Saturday 20 December 2008

You know you've been in Denmark too long if...

You think there is no such thing as bad weather, only bad clothing.

You think its normal to pick up a girl in a pub, walk her to her bike and ride with her back home.

You think its impolite to sit next to someone in a bus if there is a bench where you can sit on your own.

You go to the supermarket and buy three good beers and 10 not too good ones.

You can open a beer bottle with almost anything.

You honestly believe that the distance between Copenhagen and Aalborg is long.

You can tell the difference between a Grøn Tuborg and a Carlsberg beer.

The first thing you do on entering a bank/post office/pharmacy etc. is to look for the queue number machine.

You accept that you will have to queue to take a queue number.

Silence is fun.

It no longer seems excessive to spend 800 kr. on alcohol in a single night.

You know that "religious holiday" means "let's get pissed".

You use "Mmmm" as conversation filler.

The word "yes" is an intake of breath.

You have only two facial expressions, smiling or blank

Traditional dinners may not necessarily mean a cooked meal.

You frown at "guest workers" who use "please" and "excuse me" for not integrating!

You will leave a pub if you can't find a seat.

Your wardrobe no longer has suits but blue shirts and mustard colored sports jackets and lots of denim.

You don't mind paying the same for a 200-metre bus ride as you do for going 10 kms.

You don't look twice at businessmen in dark suits wearing white sport socks.

You start to believe that if it weren't for Denmark's efforts, the world would probably collapse pretty soon.

You find yourself more interested in the alcohol content than the name of the wine.

It feels natural to wear sport clothes and a backpack everywhere.

You know the meaning of life has something to do with the word "hyggelig".

You are very surprised when you receive compliments about ANYTHING - including your appearance/clothing! In fact when you do, you find it suspicious and start thinking they might have ulterior motives.

You no longer offer to get the cheque on a date - for fear of physical attack from your female companion.

You find yourself lighting candles when you have guests - even if it is brightly sunny outside and 20 degrees.

You find the idea walking across the street when the light is red unforgivable, even though there are no cars in sight and it's 3am in the morning!

You consider a 6 month InterRail or Backpacking trip sufficient to "know" the world and thus proclaim Denmark to be the pinnacle of civilization. For thereafter to settle back into mediocracy, smug in the knowledge that you "braved those wild frontiers" :P

You understand that Danes aren't rude and abrupt like they may appear, just a little more reserved than most but once you gain their trust they will be your friend for life.

You accept the stereotype that Swedes are always drunk, Germans are always nude when they have sand under their feet and English speaking people tend to smile to hide confusion.

The highlight of your evening is the hotdog with remoulade or the calzone from 7/11 at the end of the night-end of the night being the arrival of the first bus in the morning!

You consider standing in the Airport Arrivals hall waving a danish flag normal and "hyggeligt"

You've become the master guru of bicycle repair

You find normal spending the whole week-end with your mates rather than with your partner

You think anyone who is not convinced any single thing in Denmark is great (but maybe the weather, ok), and the Danes the most civilized people on earth should just go home

You are sincerely unable to understand someone asking for the Strøget if the ø is hesitant, the stød isn't pronounced enough, the g not smelted into an l or if the t is heard

You know anything else than a Danish diploma cannot have any value

You say Skål at every sip because you can't find anything else to say

You don't check for other pedestrians behind you before you stop in a crowded street.

You don't really want things to go TOO well for anyone, unless they make you proud of being from Denmark.

You can say rød grød med fløde, Blåbærsyltetøj, and Angstskrig.

You are not surprised to have the closing door slam you in the face if following too closely behind somebody. Why should you hold the door for someone else?!?

You know the rules of handball!

You think its okay to walk away from a conversation without excusing yourself

You, every time you're in an awkward silence, have the urge to say "jo-jooooo..."

You consider spending more than 30 minutes on a bike and/or bus/train to get to school totally normal

You can't remember what a party without alcohol is like

You no longer have the urge to stand up and dance at a club or a party until you have consumed large amounts of alcohol

You have given up all hope of finding any logic in the pronunciation of the Danish language

You feel comfortable laughing at jokes about Swedes

You find the idea that somewhere in the world there are "no-smoking" signs in restaurants, train stations, etc, foreign

You think it is interesting to discuss the pronunciation of the words håndklæde (towel), hindbær (raspberries), sort (black) and hjort (deer)

