Hands Across The Baltic

Tahan pühendada veidi aega baltimaalisusele. Arvasin ennevanasti, ajal kui minu suhtlemised meie naabritega lõunanaabritega jäid veel ärisuhtluse piiresse, et tegemist on eestlastest täiesti erineva mõtteviisiga inimestega. Ja mitte ei tulnud välja. Tagasi mõeldes on naljakas selle peale mõelda. Äkki me ei olegi nii erinevad kui tundub? Äkki on ajalool tõesti mingi omadus rahvaid sarnaseks vormida.

Minu leedu ja läti sõbrad

Ei saa salata, et siin olles on mul rõõm näha oma balti vendasid (ka õdesid) ning ma saan nendega tavaliselt hästi läbi. Kui kõrvale jätta mu üldine kalduvus näha kõigis inimestes sõpra, arvan et seal on midagi rohkemat taga. Jah, usun et eestlased, lätlased ja leedukad on üldises plaanis sarnasemad kui me arvame. Mis siin salata, minu parim sõber Taanis on ju leedukas. Mitte hõimluse pärast, vaid seetõttu, et ta on mulle kõige lähedasem inimene. Ja ka teised baltlased, mul on nendega alati väga rahuldustpakkuvad vestlused.

Leian, et sarnasused on põhjustatud kõige enam kolmest faktorist: ajalugu, ühine vaenlane, asukoht.

Meie viimase saja aasta lugu on kohutavalt sarnane ja see on muidugi praegu elavatele isikutele teatava sarnasuse kaasa andnud kolme riigi lõikes. Oleme olnud sama vabad ja sama surutud kogu eelmise sajandi. Meie majandus (ja seega eluolu) on samuti samal tasemel olnud läbi kogu eelmise sajandi. Lisaks, Eestlased arvavad, et me oleme ainsad, kes laulsid ennast vabaks, ja üllatus-üllatus, sama arvavad lätlased ja leedukad. Tuleb välja, et meie naabrid on sama laululembelised, kui jutt on iseseisvuse saavutamisest. Aga neil on umbes sama palju rahvusvaheliselt tuntud lauljaid kui meil on (khmm). Teised kaks faktorit on iseenesestmõistetavad, mis puutub Venemaasse ja pimedatesse süngetesse balti öödesse. Kuid fakt on, kui väljastpoolt vaadata, siis inimesed on suhteliselt sarnased oma mõtlemises ja käitumises.

Miks siis me arvame, et me oleme nii erinevad?

Esiteks, tihtipeale mahub meie väikesesse maailma vaid Eesti, Läti ja Leedu. Need esindavad inimsuse ekstreeme, kuivõrd ülejäänud maailm on lihtsalt ülejäänud maailm, homogeenne kogum läänlasi. See tekitab inimomaduste ülepaisutamise. Me näeme erinevusi, kuid me ei taba ära sarnasusi. Mis viib mind järgmise punkti juurde. Me tahame näha erinevusi. Kuigi geograafiliselt ühendatud, peab ju olema mingi oluline erinevus, miks me oleme kolm eri riiki, ning rahvuslik uhkus sunnib meid otsima erinevusi ning loomulikult need on seal olemas. Kuid see ei muuda fakti, et vaatamata väikestele erinevustele, mis ehk ei loegi suures plaanis, kus me oleme pealtnäha vapustavalt sarnased.

Kolmas põhjus on uhkus. On olemas juhtum, kus pidid ühinema kaks suurt telekommunikatsioonifirmat Rootsist ja Norrast. See pandi suure kella külge, kuna tegemist pidi olema suure ettevõtmisega. Selle ajani, kui hakati arutama, kes ühist ettevõtmist juhtima hakkab. Loomulikult ei tahtnud Rootsi firma olla norrakate juhitud ja vastupidi nägi Norra firma, et nad on rootslastest suuremad ja väärivad juhtrolli. See viis tulise debatini ning vastastikuste erinevuste väljatoomiseni, kuni selleni välja, et mõlemad firmad nõustusid, et tegemist on liiga erinevate kultuuridega, et ühinemine võimalikuks osutuks. Misasja? küsiks enamus inimesi väljastpoolt neid riike, kuna ilmselgelt on tegemist kahe väga sarnase riigi ja kultuuriga. Milles on siis asi? Mõlemad firmad tundsid liiga palju uhkust, et näida teisele alaväärne ning see viis erinevuste ülepaisutamiseni.

Iga Baltimaa kodanik tunneb oma kodumaa üle samamoodi liialt uhkust, et ennast samavääristada teise kahega. Seda selleni, kuni ta maailma näeb. Siis tuleb äratundmine.