja valguserohke. Vähemalt on elamiskoht olemas ning sellega ei pea enam tegelema. Nüüd tuleb ainult asjad sisse viia, uude elukohta, uude eluviisi, uude ellu. Ma ei ole veel seal. Istun kohvikus ja puhkan jalga. Linna pole ma veel jõudnud, kuid eemalt näen linna majesteetlikku kesklinna, üle oru paistavad mäed rohekate metsamütsidega.


Nüüd läheb asi keeruliseks. Nüüd hakkan rääkima Taani asemel Austriast. Kuid lisan ka Taani mälestusi juurde. Ja räägin oma Hollandi reisist. Jne. Kas suudate ikka jälgida? Siis lähme edasi.

Maandusin Bratislavas ning buss tõi mu Viini lennujaama. Nimelt on SkyEurope'il, kelle kaudu sain odava lennupileti, rahaprobleeme ja neil ei ole võimalik Viini lennujaamas tegutseda. Lisaks sellele jäi lennuk 2 tundi hiljaks. Kuid mul ei ole sellest lugu. Isegi kui jõudsin siia hommikul kella 11 asemel õhtul kell 4, on mul piisavalt aega, et veidi hinge tõmmata. Mul on terve kuu aega, et hinge tõmmata. Sain seminarikatsumusest üle. Ootan loengute algust oktoobris.

Seminar oli oodatult põnev. Nagu rääkisin, anti meile kosmosetehnoloogiat, mida laia ilma viia. Ma ei saa sellest rohkem midagi rääkida, kuid ühte võin öelda. Ma õppisin sellest kogemusest palju. Tehnoloogia, mis meile kätte anti, tundus olevat nii raske mõista ning nii spetsiifiline, et meil ei olnud aimugi, mida sellega teha. Selle võib aga alguseehmatuse arvele kanda. Ma kujutan ette, et seda võib ette tulla palju. Olen alati püüdnud massiturgu, kuid nüüd näen (läbi oma kogemuse) kui tulemuslik võib olla nišis töötamine. Minu isa ütles alati, et kui miski asi on mõeldud kõigeks, siis pole ta mõeldud mitte millekski. Tehnoloogiaga on sama ning võtmesõnaks on siin fookus. Mul on väga hea meel, et sain töötada sellises meeskonnas, nagu mul oli, kes hindas fookust ja tõi sellega tulemuse.

Rotterdam on sadamalinn, sõjast laastamise järgselt ülesehitatud, minu jaoks linn nagu linn ikka, kuid omapärata. Kui mitte omapäratust omapärasuseks lugeda. On ka laul ju selline: Rotterdam is anywhere, anywhere alone. Amsterdam on omapärane. Ma kohtasin seal sellist sõbralikkust ja elurõõmu, mida ma pole tükk aega kohanud. Mulle tundus, et sellest ajast, kui ma 8 aasta eest seal käisin, olen ma kõik ära unustanud. Seekord võtsime linna korralikult ette. Muuseas, soovitan kõigile Sandemanni New Europe tuure. Need on tasuta, kui jootraha välja arvata, aga kuna jootraha on ainus tasu, siis tuuri juhtivad noored inimesed on väga entusiastlikud, energilised ja püüavad välja tuua kõige huvitavamad seigad. Amsterdamis endaski on sellist müstilist katalüsaatorit, mis tekitab elurõõmu. Nüüd, 8 aastat hiljem, kui ma avatud silmadega sinna linna naasenud olen, tunnen ma Amsterdami tõelist energiat. Ja see meeldib mulle.

Loe edasi...

One of Those Things That Just Can't Wait

Ma lihtsalt ei saa muidu, kui väheke oma mõtteid kirja panna. Ma olen hetkel seminaril, milles rääkisin, kuidas võtta uudne tehnoloogia ning see kasumlikult raha tegema panna, seni oleme teisel päeval. Eile oli lihtsalt lõbus päev sotsialiseerumiseks ja rannas peesitamiseks. Hea päev rannalõbudeks, paljud said isegi päikesepõletuse. Raske Hollandi päike ikka. Meri on siin muide soolane.

Tänane päev möödus kosmosetehnoloogia õdusas seltsis. Nagu mainisin, toimub seminar kosmosekeskuses ning alguses oli palju sissejuhatust sellesse, kuidas astronaudielu käib, kuidas kaalutust saavutada, kuidas kosmoses uuringuid tehakse, kuidas kosmoseaparatuur töötab jne. Meile tehti ka tuur kosmosejaamas ISS - 3D prillidega tekkis isegi väga reaalne pilt asjast. Meie giid liigutas hiirega pilti ja käis edasi-tagasi kosmosejaamas ringi. Nagu oleks ise seal. Tegelikult tekkiski tunne, et nüüd olen kosmoses käinud ja ei olegi vaja enam minna. Võib-olla tekkis see tunne ka sellepärast, et seal jaamas on väga kitsas ja ebamugav. Igasugu mured gravitatsiooni puudumise pärast, tekkiv krooniline osteoperoos, tuubitoit ja duši asemel märgade rätikutega pesemine ei ole minu arusaam veetlevast elust. Vaade on kindlasti kena, aga minust astronauti ei saa. Pigem teeksin seda, mida meil teha siin lastakse - võtta tükike kosmosetehnoloogiat ja viia see ülemaailmsele turule, muidugi kasutajasõbralikule kujule viiduna. Maailmas on tuhandeid meile tuntud leiutisi, mis on tulnud kosmosetehnoloogiast, nagu näiteks päikesepaneelid, GPS, Geox kingad (need hingavate taldadega Goretex jalatsid), ning paljud, paljud muud. Meil on nüüd tükk tööd, et meile antud tehnoloogiast ka veidi sotti saada ja uurida kui palju raha sellega teha saab. Kuid kõige algus on muidugi leida sellele kasutusala, mis muudab inimeste elu nii palju paremaks, et nad on nõus sellesse investeerima. Leiab vast küll.
Loe edasi...

That's Life For Ya

Mõned teist võibolla tüdinevad juba ära minu mitmetest postitustest, aga selline on elu. Tuleb võtta siis, kui on võtta. Ma julgen arvata, et järgmise kahe nädala jooksul või nii ei tule nii palju postitusi enam. Räägiks lühidalt, mis mul on plaanis.

Kõigepealt, sõidan Hamburgi väikesele ühepäevasele linnavisiidile. Lähen sinna, sest et saan. Mul on minek Rotterdami, ja Hamburg jäi väga mugavalt tee peale. Mõtlesin, et miks mitte.

Rotterdamis algab mul pühapäeval seminar nimega Turning Technology into Venture. Teisisõnu siis, kuidas lennukatest ideedest äri teha. Ausalt öelda ootan juba väga. Olen viimaste kuudega töö kaudu IT-sektorist väga palju rohkem teada saanud ning see on mind nüüd veidi huvitama hakanud. Selles seminaris ei ole juttu mitte ainult IT-sektorist, vaid tõsisest tehases toodetavast tehnoloogiast (kuigi ma ei ütle, et IT oleks mittetõsine, siis see on vähem tõsine äri kui elektroonikatööstus seda on). Osaliselt annab väikese vihje, et kui tõsi meil tegelikult taga on see, et seminar toimub Euroopa Kosmoseagentuuris. Meid hoiatati, et esimesel päeval võib turvakontroll tükk aega võtta. Nii tõsine kohe.