You think it's perfectly fine too steal a bike if you're drunk enough

You think it is normal being paid 90 kr. a hour for working at a supermarket

You only refer football clubs by their initials

You hate everyone from the other side of Bæltet

You can bakke snagvendt (altså snakke bagvendt)

You have completely forgotten the concept of twist-off bottle caps

Tipping waiters/barstaff/taxi drivers seems overly gratuitous

You have forgotten the meaning of the word "gratuitous"

You complain about only having 5 weeks of vacation a year

You no longer notice the noxious gasses given off by the cheese in your fridge

You no longer notice all the windmills

You think it normal for there to be over 10 political parties to choose from

You for that matter, think it normal for 'Venstre' ("left") to be a right-wing party

You know your teacher, doctor and/or in-laws by their first names

You like to think the fact that the Queen is a chain-smoker makes her 'down-to-earth'

When making a right-hand turn while driving, you habitually check over your shoulder for bicyclists

You find yourself reading the subtitles even when watching something in English

You no longer consider joining Scouts to be completely geeky

You have given up trying to find a radio station with good music

You buy a hot dog with a credit card

You find it normal that shops close earlier on weekends

You have an insurance on your bike

You trash any leftovers

You answer calls by saying your name (which confuses people abroad)

You start to MISS an openly corrupt government

You take your wallet to a private party

You pack your own groceries

You consider it a BAD idea unless it was agreed upon by the "group"

You never say "Thank You" to the bus driver for driving you all around the city

You no longer find this list funny - just painfully true!

http://www.facebook.com/home.php#/group.php?gid=4489235300
Loe edasi...

Tuesday 16 December 2008

Home, Sweet Home


Mitte, et Taanis ennast koduselt ei tundnuks. Otse vastupidi. Kopenhaagenis on midagi, mis teeb selle väga koduseks. Kuid olen nüüd tagasi Eestis ja siinsed lõhnad, sõbrad ja lumi on teistsugused kui seal. Võib siis öelda, et mul on kaks kodu, nüüd olen jõudnud oma esialgsesse kodusse ja esimene kodu tekitab rohkem äratundmisrõõmu kui teine.
Loe edasi...

Saturday 13 December 2008

Julefrokost - of the Table, the Mood and the Afro

Reedel Kopenhaagenis oli meil kursuse jõulupidu, mida sealmaal tuntakse kui "Julefrokost" ("jõululõuna"). Toimus see hästipeidetud kohas CPH äärelinnas. Pool tundi metrooga ja teine pool tundi otsimist. Isegi kui aadressi kätte leidsime, siis ei olnud seal ühtegi maja, mis baari meenutaks. Lõpuks nägin mina, meie vapper kaaslane Teravsilm, Heinekeni silti, mis reetis õige koha kätte.

Edasi läks nagu ette võiks kujutada: südikad vestlused, hullud peomängud, õlu, akvavit, jõululaud. Jõulupuhvetis püüti olla eht-taanilikud. Taani jõululaud koosneb siis järgnevaist. Esimene ring oli lihtsalt sai, leib (Taanis on samuti musta täisetera rukkileiba), lõhe ja marineeritud kala. Taanipärane tundus sealt vaid remoulade, mille üle oldi (arvestan tooni järgi, kuidas nad "remulaad" ütlevad) millegipärast väga uhked. Minu arvates põhjuseta. Aga ega neile ka kama ei meeldiks. Veidi teemalt kõrvale minnes, andsin ühele itaallannale, ühele sakslannale ja ühele rootslannale kama proovida. Segasin selle keefiri ja veidi suhkruga. Sakslannale meeldis isegi väga, itaallanna kiitis ka või oli lihtsalt väga viisakas ja rootslanna kortsutas kulmu ja vintsutas nina, öeldes, et struktuur on vale. Küll aga läks Vana Tallinn kõigile peale. Pole väga midagi imestada, sest kuigi ta on magus, siis on ta väikeseks napsiks väga mõnus võtta. Negatiivsemat tagasisidet sain ma inimestelt, kes on harjunud napsijooke pudeliga jooma. Kalja ma ei julge pakkuda.

Teiseks käiguks pakuti seapraadi, frikadelle, kartulisalatit (mitte meile omane, vaid kartuliviilud kastmes), ciabattat (taanipärast???). Aga selline peakski siis üks Taani jõululaud olema. Magustoiduks oli mingi vahukoorekreem. Seal pidi sees olema terve mandel, mille leidja saab auhinna. Vaatasin seda kreemi ja see oli mandlitega ääristatud. Küll aga poolikud mandlid. See on siis pool auhinda? Kreem ei läinud selleks ajaks enam väga sisse, isegi mitte kirsikastmega.

