International Business (IBS) kursuse ametlik keel on inglise keel. Can-Seng (see singapurlane, kes meie kursust veab) pani paika, et kui ta kuskil klassis taani keelt kuuleb, peab rääkija kõigile õlu välja tegema. Ja lisas, et loodetavasti kuuleb palju taani keelt :). Kursusel on väga palju taanlasi, kuid lisaks neile on ka rootslased ja norrakad. Ja probleem on selles, et nad kõik kolm räägivad ju praktiliselt ühte keelt. Põhimõtteliselt ainuke erinevus on, et ö, ä ja oo kirjutatakse teistmoodi. Võite minuga vaielda, kui tahate, aga see lõpeb tulemusteta. Vähemalt norrakad ja rootslased suhtlevad omavahel vabalt. Taanlased eelnimetatudega mitte nii väga. Kuigi üksteise kirjutistest saavad kõik kolm aru, siis kahjuks on taani keel arenenud omamoodi keeleks, mille kohta mina panin nimetuse Lazy Nordic. Nii et kõik räägivad ühte keelt, aga üks rahvus räägib seda nii, et kõik häälikuid välja ei häälda ja need, mis hääldab, tunduvad lihtsalt ühe häälikuna.
Lugu selline. Üks vanem tudeng korraldas mingit baariminekut ja ütles, et sinna minekuks võiksite väljuda "kngnüda" peatuses. Minu kõrval istus norralanna ja pöördus minu poole: "What did he say?!?" Olin küll teist päeva linnas, kuid olin eelmine õhtu metrooga just sinna peatusesse sõitnud, nii et pakkusin, et äkki ta ütles "Kongens Nytorv". Mina muidugi hääldasin seda nii, nagu see kirjutatakse. Eestis on nii kombeks ju. Selle peale norralanna ütles "Of course" ja siis lisas, et ma hääldan nagu norrakas. Nüüdsest peale ütlen ma kõik taani nimed teistele rahvustele nii, nagu need kirjutatakse. Võibolla taanlased ei saa siis minust aru, aga teised kõik saavad. Muide, metroos tunneb sama, laisa keele efekti - peatuste nimedest, mis kõlarist kuulduvad ei saa mitte muhvigi aru. Võibolla pikkuse järgi ja mõnede helide järgi paneb midagi kokku. Alguses ma mõtlesin, et kui see, kes peatuste nimesid sisse luges, pidi seda vaid korra tegema, siis ta oleks võinud seda teha veidi korralikumalt. Mainisin seda ka ühele taanlasele. Aga paistab, et nad tõesti räägivadki niimoodi. Mistõttu tunnen veidi piinlikkust, et seda mainisin.
Veidi nalja Norra televisiooni poolt taani keele kulul. See video on norrakate seas päris populaarne. Taanlased ainult muigavad, aga ei ütle midagi.
Loe edasi...
Sunday 31 August 2008
Saturday 30 August 2008
Nothing Rotten In The State Of Denmark
Nagu enamus, kes siia neid kirjutisi lugema on jõudnud, teab, siis ma olen lihtne eesti poiss, kes sattus suurde linna oma unistusi täide viima. Pidasin selleks hüppelauaks sobivaks olevat Kopenhaagenit ja linna südames asuvat ülikooli Copenhagen Business School. Eks näis.
Saabusin linna pilvisel kolmapäeval, 27. augustil. Eks lennukiga pilvede kohal lennates võttis päike hästi, nii et kuumasensorid mu jalgades sundisid mind katte alla tõmbama akna pealt. Allapoole pilvi jõudes oli teine lugu. Jah, ilm oli viimastel päevadel kehva, kuid see ei tohiks morjendada, eriti siis, kui oled üksi uues linnas ja nii palju on avastada. Esimesel õhtul käisin kohe üht korterit vaatamas. Tegelikult olid need hoopis kaks tuba à 10 m2, olid nad eraldi, kuid köök ja vannituba olid omaniku korteris. Korter asus kesklinnas, nii linna südames kui veel võimalik (kohe põhishoppingutänava kõrvalt ära keerata). Rent 10500 EEK/kuu. Tundus veidi kallis minu jaoks, nii et ütlesin viisakalt ära. Kuid korteriomanik ise oli väga sõbralik. Pärast mõningast jutuajamist tuli välja, et ta oli Eestis elanud mõne kuu ning see riik meeldis talle väga. Näitas isegi eesti keele õpikut, mis küll rohkem tolmu kogus. Lubas mind aidata korteri otsimisega või millegi muuga, mida mul vaja teada on, nagu nt kõnekaardid või metroo vms. Andsin talle Eesti šokolaadi, mis rõõmustas teda väga. Nimelt ma võtsin kaasa veidi Kalevi maiuseid ja kaks pudelit Vana Tallinna, et mul oleks millegiga tänada inimesi, kes mulle abiks ja sõbraks on. Ja pärast kolme päeva siin tundub, et ma ei võtnud piisavalt palju šokolaadi kaasa.