Veidi lõbusamal toonil uudistest nii palju, et pärast igasuguste Hollandi sotsiaalsaitide läbituhlamist sain kontakti oma vana sõbra George'iga. 8 aastat muudab inimest, nagu ma piltide pealt aru saan. Aga tal oli hea meel minust kuulda. Hollandis olles üritan temaga kokku saada. Laulame jälle duetis Everybody't, meenutame vanu häid aegu ja õnnistame sisse uued paremad. Selline on elu.
Loe edasi...

Cooking Tip #2: Make Sure Those Who Eat Keep an Open Mind. Otherwise, Serve a Burger?

Hiina toit ei sobi kõigile. Veel vähem sobivad inimestele hiina maiustused. Minu jaoks olid Hiinas maiustusteks igat sorti kuivatatud puuviljad, kontsentreeritud suhkruvati tekstuuriga riisipall, küpsetatud bataat ja muud hõrgutised. Samas usun ma, et kõigega saab harjuda, kui asja sisse elada. Mõni kuu pärast reisi sõin sedasama riisipalli nimelist maiustust, mis seekord oli Jaapanist pärit. Kui Hiinas maitses see väga hästi, arvestades sealset ümbruskonda, meeleolu, uudsust kõiges ja isegi ümbritsevaid lõhnasid, siis Taanis nälja peletamiseks söödud magus pall tekitas veidi vastumeelsust. See viis mind kohe kulinaariateemalisele mõttele, et söök maitseb paremini serveerituna õiges keskkonnas, ning kui sööjal on vastav mõtlemine. Sööja peab olema asjas sees ja tunnetama sööki kõigi oma meeltega, ja mõistusega. Avatud meel on selle juures oluline.

Mulle ei maitse kõik asjad. Mu ema teab seda juba mu lapsepõlvest, kui ma supist porgandi- ja selleritükid eemale lükkasin. Kuid siis olin ma kinnise mõtlemisega. Nüüd ma üritan mõista, miks inimestele meeldib teatud toit, ja lähen sellega kaasa. See ei tähenda, et ma nüüd sellerit sööks. See on mulle endiselt vastik. Aga vähemalt ei lähe ma Hiinas McDonaldsisse. Püüdke mõista, inimesed.
Loe edasi...

I Like Visitors, Mind You

Mul käis eelmine nädal minu viies külaline. Isa, Triin & Taavo, Ksenia ja nüüd Lesli. Mul oli hea meel, et ta käis. Esiteks, see oli ka minu jaoks kui puhkus. Teiseks, sain väga palju asjalikel teemadel eesti keelt rääkida, kohas kus eesti keelt ei mõisteta (see toob teatava rahulolutunde). Muidugi olime üllatunud, kui olime just minu koduukse juurde jõudmas ning üks tüdruk pööras ümber ja ütles sulaselges eesti keeles:

"Aah, ma pole nii kaua eesti keelt kuulnud. Nii ilus keel ikka."

Nii et tuleb välja, et minu majas elab üks tõmmu eesti neiu. Kes oleks võinud arvata. Kolmandaks, sain Malmös ostlemas käia ja endale aasta jagu riideid osta. Ma ei saa aru, kes see nii teeb, et enne reisile minekut ostab endale asju juurde. Aga Les jagas vastuvaidlematut loogikat, nüüd ma võin ju oma vanad ja koledad riided maha jätta...

Ma olen piltide üleslaadimisega rohkem tegelenud. Minu albumist leiate kahed uued pildid, nii külaskäigust kui lihtsalt üks segakogumik suvepiltidest, millele ma ei leidnud muud kohta kui see pildipada. Ahjaa, seda ka, et kui pildid tunduvad segased, et mis nüüd siin juhtunud on, ja kes siin on ja kus nad on mida tegemas, siis ma loen ka kõiki kommentaare piltide alt, ja ootan väga kõiki küsimusi ja muid huvi väljanäitavaid žeste ;)
Loe edasi...

Life's Like a Pea, All You Gotta Do Is Roll It

Täna käisin Malmös ja üks tüdruk, kelle nimi oli Twilight (ma ei tee nalja), mõõtis mul stressi taset. Siis küsis ta küsimusi, et mult mingi teemaga seoses stressi välja võluda. Aga ei õnnestunud. Ma lähen täna magama õnneliku teadmisega, et mul ei olegi stressi. Teadmatus on õndsus? Võib-olla, aga saab ka teadlikuna õnnelik olla vast. Igatahes on rahulikum tunne nüüd.

Tüdruk ise muidugi oli pettunud, sest inimesele, kellel aparaat stressi ei tunnista, ei saa ju ühtegi eneseabi raamatut müüa, mis "imeväel kõik mured ära handliksid". Ma soovisin talle head päeva. Võib-olla aitab ta teisi hädalisi minu asemel.
Loe edasi...

What Symbolizes Networking?

Mõned ehk teavad (mäletavad), et võtsin ka oma ideega osa ühest äriplaanide võistlusest. Lisaks sellele aitasin korraldada selle võistluse raames sotsiaalse ettevõtluse auhinna osa (Develop Prize).

Nüüd on asi siis nii kaugel, et minu jutuajamine võistlusejärgsel kokteilipeol ilutseb Venture Cupi kodulehel:
http://www.venturecup.dk/

Minu vestluskaaslaseks on Sven, CEMSi direktor. Koos sümboliseerime kontaktide loomist (networking). :)
Loe edasi...

Hopenhagen - The World is Out

Viimase nädala jooksul (25. juuli - 2. august) tuldi Kopenhaagenis massiliselt kapist välja. Lisaks tulid kapist väljas olnud massiliselt Kopenhaagenisse. Üle pika aja toimus siin jälle selline üritus nagu WorldOutGames. Põhimõtteliselt tähendab see siis seda, et palju inimesi tulid kokku, et teha sporti, meelelahutust, kontserte ja muud kultuurset, et lõbu, kunsti, vulgaarsuse või muu mõjuvõimsa meetodi abil kinnistada inimestele, et "armastamine on inimõigus". Ja armastada võib kõike ja kõiki nii, nagu heaks arvad. Olgu sellega, kuidas on, aga päris huvitavaid ja lõbusaid asju nägin. Igtahes oli tegevust piisavalt, et selle ühenädalase perioodi kohta 255-leheküljeline brošüür välja anda. Lugemist oli kui palju, vaatamist veel rohkem. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, pildiseeria koos kommentaaridega on veelgi parem... Palun külastage minu fotoalbumit, et üritusest ka ise osa saada. Kasutasin seekord kommentaarideks ülemaailmset keelt, inglise keelt, aga pildid on isegi küllalt kõnekad.
Loe edasi...