Õhtu jooksul sain lisaks Taani jõulumenüüle teada teiste inimeste kogemustest, et nätsu on väga raske püksimööda ja särgi alt üles viia, veelgi raskem on kaks tampooni suus pudel õlut juua ja et Gloria Gaynor on ikka veel IN. Kuigi viimane on üks viiest põhjusest, miks minu meeskond laulutundmisvõistluse kinni pani.

Jõululõuna-õhtut jäi tähistama veel üks lõbus seik. Sain teada, kus on Kopenhaagenis "hästi päevitunud inimeste" klubi. See on koht nimega Afrodisiac. Üritasin sinna sisse saada ja see oleks ka õnnestunud, kui mul sellest kohast ennem villand poleks hakanud, kui pileti ostsin. Rahvast oli vähevõitu ja olemasolev kontingent oli noor ja must. Sellest poleks midagi, mina armastan kõiki inimesi, aga mul oli tunne, et ma ei kuulu sinna. Olin kõige valgem kutt terves klubis, poolpikkade juuste ja ülikonnaga. Tunnet süvendas veel see, kui kaks tursket musta turvameest mind läbi otsisid ja üks küsis: "Y'know this ain't a techno party, right?" Sest valge mees käib ju ainult tehnopidudel, eks ole! Mul ei jäänud muud üle, kui ainult naerda.

Lõpetuseks pean mainima, et saalihokitrenni ajad on väga osavalt pandud laupäeval kella kümneks hommikul...
Loe edasi...

Sunday 30 November 2008

The Best among Swedes

See oli vist nädal tagasi, kui käisin Riigi Kunstimuuseumis kontserdil. Peaesineja oli Josè Gonzàlez Rootsist. See oli väga populaarne kontsert, kuna 1) see toimus kunstimuuseumis, 2) see oli Josè Gonzàlez ja 3) see oli tasuta. Seetõttu üritasime varakult kohal olla. Jõudsimegi 10 minutit enne ürituse algust kohale. Uksed olid lukus, mistõttu oli sissekäigutrepil oma 1000 inimest. Ootamine ei olnud väga tüütu, kuna ootajatele organiseeriti väike meelelahutus, mis kujutas endast lendavat teerulli. See tähendas siis, et teerull sõitis ringiratast ja teisele poole keskmist sammast oli kinnitatud vasturaskused. Mingi aja pärast, kui kiirus oli piisav, tõusis teerull õhku. Seda on veidi raske ette kujutada, mistõttu lisasin paremale pildi. Huvitav kunst, mida siin tehakse.

Millegipärast lasti enne Josè lavaletulekut muusikat, mida saab vist nautida ainult siis, kui oled fänn või väike tablett keele all. Psühhedeeliline elektroonika ütleks selle kohta, või midagi sellist. Igatahes ajas see kontserdisaalist välja. Käisime käimasolevaid kunstinäitusi vaatamas. Selle nimi on Reality Check ja mõte on siis inimesi maa peale tagasi tuua. Mõned asjad olid päris realistlikud, enamik asju vajas rohkem keskendumist, et selles kunstis mõtet leida. Eks ole suurem osa ideid juba teostatud, mistõttu kunstnikud teevad üha mõistetatumaid taieseid. Pealkirjad ei aidanud ka eriti. Näiteks oli ühtede oranžide kardinate kõrval tekst "Curtains made from the bras of Carol's mother" või midagi sellist. Ja tegemist oli kõige tavalisemate polüesterkardinatega.

Josè tulek oli täielik teemavahetus võrreldes eelnevaga. Nüüd tuli lavale habemega latiino-rootslane, kitarr kaelas ja laulis südantlõhestavaid kitarrimeloodiaid. Mulle meeldis eriti tema Teardropi kaver, aga Heartbeats on ka tuntud ja hea lugu. Võite lisaks uurida tema veebisaiti. Sealt leiab muusikale saateks ka tema videosid.
Loe edasi...

Saturday 29 November 2008

The Best among Danes

Käisin eile klubis ja mängis Taani parim DJ - Trentemøller. Kusjuures tema oligi põhjus, miks üldse kodust välja läksin. Tahtsin teda kuulama minna juba kultuuriöö ajal, kuid siis oli uks 15 minutit pärast algust suletud inimeste hulga tõttu ning tookord jäi ära. Kuulsin tema kohta ühtteist head ning ka myspace'is olev muusikasampler ei olnud paha. Tema puldisoleku aeg oli meeldiv vaheldus tavapärasele klubimürale (mõtlen monotoonset ümps-ümps-ümpsi). Ta võttis klubilood ja andis neile isegi meloodia ja muid huvitavaid nüansse. Nii et DJ kohta kindlasti üks minu kõigi aegade lemmikuid.