Esimene päev CBSis. Toimub väike tutvumine inimestega, kelle kõrval istutakse ja rääkima hakkab alatise naeratusega hiinapärase moega mees (kes, tuleb välja, on Singapurist). Tema on meie programmi juhataja ja tundub, et kõige coolim tüüp üldse. Siin ta ongi: http://www.ooi.dk/. Kuigi on raske aru saada, mis ta räägib, tundub ta väga tark, intelligentne ja humoorikas. Mis on ju õige õppejõu primaarsed omadused. Ta julgustab meid "make friends very fast!". Mida me kogu päeva vältel teha üritame. Kella kuuest rändame baari, et juttu jätkata. Kui muusikale lisada 50 üliõpilast väikeses baaris, siis kokku saab ühe väga lärmaka koha. Positiivne oli see, et kuna alustasime kell 6, siis kella 12ks olin juba piisavalt palju õlusid joonud ja hääle ära rääkinud, nii et sai teha varajase lõpu. Läksin läbivettinuna koju, milleks oli väike hostel CPH lennujaama kõrval. Seda pidav austraallane ja tema sõbrad pidasid seal parajasti pidu, nii et sain kiiresti kuivaks. Hostel ise on tore, palju lahedaid inimesi, kuid ikkagi oli kange kihk kolida. Aga korterit mul ikka veel ei olnud.
Järgmine päev viisime läbi H.C. Anderseni muinasjutuvõistluse. Iga grupp pidi etendama neile antud muinasjutu, muidugi rahvusvahelise ärinduse võtmes. Meie grupp ei kasutanud muid abivahendeid, kui me ise. Nii et põhimõtteliselt kirjutasime ise näidendi. 10 grupi seas jäime pärast hääletust kolmandaks. Millest on kahju, kuna esimesed kaks kohta olid auhinnalised. Kuid auhinnaks saadud lagritsalikööri pudel käis hiljem päris jõudsalt ringi, nii et kurta ei saa.
Käisime kogu kursusega paadiga CPH vaatamas. Giid rääkis ka midagi ees, isegi mikrofoniga. Aga ega üle meie tekitatud müra midagi kuulda ei olnud. Ikkagi oli meil liiga palju rääkida. Pole ka ime. Kui iga kursusekaaslasega tutvuda ja rääkida oma 10 minutit, siis matemaatiliselt läheb kogu kursuse peale aega 1290 minutit, ehk 21,5 tundi. Need tunnid pole veel täis, sest ikkagi ei ole ma tuttav vähemalt 2/3.
Üks asi, mis tundub päris uskumatu, on see, et sellel paadil sain endale kuuks ajaks korteri. Tasuta. Kuuldes minu probleemist, pakkus üks kutt mulle kuuks ajaks tuba oma korteris. Siin on 120m2 ja ta elas siiani üksi. Ma teadsin, et kui piisavalt paljudele inimestele kurta, siis kellegil ikka midagi on. Nüüdseks olen siia sisse kolinud ja muidugi andsin talle selle eest pudeli Vana Tallinnat. Kuigi tal oli sel hetkel pohmakas, oli ta tänulik. Aga sellest ei piisa kindlasti. Pean talle vast terve järgneva kuu õllet välja tegema.