Cooking Tip #1: Your Cooking Tastes as Good as it Looks

Olen nüüd aru saanud, et osa maitsvast toidust on see maitsvalt serveerida. Selleks läheb 2 minutit. Viskad veidi rosinaid taldrikule, lõikad õuna kõrvale ja asetad hirsipudruportsu kookosekoore sisse mõnusalt voodisse. Ja maitseb kümme korda paremini kui lihtsalt kaussi löödud pudruplöts. Meie silmad ja maitsemeel on ühendatud. Sellele tasub mõelda, kui järgmine kord süüa teete. Kostitage ennast! Ja nautige sööki ilma arvuti ja telekata!
Loe edasi...

The Things You Miss

Olen tagasi Kopenhaagenis. Linn on tühjaks jäänud. Metrooga sõidab vähem inimesi, kuid kõige rohkem märkasin, et tänavad on autodest tühjad. Seda nii eile õhtul 7 ajal kui täna hommikul kell 9. Samuti on jalgrattaid vähem näha. Kas inimesed on suvepuhkusel? Tudengid sõitsid suveks koju?

Sellegipoolest, on tore tagasi olla. Kolm asja, mida igatsesin:
1) Lähedaseks saanud inimesed
2) Minna tööle
3) Rattaga kihutada
Kõigest 18 tunniga on nimekiri läbi töötatud ja süda on rahul. Mõelge, kui olete oma tavapärasest keskkonnast eemal, mida igatsete teie? Ning seejärel tundke rõõmu sellest, kui teil need käes on.
Loe edasi...

Wroom-Wroom, With The Little Car That Could, Back From Jutland Safe And Sound, With Memories Abound

See nädalavahetus võtsime lõpuks kätte ja otsustasime näha natuke rohkem Taanit kui seni kogetud. Hetke seisuga olen käinud ringi Sjaellandil, mis on see saar, kus Kopenhaagen asub. Isegi, kui sellele lisada sõit lõunast põhja, kui Rostocki praami pealt tulin (mäletate 'nähtamatuid' tuulikuid?), ei ole see kokkuvõttes kuigi palju. Kuid nüüd tegime selle kuhjaga tasa, ühe tegusa nädalavahetusega.
Rentisime auto ning võtsime reisieesmärgiks Jyllandi põhjaranniku. Jylland on Taani maismaaosa, mis Sjællandi inimeste (ja eriti kopenhaagenlaste) jaoks on 'see koht, kus maakad elavad'. Samas peab mainima, et need maakad elavad siis väga palju ilusa looduse keskel. Tõesti, läbi sõites tekkis mulje ka teistsugusest Taanist. Tuleb välja, et Taanis on tegelikult ka metsasid ja künkaid. Muidugi künkad on siin tagasihoidlikud. Kõrgeim mägi, iroonilise nimega 'Himmelbjerget' (taevamägi), pole rohkem kui 110 meetrit kõrge. Meie sõber Anders üritas meile reisi jooksul näidata kõrguselt neljandat 'mäge', kuid me lihtsalt ei näinud tema näpu suunas midagi, mida saaks iseloomustada sõnaga 'kõrge'. Küllap olid puud liiga pikad ning peitsid selle endasse. Nagu märkasite, kasutasin ma selles lõigus palju jutumärke, mis annab aimu sellest, kuidas Taani nimetused mõnedele maastikuilmingutele (sealhulgas ka 'fjordid') toob muige isegi eestlaste suudele.
Samas kasutan ma ise hea meelega ülivõrdeid Taani linnade kirjeldamisel. Aalborgi linn oli väga meeldiv. Jõudsime sinna õhtul päikeseloojangu saatel ning käisime ringi kuuvalguses. Ehk sellepärast jäi sellest nii romantiline mulje... Kuid peab süüdistama ka taanilikke munakivi- ja plaattänavaid ning hästisäilinud vanamoelisi kivimaju. Linn oli enamasti tühi, üksikud vastutulevad inimesed olid kas joodikud või noored inimesed. Siis aga keerasime Aalborgi peotänavale, kus need kaks inimtüüpi üheks sulasid. Vastupidiselt mujale kees see tänav inimestest. Ja see on tõesti puhtalt pubi ja klubi tänav, enam kui ma kuskil mujal näinud olen. Tõeline reedeõhtune meelispaik. Hea uudis tudengitele selliste kohtade puhul on see, et hind on üks võimalus eri asutustel teiste samalaadsetega konkureerimiseks. Tihtipeale jagati uksel tasuta õlu või veini lubavaid kuponge. Meie kohalikud giidid lubasid koguni, et on võimalik kogu õhtu jooksul ennast joota vaid kupongite toel. Me ei proovinud seda. Küll aga proovisime mitut erinevat kohta, kuna valitutes leidus alati mingi probleem. Tavaliselt oli probleemiks see, et DJ-le meeldis liiga palju oma häält kuulda. Tõsiselt, minu jaoks oli ühe loo jooksul 20 korda heli maha võtta ja midagi taanikeelset karjuda selgelt 20 korda rohkem kui vaja oleks, kuigi kohalikele tundus see meeldivat. Üldine seltskond tänaval mulle meeldis, inimesed olid seal noored ja ilusad ning nautisid elu. Võin väita, et see oli minu elu üks meeldivamaid peoelamusi, ja edastab selliseid linnasid nagu Kopenhaagen, Shanghai või Berliin.
Kuna meie kohalik giid oli arhitektuuritudeng, vaatasime üle ka eelmise aasta Aalborgi ülikooli arhitektuuritudengite lõputööd, mis olid väga muljetavaldavad, nagu Taani arhitektuur paistab mulle ka üldiselt olevat. Ning seejärel randa!
Skagen asub Taani põhjapoolseimas tipus ning on meelissuvituspaik kõigile taanlastele. Iseenesest meeldis mulle linnana Jurmala näiteks rohkem. Ehk oleneb see ka kogemustest. Meil viskas linna söögikohti ummistanud turistimass lihtsalt üle. Eriti, kuna pakutud söök ei ole sugugi konkurentsivõimeline. Kuid see-eest rand põhja pool oli tõesti ilus ning ka sealsed asulad tekitasid mõistmist, miks piirkond taani kunstnike ja kirjanike seas nõnda populaarne oli. Üks vaatamisväärsus oli ka põhjatipp, kus kaks vastassuunas liikuvat merd üksteisega kohtusid, tekitades lainete lahingu. Tundub olevat lõputu lahing, ilma selge võitjata.
Ruum oli kogu reisi jooksul nii probleem kui elamuspunkt. Viit inimest mahutama pidanud Peugeot 107 osutus ruumikamaks kui ta väljaspoolt paistis. 'The little car that could'. Esimese öö veetsime ühetoalises korteris neli inimest magamistoas ja kaks köögis. Viimane öö aga telgis, kus ei ole kunagi nii palju ruumi, kui vaja oleks. Kuid kurta ei saa kuskil. Reis oli lõbus, meelelahutuserohke ning reisikaaslased hoidsid tuju üleval kogu aja.