Kuulsin täna hommikul hommikust linnulaulu. Paistab, et kevad on jälle tulnud. Väljas on üsna soe ka. See on mõneti ka loogiline, kui nüüd mõelda. Sügis tuli siin oktoobris, jõulud olid 7. novembril ja seega on aeg kevadeks küps.

Tagasitulles sattusin veel ühe huvitava fenomeni peale. Nägin, et üks auto seisis täpselt ristmiku keskel. Arvasin, et on korraks peatunud, kuid tuled olid maas ja mootor seisis. Uurisin ja autos ei olnud kedagi. Paistab, et ta oli lihtsalt maha jäetud keset ristmikku, isegi uksed olid lahti jäetud. Läheduses ei olnud kedagi. Üldse oli kõik ümberringi vaikne ja üksildane. Tekkis veidi õudne tunne, nagu oleks see stseen post-apokalüptilisest filmist, kus kogu inimkond on jäljetult kadunud. Mind valdas kõhedus.
Loe edasi...

Friday 28 November 2008

Non-Danes from Copenhagen Take Sweden by Storm


Pealkiri kõlab uudisena, aga uudis see siiski ei ole. Nimelt sai sõpradega vahepeal Rootsis käidud. Kuna Rootsi-Taani koostöö sujub hästi, siis on siin võimalik endale soetada üsna soodne kahepäevapilet piiramatus koguses rongisõidule Öresundi piirkonnas, mis hõlmab Taani Kopenhaageni ümbrust kuni üles Helsingørini ja Rootsis Malmöst Helsingborini. Rannikualad, ühesõnaga.

Niisiis, mina, Jonathan (SWE) ja Manuel (GER) läksime Rootsit avastama. Minule on Edela-Rootsi avastamata maa, Manuel pole üldse Rootsis käinud. Jonathanile oli see kodumaa, kuid Stockholmist pärinevana oli ka tal uudistamist palju. Kõigepealt võtsime käsile Taani osa. Sõitsime rongiga põhja Helsingöri, mis on väike vana sadamalinn. Põhivaatamisväärsus on Taani paremuselt teine loss, millele tegime ringi peale. Holger Danske magab seal. Muidu oli Helsingøri väga armas linn, vanade väikeste majadega, kuid ta on väga väike ja unine. Siiski, linnas asuv "Taani vanim pagar" oli arvatavasti ka Taani parim pagar. Mina ei imestanud, et ta ikka töötab.

Pileti hinna (159 DKK) sees oli lisaks rongisõidule ka praam üle väina Helsingborgi. Helsingborg on suurem linn, aga see, mis vaatamist väärt oli, sai ka kahe tunniga ära vaadatud. Kuna see oli meil ühepäevareis, siis ehk kiirustasime ka veidi. Aga käisime ära Rootsi oma burgeriketis - MAX Burgers. See oli veidi parem kui McDonald's, kuna toit nägi välja, nagu oleks ta päris. Ja maitse ei olnud ka kummi. Iga menüü juures oli CO2 hulk, mida selle eine tegemisel õhku lastakse. Lubadus keti poolt oli, et iga kilo korvatakse. Ühe MAX eine tegemisel emiteeritakse näiteks 5+ kg CO2.

Helsingborgi suurim vaatamisväärsus on Kjärnan, mis on oma 100 m kõrge tornlinnus. Lihtsalt üks suur ristkülik keset mäge, mida kasutati omal ajal üle lahe Helsingøri poole piilumiseks, et kas taanlased midagi kavalat ei plaani. Ja kui plaanisid, siis oli tornlinnuses hea peitu pugeda ning vibude ja ambudega tuld anda. Kuigi väga palju laskeavasid seal küll ei olnud. Üldse tundus kogu torn väga üksluine. Vaade aga oli hea ülevalt.

Lund, mis oli meie järgmine peatuspunkt, sai üsna põgusalt üle vaadatud, kuna ega seal peale üsna suure ülikooli midagi muud ei ole. Peatusime seal tegelikult vaid selleks, et Jonathani sõnul olid seal ühes pagaritöökojas ühed hõrgutised, mida kindlasti pidi proovima. Nende "neegripallide" konfeterii oli aga kahjuks oma uksed sulgenud.