Õlu siin, nagu enamus asju, on väga kallis. Hinnasildid on nagu Eestis, aga kurss on 2,1. Nii et on tõesti kallis. Aga Aldi's
t saab kuuldavasti 30 Saksa kõige odavamat pilsnerit 240 krooniga. Seda võimalust peab kasutama. Eile osteti paar kasti seda ja mindi ühte parki jooma. Siin võib avalikus kohas juua ja ka ennast kergemat moodi kergendada. Keegi ei vaata viltu, kui pargis põõsas väikest sorri lased. Kui istusime, käisid mustad ja kollased inimesed meid piilumas ja meie pudeleid ära korjamas. Sellest saan aru, aga kui nad meie prügi (pitsakarpe ja pudelikorke) ka korjama hakkasid, ei mõistnud ma enam. Ka taanlased ei osanud seletada. Võib-olla on see tänutäheks selle eest, et nad saavad pudeleid pargis joojate käest. Ja siis omakorda hoiavad pargi puhtana.
Olen alati saanud taanlaste poole pöörduda ja küsida, kui midagi vajan (juhiseid kuhugi, kõnekaarti, toidu kohta, isegi öömaja, nagu tundub). Nii et abivalmidust jagub kuhjaga. Tegelikult on veel inimesi, kes mind on abistanud, kuid keda ma pole veel kohanudki. Eestlased CBSis, kellega ma olen suhelnud vaid virtuaalselt, nõustasid mind juba enne siiatulekut, nii et ma olen ka neile väga tänulik.
Andestage mulle, kui teie arvates kirjutan liiga pikalt. Aga see kirjutamine oli ka mulle meeldetuletuseks, millised lahedad kolm päeva mul on olnud. Pealegi, hiljem ei pruugi ma enam viitsida nii palju kirjutada, nii et üks võib ka pikemaks postituseks jääda.
[Oi, kuidas ma igatsen eesti keelt kõneleda]
Loe edasi...
Saabusin linna pilvisel kolmapäeval, 27. augustil. Eks lennukiga pilvede kohal lennates võttis päike hästi, nii et kuumasensorid mu jalgades sundisid mind katte alla tõmbama akna pealt. Allapoole pilvi jõudes oli teine lugu. Jah, ilm oli viimastel päevadel kehva, kuid see ei tohiks morjendada, eriti siis, kui oled üksi uues linnas ja nii palju on avastada. Esimesel õhtul käisin kohe üht korterit vaatamas. Tegelikult olid need hoopis kaks tuba à 10 m2, olid nad eraldi, kuid köök ja vannituba olid omaniku korteris. Korter asus kesklinnas, nii linna südames kui veel võimalik (kohe põhishoppingutänava kõrvalt ära keerata). Rent 10500 EEK/kuu. Tundus veidi kallis minu jaoks, nii et ütlesin viisakalt ära. Kuid korteriomanik ise oli väga sõbralik. Pärast mõningast jutuajamist tuli välja, et ta oli Eestis elanud mõne kuu ning see riik meeldis talle väga. Näitas isegi eesti keele õpikut, mis küll rohkem tolmu kogus. Lubas mind aidata korteri otsimisega või millegi muuga, mida mul vaja teada on, nagu nt kõnekaardid või metroo vms. Andsin talle Eesti šokolaadi, mis rõõmustas teda väga. Nimelt ma võtsin kaasa veidi Kalevi maiuseid ja kaks pudelit Vana Tallinna, et mul oleks millegiga tänada inimesi, kes mulle abiks ja sõbraks on. Ja pärast kolme päeva siin tundub, et ma ei võtnud piisavalt palju šokolaadi kaasa.
Esimene päev CBSis. Toimub väike tutvumine inimestega, kelle kõrval istutakse ja rääkima hakkab alatise naeratusega hiinapärase moega mees (kes, tuleb välja, on Singapurist). Tema on meie programmi juhataja ja tundub, et kõige coolim tüüp üldse. Siin ta ongi: http://www.ooi.dk/. Kuigi on raske aru saada, mis ta räägib, tundub ta väga tark, intelligentne ja humoorikas. Mis on ju õige õppejõu primaarsed omadused. Ta julgustab meid "make friends very fast!". Mida me kogu päeva vältel teha üritame. Kella kuuest rändame baari, et juttu jätkata. Kui muusikale lisada 50 üliõpilast väikeses baaris, siis kokku saab ühe väga lärmaka koha. Positiivne oli see, et kuna alustasime kell 6, siis kella 12ks olin juba piisavalt palju õlusid joonud ja hääle ära rääkinud, nii et sai teha varajase lõpu. Läksin läbivettinuna koju, milleks oli väike hostel CPH lennujaama kõrval. Seda pidav austraallane ja tema sõbrad pidasid seal parajasti pidu, nii et sain kiiresti kuivaks. Hostel ise on tore, palju lahedaid inimesi, kuid ikkagi oli kange kihk kolida. Aga korterit mul ikka veel ei olnud.