Ülejäänud pildid leiate minu albumist.
-------------------
Tee peal võtsime aega teha peatus ühes neist 'kulinaarsetes' tanklakiirtoidukohtades. Anders võttis 'dino-burgeri', mis, ta lootis, tähendab midagi suurt. Loomulikult tähendas dino-burger hoopis seda, et kahe saia vahel oli dinosaurusekujuline burger-pooltoode, nagu pildi peal näha. Ma ikka imestan, millise iseäralikkusega need teeäärsed söögikohad nii kvaliteedivaesed olla võivad! Ma lihtsalt pean selle pildi siin ära tooma.
Loe edasi...

Coming Home

Lendan Eestisse 8. juulil, otse parimate sõprade keskele Moby kontsertile. Kui te samuti sel õhtul Õllesummerile satute, siis andke palun teada!

Tagasi lendan 21. juulil. Valisin selle vahemiku, kuna mu töökohas võtavad kõik sel ajal puhkust. Põhimõtteliselt valitseb kontoris tühjus. Seepärast pole ka mõtet seal passida. Kontori mõte on siiski mõtteid vahetada, tööd saame teha ükskõik kus mujal (müüme ju toodet, mis võimaldab kodukontorit).
Loe edasi...

Getting a Job

Mul on Taanis kaks töökohta. Üks on nö varu, kus ma enam ei käi, vähemalt mitte viimase kuu jooksul. Räägin sellest siiski kõigepealt, kuna seal olen vahelduva eduga käinud esimese poole aastast. Töö põhimõte on helistada Eestisse ja küsida posu etteantud küsimusi. Tegemist on sii turuuuringufirmaga. Mulle meeldib seda teha, nii kaks-kolm tundi korraga. See annab võimaluse rääkida uute inimestega, harjutada müügivõtteid (sest inimesi tuleb vahest veenda küsimustele vastama) ning võtta mõtted ära argipäevalt. Rohkem kui 6 tundi nädalas hakkab aga koormama. Kas olen hea küsitleja või mitte oleneb sellest, kuidas mõõta. Ühest küljest meeldib inimestele, kui neile helistab rõõmus ja viisakas noor mees Taanist, kuid teisest küljest kipun ma liiga palju muud juttu ajama. Olen nii palju teada saanud, mis Eesti inimesed arvavad Eesti majandusest hetkel. Palk ei ole ka halb, kuid jookseb ainult minutite pealt, mida veedad helistamisele, nii et kohvipausi eest ei maksta. Muu jutu eest makstakse, kuna keegi ei tea, mida ma küsitletavatele räägin. Olen ainuke eestlane siinses harus :) Üks lavakunstitudeng oli meil ka, kuid ta leidis vist teisi väljakutseid.
Kuidas töökoha leidsin: Sõber kutsus mind välja õlut jooma. Tal oli sõber kaasas, Iirimaalt. Jõime, sõime ja mängisime lauajalgpalli ning tuli välja, et ta töötab turuuuringufirmas büroojuhatajana ja neil on just eestlasi vaja toru otsa. Mul oli siis vaba aega, nii et miks mitte.
Nüüd on vaba aeg asendunud tööajaga. Nii et siis minu teine töökoht (loe: esimene töökoht) seondub väga sellega, mida ma tulin siia õppima - International Business. Tegemist on Norras asutatud firmaga, mis müüb väga kasulikku open source baasil loodud toodet väikefirmadele. Toode kuulub põhimõtteliselt Office 2.0 kategooriasse ning annab võimaluse omada online kontorit kõigi sinna juurde kuuluvate vajalike tööriistadega, nagu nt email, kalendar ja projektijuhtimistarkvara, kui rääkida lihtsamatest funktsioonidest, kuni CRM ja raamatupidamissüsteemini välja. Firma asus ümber Taani, kuna sai siit investeeringuid ning nüüd on seadnud eesmärgiks Poola turu, kuna sealne turg ei ole üleküllastunud. Minu töö? Ma teen kõike seda, mis eelneb otsesele müügitööle, ehk siis veebilehe (peamise müügikanali) täielik ümbertöötlus, presentatsioonid ja videod saidile, SMO ja muude müügikanalite väljatöötamine. Ma õpin selle töö juures kohutavalt palju tarkvaratööstusest, rahvusvahelisest ärist ja lõpuks ka Poola turust :) Õpin väga palju kõigi oma kolleegide käest. Mul on hea meel töötada tarkade inimeste keskel :)
Kuidas töökoha leidsin: Mõned teist võibolla teavad, et olen seotud tudengiorganisatsiooniga nimega Develop. Konkreetselt Develop Prize, mis on võistlus sotsiaalselt arendavatele ideedele ja äriplaanidele. Väga tänuväärne ettevõtmine ning ühendab väga palju inimesi, kes on huvitatud ettevõtlusest ja maailma arendamisest selle käigus. Ühesõnaga parimaid inimesi mõlemast ringist (nii ettevõtjatest kui idealistidest). Korraldasime kevadel ühe seminari, kuhu kutsusime rääkima ka ühe GazelleGrowth fondi esindaja. Fond kujutab endast uute kiire arengupotentsiaaliga väikeettevõtete toetamise initsiatiivist, umbes nagu Arengufond Eestis. Pärast loengut läksin temaga rääkima, rääkisin talle oma õpingutest, oma tõlkefirmast ja huvidest ning ta palus mulle oma CV saata. Ta vaatas fondi programmis osalevad ettevõtted üle pilguga, mis mulle sobiks kõige paremini ja kellele mina kõige kasulikum oleksin ning soovitas mind seejärel ühte konkreetsesse, nimega Office123.
See käib läbi inimliku vestluse, mitte niiväga konkursside kaudu töökohtadele, mida avalikult kuulutatakse. Mul ei ole nii hea CV ning hinnetega ka kiidelda ei saa, nii et see annab mulle võimaluse näidata ennast tõeliselt. Pealegi leiab nii kõige huvitavamaid töökohti, ja töökohti alal, millega ise tahaksid tegeleda.
Loe edasi...

Second try, like a dark comedy

Teisel korral saime eksamist läbi. Päris hea tulemusega seejuures, 10. Nii et teise kirjatükiga olid nad väga rahul. Aga meie mulje kogu asjast ei paranenud hea tulemuse kiuste kuidagi.

Rääkisin, et pidin oma lennupiletid ära katkestama. Helistasin õppesekretärile ja küsisin, millal eksam on. 26. juuni hommikul on suuline kaitsmine, ütles ta, see on kindel. Aga millal uuestikirjutatud projekti peame sisse andma? Ei tea veel, teised pole oma eksameid ära kaitsnud, nii et ei tea, kui palju läbi kukuvad ja kui palju aega professoril läheb töö lugemiseks. Arvtavasti 3-4 päeva. No selge, võtsime enda jaoks ettevaatuse mõttes veel lähema tähtaja ja otsustasime, et 20. saame valmis. 14. juunil polnud õppeinfosüsteemis ikkagi ühtegi sõna, et millal me siis töö ära peame andma, nii et saatsime professorile meili. 15. juunil kell 11 tuli meile sekretärilt vastus, et kuidas me julgeme professorile kirjutada selles asjus ja üldsegi pole see mingi personaalne sekretariaat, et kõigiga eraldi peab tegelema. Kui ei ole personaalne, siis peaks olema umbisikuline, ehk siis kogu info avalikult väljas. Seda infot meile kuskilt aga ei antud kuni siis 15. juunini, mil meile öeldi, et tähtaeg on 16. juunil kell 12!! Oijah... Ega meil ei jäänud muud üle kui töölt varem koju tulla ja kirjutama hakata. 24 tunniga oli meil 20 lehekülge väärilist teksti valmis. Seekord viskasime sisse nii palju käsitletud teooriaid ja aritkleid, kui neid oli. Me ei kohkunud millegi ees. Soovitused uuringu all olevale firmale jätsime alles. Teooria, mis soovitusteni viis, kirjutasime ümber. Lõppkokkuvõttes on kõik rahul, firma sai soovitused strateegia paikapanekuks, me saime oma kümned, professor sai oma armastatud teooriaid näha õpilaste töös ning sekretär sai meie peale e-mailis karjuda. Lõpp hea, kõik hea.

PS. Eksamil pakkusin, et ehk kirjutame töö veel korra, siis on võimalus 12 saada. Professor kohkus selle peale ja hakkas kätega vehkima: "Ei-ei, nautige suve ja hüvasti!"
Loe edasi...

Winds of Change

Tuuleveskid pole sümboliks mitte ainult Hollandile, vaid ka Taanile. Siinsed on veidi teistsugused, kolme tiivaga ja toodavad energiat. Minu jaoks jääb nüüdsest peale alatiseks Taanit sümboliseerima praamiga Rostockist tulles nähtud pilt Taani rannajoonest, kuidas rida tiivikuid loojuva päikese kiirte taustal rannikut valvavad, nagu ustavad tinasõdurid.
Loe edasi...

De... wait for it... nied

27. mail ajavahemikus 15-16 keelati mulle mitu asja korraga. Muuhulgas:
1) ilus rahulik juunikuu sõprade ja päikesega
2) mõnus seiklusterohke juuni lõpp Eesti sõprade ja päikesega
3) Triinu lõpetamine, Kaido sünnipäev, jaanipäev Romani ja Elisega, Taavo sünnipäev ja lõpetamine
4) minu lennupiletid
5) minu usk akadeemilise süsteemi võimesse luua innovaatiliselt mõtlevaid inimesi
6) minu väärikus
7) ema aia maasikad

Mida see siis tähendab? Mis juhtus sel päeval sel tunnil, mis juhtumisi langes kokku minu selle semestri viimase eksamitöö kaitsmisega. Kaitsmine? Kaitsmine on uhke sõna mõttetu ajaraiskamise kohta. Mingit kaitsmist ei olnud. Me arvasime, et on. Meid kutsuti sisse, ükshaaval, kuulati ära, ükshaaval. Samal ajal nii professor kui tsensor haigutasid, kuna teadsid, mis tuleb ja see oli vaid formaalsus. Siis küsiti minu käest kõigi teooriate kohta sel kursusel, millele ma ka vastasin. Nende järgi ideaalselt. Asi oli aga selles, et oma kirjatöös lähenesime asjale loominguliselt. Mis ei olnud sugugi halb, kuna väljatulnud töö oli professori sõnade järgi "esmaklassiline". Njah. Samas ei kasutanud me "õpetatud" (loe: x korda korratud) teooriaid, vaid arendasime neid edasi. Lõppes see kutsega kirjutada töö uuesti ja kirjutada sisse võimalikult palju kursusel õpitud teooriamulli ning siis tekitatud mittemidagiütlevalt tasandilt samadele järeldustele prantsatada.

Mul oli meeles eelmisel semestril antud mõtteterad: "Võib teha hea uurimistöö, kui kasutada koolis õpitud teooriaid. Et teha väga hea uurimistöö, peab see olema innovaatiline." Ma nõustun täielikult. Kõik ei taha aga uurivat ajakirjandust. Tuleb aru saada, et inimesed on erinevad ja mõned tahavad kuulata, kuidas sa nende antud infot oma töös kasutad, mitte seda, kuidas sa seda edasi arendad. On vahe teaduse ja kooli vahel. Seda mõtet saab rakendada ka ellu pärast kooli. On vahe loomingulisel tööl ja sekretäritööl. Sekretär ei saa ennast vabandada hiljem kaitsmisel välja. Tema tahtis teha innovaatilist uurimust, kuid temalt oodati reprodutseerimist. Vahel peab tegema sekretäritööd, kuid kahjuks ei saa ma seda sel korral delegeerida, mida ma muul juhul oleks kindlasti teinud. Hea meelega töötan oma meeskonnaga uuesti koos, kirjutada kehvem töö ja juuliks koju saada.

Nii et kõigele vaatamata pean tunnistama, et lisaks keelamise see ka andis mulle nii mõndagi:
1) Veel rohkem põhjust mõelda mitte ainult sellele, mida tahaksid teha, vaid mis teised tahavad sinult, et teekisd. Esimene toob sulle tulemuse, teine võidu.
2) Veelgi suurema meeskonnatunde
3) Arusaama oma võimetesse ja sünergia tähtsusesse
4) Võimaluse osta lennupiletid juulikuusse, mil need on odavamad :)

Kokkuvõttes olen targem ja rikkam. Vabandan oma sõprade ees, et ma ei saa juunis Eestisse tulla. Pean 26. juunil tööd uuesti kaitsma. Pärast seda aga luban, et tulen ja teen oma puudumise mitmekordselt tasa.
Loe edasi...