Järgmine päev viisime läbi H.C. Anderseni muinasjutuvõistluse. Iga grupp pidi etendama neile antud muinasjutu, muidugi rahvusvahelise ärinduse võtmes. Meie grupp ei kasutanud muid abivahendeid, kui me ise. Nii et põhimõtteliselt kirjutasime ise näidendi. 10 grupi seas jäime pärast hääletust kolmandaks. Millest on kahju, kuna esimesed kaks kohta olid auhinnalised. Kuid auhinnaks saadud lagritsalikööri pudel käis hiljem päris jõudsalt ringi, nii et kurta ei saa.
Käisime kogu kursusega paadiga CPH vaatamas. Giid rääkis ka midagi ees, isegi mikrofoniga. Aga ega üle meie tekitatud müra midagi kuulda ei olnud. Ikkagi oli meil liiga palju rääkida. Pole ka ime. Kui iga kursusekaaslasega tutvuda ja rääkida oma 10 minutit, siis matemaatiliselt läheb kogu kursuse peale aega 1290 minutit, ehk 21,5 tundi. Need tunnid pole veel täis, sest ikkagi ei ole ma tuttav vähemalt 2/3.
Üks asi, mis tundub päris uskumatu, on see, et sellel paadil sain endale kuuks ajaks korteri. Tasuta. Kuuldes minu probleemist, pakkus üks kutt mulle kuuks ajaks tuba oma korteris. Siin on 120m2 ja ta elas siiani üksi. Ma teadsin, et kui piisavalt paljudele inimestele kurta, siis kellegil ikka midagi on. Nüüdseks olen siia sisse kolinud ja muidugi andsin talle selle eest pudeli Vana Tallinnat. Kuigi tal oli sel hetkel pohmakas, oli ta tänulik. Aga sellest ei piisa kindlasti. Pean talle vast terve järgneva kuu õllet välja tegema.
Õlu siin, nagu enamus asju, on väga kallis. Hinnasildid on nagu Eestis, aga kurss on 2,1. Nii et on tõesti kallis. Aga Aldi's
t saab kuuldavasti 30 Saksa kõige odavamat pilsnerit 240 krooniga. Seda võimalust peab kasutama. Eile osteti paar kasti seda ja mindi ühte parki jooma. Siin võib avalikus kohas juua ja ka ennast kergemat moodi kergendada. Keegi ei vaata viltu, kui pargis põõsas väikest sorri lased. Kui istusime, käisid mustad ja kollased inimesed meid piilumas ja meie pudeleid ära korjamas. Sellest saan aru, aga kui nad meie prügi (pitsakarpe ja pudelikorke) ka korjama hakkasid, ei mõistnud ma enam. Ka taanlased ei osanud seletada. Võib-olla on see tänutäheks selle eest, et nad saavad pudeleid pargis joojate käest. Ja siis omakorda hoiavad pargi puhtana.Olen alati saanud taanlaste poole pöörduda ja küsida, kui midagi vajan (juhiseid kuhugi, kõnekaarti, toidu kohta, isegi öömaja, nagu tundub). Nii et abivalmidust jagub kuhjaga. Tegelikult on veel inimesi, kes mind on abistanud, kuid keda ma pole veel kohanudki. Eestlased CBSis, kellega ma olen suhelnud vaid virtuaalselt, nõustasid mind juba enne siiatulekut, nii et ma olen ka neile väga tänulik.
Andestage mulle, kui teie arvates kirjutan liiga pikalt. Aga see kirjutamine oli ka mulle meeldetuletuseks, millised lahedad kolm päeva mul on olnud. Pealegi, hiljem ei pruugi ma enam viitsida nii palju kirjutada, nii et üks võib ka pikemaks postituseks jääda.
[Oi, kuidas ma igatsen eesti keelt kõneleda]
Loe edasi...
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