It Smells Like Summer

Olen kevadisest Pariisist nüüd juba pea nädala tagasi suvises Kopenhaagenis. Osad teist, kes kannatamatult küsisid, juba teavad tulemusi. Teised, kes kannatlikult ootasid, kuni ma lõpuks aega leian sellest kirjutada, saavad võistluse tulemused kätte siit. Ma ei näinud esitlusi, mis teises toas ette kanti, nii et võin rääkida ainult MBA kategooriast. Võitja, Hiina, tegi väga professionaalse ettekande, kogu vajaliku analüüsiga, ja kuna nad olid juba viimase vooru eel kõigist ees (ja mitte vähese vahega), siis nende võit ei olnud üllatus. Ka Türgi esitlus oli strateegia osas tugev. Neil oli väga "türgilik" ettekanne, milles esines ka nende macho suurte päikeseprillidega "personalijuht". Tõsiselt Türgi moodi Bollywoodi antikangelane, kui ette kujutate. Meie Põhja-Euroopa meeltele oli see ja ülejäänud ettekanne veidi ülepakutud. Aga sellegipoolest väga hea meelelahutus. Kolmas koht läks jagamisele Prantsusmaa ja Indoneesia poolt, kellel oli väga erinevad ettekanded. Prantsusmaa esindajad (kaks hindut ja ameeriklane) tegid ameerikapärase väga puhta ja silutud Indiast inspireeritud strateegiaga ettekande. Indoneesia näitas väga head arusaama oma koduturust ja lisaks sellele oli nende esitlus väga aus ja sõbralik. Oli tunda, et see tuleb puhtalt südamest. Kuna mõlemal oli väga hea strateegia, kuid täiesti erinev lähenemisviis, oligi neid võimatu eraldada, nii et otsustatigi anda välja kaks kolmandat preemiat. Minu arvates läksid preemiad õigetele meeskondadele.
Siit tuleb ka välja, kuidas Euroopa ja USA esindajatel oli veidi raskem tulla välja millegi väga mõjuvaga. Tõusvate riikide esindajatel oli eelis esindada väga magusat kasvavat turgu. Nad kõik rõhusid sellele ka ettekannetes. Taani, Itaalia või Balti turud, millest meie olime kõige rohkem teadlikud, on juba küllastunud. Nii et me pidime tulema välja väga originaalse atraktiivse strateegiaga, milles me ei õnnestunud.
Mul on hea meel meie ettekande üle, kuna saavutasime eesmärgi, mille järele sinna läksime. Mina isiklikult võtsin seda kui töölevõtuintervjuud. Ma ei ütle, et me kõik tööd saime pärast seda. Ei. Aga näitasime ennast väga toetavate ja loominguliste isiksustena. Kõik need on L'Orealis töötamiseks tähtsad - meeskonnatöö, loomingulisus ja olla isiksus. Minu kaaslased panid samuti palju rõhku just neile pooltele. See on õppetund, mille endale õpetasin ja mille võtan kaasa - tähtis ei ole mitte esikoht, vaid tulemus.

Laadisin meie promovideo siia üles. Lisaks sellele oli meil kaks videot veel: üks intervjuu töötajatega ja üks tarbijaküsitlus.

Pilte leiab siit. Peab mainima, et piltide pealt ei ole väga näha, et tööd ka tegime :)

Ja muide, siin lõhnab suve järele.
Loe edasi...

It's a Sunny Day in Paris

Päike paistab Pariisis. Ma ei pannud päikest tähele kuni praeguseni, mil istun hotellitoas arvuti taga. Aga teadsin, et on päikeseline päev. Minu hommik ei olnud tavapärane. Ärkasin hotellitoas sügavast unest paar minutit enne äratuskella. See ei olnud närvidest. Nägin unes hoopis teisi lugusid. Pigem teadsin, et nüüd on aeg küps, et ärgata ja ennast maailmale näidata sellisena, nagu ma olen. Läksime esitlust tegema täis entusiasmi ja rahulolu. Andsime endast kõik ja toetasime teineteist läbi selle elamuse. Selle üle olen kõige uhkem. Meie esitlus oli tugev ainult sellepärast, et meie meeskonnavaim oli tugev. Tunne, et oled laval mitte üksi, vaid oma kaaslastega, kes sind alati toetavad, kui vaja. Tundsin ennast mugavalt. Kätlesin žüriiliikmeid sõbralikult ja küsisin, kas neile sobib, et eemaldan pintsaku. Sest tundsin end mugavalt ja tahtsin seda ka näidata.

Me ei olnud ainuke esineja. Meiega koos esitasid oma jutu 7 teist meeskonda. Igaüks neist oli eriline. Prantsuse meeskond oli väga disainile suunatud, indoneeslaste esitlus oli väga sõbralik ja värviline, Hiina esindajad keskendusid numbritele. Kõigil oli teatud aspekt, mis eriti hästi välja paistis. Nüüd tuleb oodata, milline külg žüriile enim imponeerib. Pärast närvikõditavat paari päeva on meie töö L'Oreali peakorteris tehtud. Nüüd tuleb lõbu - tuledesäras Eiffeli torn ja Pariisi ööd.

Meeldetuletust, mida tähendab sõna EStrat, saab siit. Miks mitte promoda kaasblogijaid.
Loe edasi...

A Long Week Until China

5 päeva pärast sõidan lennukiga Hiina. See on ausalt öelda mul esimene reis väljaspoole Euroopat. Kummalisel kombel ei oota ma seda pööraselt, nagu teised (lõputul arvul Hiinateemalisi Facebooki staatuseid lugedes). Ehk sellepärast, et kiire nädal on ees. Homme lähen EStrati teemal veidi nõu saama L'Oreali Taani juhtidelt. Nad peaksid meid abistama Pariisi ettekandeks valmistumisel - mida teha, kuidas olla, millele keskenduda. Tegelikult olen nii õnnelik Pariisi mineku pärast, et ma ei hooligi, mis tulemuse saame. Proovime lihtsalt olla võimalikult professionaalsed ja loomingulised. Nüüdseks on võistlus ju mängu asemel töölevõtuintervjuu.

Senikaua, kuni Hiina lend kätte jõuab, pean neljapäeval kandma ette, mida jalatsifirma Ecco võiks teha Aafrikas ja tegelema ka ühe teise kursusetööga, mis mais ära anda on vaja. Päris naljakas lugu sellega. Projekt peaks olema Lääne firmadest, kellel on äri laiendatud arenguriikidesse. Valisime Gruusia, kuna see on hetkel kiiresti muutuv ja tõusev riik. Kuna Gruusia on maailma suurim jõulukuuseseemnete eksportija ja Taani maailma suurim jõulukuuskede eksportija, siis lõpuks kirjutame projekti tööpealkirjaga "Jõulud Gruusiast". Ma ei ole kindel, kas ma just seda ette nägin, kui Taani "rahvusvahelist äri" õppima läksin, aga usun sajaprotsendiliselt, et see saab olema väga huvitav juhtum uurimiseks.

Vahepalaks veel niipalju, et mu sõber Soomest palus öelda, et Tallinnas on Skandinaavia kõrgeimad majad. Vähemalt on see palju kõrgem linn kui Helsinki või Kopenhaagen. Ja Helsinkist on ta modernsem. Mis veel puudu on, on WiFi linnaliinibussidest. Helsinkis on traadita ühendus juba 80 trammil ja 30 bussil, Oulus on kogu linn täielikult WiFiga kaetud. See mulle meeldiks. Siin Kopenhaagenis tasuta ühendust ei leia. Vähemalt lähevad juuksed ennem halliks, kui oma meilid ära kontrollida saab. Ma hea meelega maksan oma koduse ühenduse eestki, kui mul seda oleks. Laupäeval kadus see ära ja tehnik tuleb nüüd sel reedel, kui mina asun lennukile ja lehvitan Põhja lamedatele linnadele nägemist.
Loe edasi...

A Happy Day!

On olnud hea päev. Kell 12 käisin oma eksamitööd ära andmas, millega olin viimased kaks ööpäeva maadelnud. Tegemist oli 48-tunnise eksamiga - meile anti juhtum uurida ja meil oli kaks päeva aega kirjutada 5 lehekülge teemal mis on viga Danske Banki juhtimises. Eelmisel aastal puudutasin siin blogis teemat, mis on viga Danske Banki klienditeeninduses, kuid 5 lk on liiga vähe ruumi, et kõike hõlmata. Nii et piirdusin halduse analüüsiga kõrgemal tasemel. Võtsin enese hindamise kriteeriumiks hinnangu, kas töö on minu arvates piisavalt hea, et see esitada Danske Banki aktsiaomanikele tutvumiseks, või isegi juhatusele. Viimistlesin seda seni, kuni tundsin, et ma tõesti ei tunneks häbitunnet seda analüüsi pakkuda kõrgematele kujudele panga eesotsas. Igatahes kergendus oli suur, kui lõpuks töö sisse andsin. Olid unetud paar ööd, kuid millegipärast ei tunne ennast liiga väsinuna. Osalt võibolla seetõttu, et olen liiga õnnelik.
L'Oreal EStrat mäng, millest rääkisin, kus väidetavalt 15,000 meeskonda võitlesid au nimel oma äriplaani esitleda Pariisis L'Oreali juhatusele, sai nüüd poolfinaalidest mööda. Täna sain teada, et mina ja minu meeskond sõidame aprilli lõpus Pariisi! See tähendab, et kui Hiinast tagasi tulen, hakkan meie presentatsiooni kallal töötama ja 20.-23. aprill olen Pariisis, naudin linnatulesid, Champs-Elysee'd, champagne't ja vestan kõrgel kohal olevate prantslastega juttu meie ärivisiooni teemal. Eksami järgse kergendus juurde lisada, olin nii õnnelik, kui seda kuulsin, et tundsin, et kõnnin pilvedel.

Citius, Altius, Fortius!
Loe edasi...

Here's the Plan!

Mõtlesin, et ei lähe paljuks, kui oma plaanid siia üles kirjutan, et teil midagi kaotsi ei läheks. Tegelikult imestan, et rohkem inimesi seda ei tee. Palju asju on palju selgemad trükis, eriti, kui ma kasutan uusi nimesid ja lühendeid.

Esimese asjana, sügisel võtan Kopenhaagenist paariks kuuks puhkust ja sõidan Viini. Wirtschaftsuniversität Wien on nii lahke, et pakub mulle võimalust teha sügissemester nende ülikoolis. See saab olema inglisekeelne, väikese saksa vürtsiga. Mind viib Austriasse aga programm nimega CEMS. Lühidalt öeldes, see on topeltmagistriprogramm, mille eesmärk on koolitada tõeliselt rahvusvahelisi juhte. Kriteeriumiteks on kaks võõrkeelt, üks välissemester ühes CEMSi liikmeskoolis, kohustuslik praktika ja kamaluga õppeainepunkte juurde. Selle asemel, et keskenduda järgmine kevad magistritööle, võtan ma kõrvale veel 20 AP-d (30 ECTS) aineid. Magistritöö on CBSis samuti 20 AP-d.

Viin peaks aga tore olema. See ei mahtunud küll minu viie valitu hulka, kui avaldust tegin, kuid nüüd hakkan sellega üha enam ja enam lähemalt tutvudes harjuma ja see võinuks sama hästi minu kuues valik olla. Olen Viinis september kuni jaanuar.

27. märts - 13. aprill sõidan Hiina. Teel jäävad Peking ja Shanghai. Nädal mõlemas linnas. Reisi eesmärk on "õppeline". Põhieesmärgiks on külastada Hiinas asuvaid ettevõtteid ja nende tootmisasutusi, rääkida juhtidega juttu ja saada aimu nö kuidas asjad tegelikult käivad. Kõrvaleesmärgiks on kõrvalt kogeda nii palju kultuuri kui vähegi võimalik - kaasa arvatud tavapärased turistirännakud Suurel Müüril ja paleedes. Ootan seda reisi, kuna see on tegelikult mul esimene kord minna väljapoole Euroopat. Ei ole mul ju varem olnud eriti palju võimalusi reisida. Pealegi maksab selline reis kopsaka summa...

Hetkel uurin võimalusi teha suvel praktika kuskil Euroopa firmas, nii et võib juhtuda, et Eestis veedetud aeg jääb lühikeseks. Kuid plaanin Eestisse tulla pärast eksameid 25. mail.
Loe edasi...

Posting Pattern

Kui teha vaatlus minu postituste sageduse kohta, siis need ilmuvad kaks korda kuus. Ja kui, siis tavaliselt nädalas mitu. Seejärel on paar nädalat vahet. Seda võib seletada väga lihtsalt ajaressursiga. Kirjutan, kui mul aega tekib. Lisaks sellele, kui mul tekib vaba aega, siis tekivad ka kõige huvitavamad mõtted. Tänan aga kõiki kannatlikke lugejaid!
Loe edasi...

Siim the Cosmetic CEO

Pealkiri köidab? Seletan allpool, et asi pole üldse nii hull, kui võib paista. Kosmeetikat ma ei müü ja päris firmade etteotsa CEO-ks ka veel kuskile ei pürgi.

Eelmine postitus võis tekitada mulje, nagu "Siimu mõtted on jälle alkoholi juures". Taanlastele südamelähedastest asjadest ma räägin, kuid joomise peale on mul viimasel ajal olnud vähe aega mõelda. Põhiliselt olen olnud kinni loenguteks ettevalmistamise, töö, seminaride ja viimaks ühe toreda asjaga, mille nimi L'Oreal EStrat.

EStrat on L'Oreali poolt iga aasta korraldatav mäng ärisimulatsiooni baasil. Üle maailma 10 500 kolmeliikmelist meeskonda võtavad üle kosmeetikatooteid tootva äriettevõtte juhtimise eesmärgiga viia firma aktsiahind uutesse kõrgustesse. Osalesime mina ühe itaalia ja leedu sõbraga. Vastu tuli võtta kõiksugu otsuseid toodete väljaarendamisest vastutustundliku ettevõtluse (CSR) programmide käimalükkamiseni välja. Tõesti otsused, mis CEO peaks tegema. Lõpuks ei tundunud see mänguna, kuna võtsime seda väga tõsiselt ja programm ise on väga hästi koostatud, nii et ei olnud raske end juhatuse kingadesse asetada.

Mis siis nüüd? Oleme läbinud 6 vooru. Jõudsime võistluses poolfinaali, mis tähendab seda, et oleme maailma 300 parima võistkonna seas, nendest 93 magistritaseme kategoorias, kus meie osaleme. Me võistleme Põhja-Euroopa ja Venemaa tsoonis, kus oleme hetkel kolmandad. Esimene läheb edasi finaalvooru, mis leiab aset Pariisis. Hetkel on otsused ja äriplaan esitatud ning jääme ootama tulemusi, mis tulevad välja 9. märtsil. Nägime tõesti palju vaeva sellega ja veetsime lugematu arv tunde arvude kokkulöömisest äriplaani värvipaleti valikuni. Nii et hoidke meile pöialt!

Raske on seda kõike seletada, nii et midagi arusaamatuks ei jääks, aga kõik öeldud saaks. Loodan, et andsin põhiinfo edasi. Mängu kohta saab lugeda täpsemalt siit. Päris huvitav on uurida ka Rankingut, et kus me asume ja mis riigi meeskondadega vastastikku seisame. Kuni viimase ringini olid võistlemas ka üks meeskond EBSist.
Loe edasi...

A National Zip

Ma võin kindlalt väita, et Eesti kõige kuulsam jook on Vana Tallinn. On imestamist väärt, kui paljud 'vanakest' teavad. Mäletan, et mu sõber Mikk rääkis lugu, et kui ta Hong Kongis oma õppejõuga pärast loengut lõunatama läks, siis rääkis too (inglane, muide): "Oo, sa oled Eestist! Olen seal käinud. Vana Tallinn! Väga hea jook!" Mul siinsetest inimestest, need kes Eestis käinud, teavad enamasti ka Vana Tallinnat. Ja olen ka ise neile mekkida andnud. Seni on kõigile meeldinud. Eks ta ole meeldiv ürdine rüübe, mis unejoogiks korgitäie jagu libistamiseks sobib väga hästi.

Taanis on selliseks joogiks akvavit. Ladina keelest otse tõlkides tähendab see 'eluvett'. Siin on üks hea artikkel selle kohta, kuidas see jook taanlaste südamed võitnud on, isegi kui nad kolivad. Samamoodi nagu vanake, on ka sellel väidetavad raviomadused. Ja kuna see on kange ja hästi neelatav, on see saanud paljude meelisjoogiks. Meile pakuti seda jõululõunal ja üks norrakas rääkis mulle, et tema isa tellis seda jooki mitu kasti omale koju põhja poole. Just Aalborg Jubileums Akvavit on väga populaarne oma kvaliteedi poolest. Võtan nüüd tellimusi vastu.
Loe edasi...

Livin' La Vida Loca en Copenhagen

Turismibüroo "Siimu Unistused" esitleb:

Triinu ja Taavo reisikirjeldus

Jõudsime Taani lennujaama. Jumal tänatud, et Taavo enda fotoka kaasa võttis, sest ilma selleta oleks teistele reisist rääkida üsna igavavõitu. Igatahes, jõudsime lennujaama ja kukkusime kohe fotografeerima nagu õiged turistid kunagi. Põnevus!!!

... Ei, tegelikult põnevus alles algas. Esimene huvitav asi oli meile muidugi metroosõit. Seda just Eestis ei kohta. Metroo oli paras hämming, mõlemas metroo otsas oli suur aken, kuid kuskil ei paistnud juhti, see oli automaatne ning ei vajanud ühest linna otsast teise sõiduks inimese abi. Üks põhilisi asju jäigi silma, et transport oli hästi korraldatud ja me ei mõtle seda, et autodele oli loodud imeliselt head tingimused. Alternatiivid olid liiklusvahenditeks isegi palju meeliköitvamad. Lihtne ja väga kiire oli jõuda näiteks metroo, rongi või jalgratastega oma sihtkohta. Taanlased ise eelistasid ilmselt jalgrattaid, kuna neid vedeles otseses mõttes igal pool. Kõige veidram, arvestades meie kohalikke olusid, oli see, et neid ei lukustatud saja lukuga jalgrattahoidjate külge vaid kasutati läbi kodarate lukustamist. Pealegi olid rattateed samamoodi välja arendatud nagu autoteedki, võis leida kaherattalistele mõeldud valgusfooregi. Suuremate tänavate ääres oli lisaks kõnniteele jalgrattateed, kuhu jalakäijal asja polnud. Taavol oli see õnn, et tuhiseda 2,5 h mööda linna, ilma segavate faktoriteta (nimesid nimetamata). Märkimist väärib, et autojuhid suhtusid ratturitesse austusega.

Siinkohal võiks ära märkida, et autodeks on pigem väiksemat sorti masinad kui suured Hummerid. See muidugi tuleneb sellest, et autodel on suuremad maksud. Autokultuur paistab seal üldse vähe teistsugune olevat. Oli tõesti näha paari valjemalt liikuvat autot, mõnda liikluseeskirjade rikkumist, aga nad on kas selles osas väga tagasihoidlikud või on neil tõepoolest sõbralikum liiklus. Firmade autod on varustatud kollaste numbrimärkidega, nende tagumised istmed on eemaldatud ja võib kasutada ainult esimesi ning sõita teatud kellaaegadel. Eestlased, hoidke Taanist eemale! (sõbralik soovitus tööinimestele)

Kopenhaageni tänavad olid puhtad ning porita. Jala oli lust käia. Välja arvatud siis, kui libe on. Paistab, et libedus on igal pool siiski sama ohtlik. ;)

Pikast reisist oleks vaja ka pikalt kirjutada, aga teeks lühikokkuvõtte Taani vaatamisväärsustest. Külastasime üli..üliüli..ülisuuri kunstimuuseume, käisime Experimentaariumis, kus läbisime spioonikoolituse ja uurisime põhjalikumalt oma kehade võimeid: karjusime lõvisse ja vaatasime, kuidas näeb välja Siim-Taavo (fotod räägiksid siin enda eest). Triin sai lõpuks ka vennale sõlmetriki lahendamisega ära teha. Nägime Merineitsi kuju ära, hullasime koos meremonstrumitega 3D-kinos, rändasime veits kosmoses - no et see tavaline turistivärk. Vaatamist ühesõnaga on..

Ja kui Siimust nüüd rääkida, siis on tast päris kahju. Hea, et ta seda endale lubada saab, kuid Taanis on siiski hirmus kallis. Pakk spagette maksab 21.90DKK, mida võite meie rahasse ümber arvutada, korrutades summa umbes 2,11ga. Üldiselt olid hinnad enam-vähem samad Eesti hindadega, aga siis vales rahaühikus. Siimul on elupaigaga siiski üsna vedanud - hea asukoht (möödasõitvaid ronge oli aknast näha, aga kuulda oli ainult siis, kui Taavo tsuh-tsuh-tsuh tegi), üsna hea Taani hinnaga ning eluks vajalik üüris olemas. Vannituba oli varustatud kahe uksega, ühest sai kööki ning teisest koridori. Lausa luksus, sest ühes kohas oli ruumi kokkuhoiu tõttu dušikabiiniks vaid kaks kardinat ülipisikeses WC-s. Uskumatu!

Kokkuvõttes võib öelda, et päris hea reis oli. Imestamist oli küllaga – Taani on suht veider maa, teatud mõttes. Hea, et Siim on juba kohalik ning teadis sealset elu, sest muidu poleks meil olnud pooltki nii palju imestamisväärset ja oleks täitsa peata kanad olnud. Aitäh, Siim!

Loe edasi...