Malmö, mis on üks Rootsi suuremaid linnu, sai ka ära kaetud. Rootsi kõige kõrgem ehitis, Pöörlev Torso, asub Malmös ja muidugi pidime ka ise selle ime tunnistajaks olema. Oli küll peadpööritavalt kõrge Skandinaaviamaade kohta, kuid asus täielikus üksinduses Malmö äärelinnas poolsaare peal. Eks vaade üle lahe Kopenhaagenile tegi korterid seal seetõttu veel hinnalisemaks, kuna ei olnud teist nii kõrget ehitist seda segamas. Küll aga oli Torso läheduses küllap vist rikaste linnaosa, sest seal paiknesid küllaltki eripärase arhitektuuriga ja väga korrashoitud ümbrusega majad. Üldmulje majadest meenutas üksteise otsa visatud kaste. Poolsaare peal oli aga kai "to die for". Kui tuul välja arvata, siis on see arvatavasti üks parimaid kohti kogu Rootsis, kus elada. Stiilsed majad, mõnus ümbruskond, kai, rand, jahisadam, päike, meri, vaade merele vastu päikeseloojangut. Kuid sellegipoolest, sall ja tuulejope kuluvad ära siin elades. Lugesin, et Zlatan Ibrahimovic ostis endale Malmösse 49 miljoni SEKi eest maja. Ma ei imesta, kui see siinkandis on.

Kuna piletid kehtisid kaks päeva, siis võtsin Jonathani käest pileti ja käisime sama ringi järgmine päev mu isaga, ainult teises suunas. Käidud radu uuesti käies märkad imelisi asju, mis esimese korraga tähelepanuta jäid. Ma ei ütleks, et sama reisi tehes kuidagiviisi kordamise tunne tekkis. Pigem jälgisin, mis minu jaoks varem peitu jäi ja uurisin asju, mis varem uurimata jäid. Käisime isaga Helsingborgi kirikus. Seal oli parajasti kontsert käimas. Mängiti Arvo Pärti sümfooniaid.

Huvilised leiavad kõik pildid siit.
Loe edasi...

Sunday 23 November 2008

Winter Wonderland

Siin tuli lumi maha. Ja kui juba sadama hakkas, siis sadas korralikult. Ma kuulsin, et ka Eestis on praegu lood niiviisi, et ei tea, kuhu kogu see lumi panna. Siin nii hull ei ole, lihtsalt reedel oli väga tihe lumesadu. Ja kuidas ma seda nautisin. Sügisel hirmutati mind juttudega, et talved Taanis on tuule ja vihma segune õudusunenägu. Tol ajal see ka nii oli, aga loodan, et need õrnad miinuskraadid jäävad ja maa jääb valgeks. Või vähemalt autode katused. Tänavate valgestamiseks tuleb veidi rohkem pingutada.

Lumega on aga see mure, et mida rohkem seda on, seda kasutumaks muutub mu jalgratas. Praegu leiab veel käidud radasid, kus ratas leiab asfalti, kuid päev pärast lumetormi oli minu ümbruskonnas üsna ohtlik sõita. Minu maanteeslickidega ei ole haarduvus jää peal just kõige parem. Veel üks ekstreem on sõita lumesajus. Kõndida paksude lumeräitsakate all on küll väga ilus ja romantiline ja muud ilusad sõnad, kuid rattaga sõita ma ei soovitaks. Kui sõidu eesmärgiks pole valge esikülg, lund täis silmad ja mäng eluga. Lumesajus sõitmine tekitab efekti, nagu oleks väljas tugev lumetorm, kuna piisavalt kiiresti sõites sõidad nagu läbi lumemüüri. Silmadesse tungiv lumi on piisavalt ärritav, et enda ette väga ei näe, rääkimata autode jälgimisest mõlemale poole kõrvale. Valisin kojusõiduks aga kõige tühjemad ja laiemad tänavad, mis sain ja kõik sujus. Soovitan aga jalutamist rattasõidule.

Eestis rattaga sõitjaid sellise lumega kindlasti ei näe. Pigem vaadatakse neile viltu. Siin aga teised olud ja teised kombed. Edu teile lumetormiga! Loodan, et minu tuleku ajaks on asi lahenenud ja lennukitel lastakse 15. detsembril maanduda.
Loe edasi...

Thursday 20 November 2008

The Inside Job

Kaks posti tagasi kirjutasin Taani efektiivsusest ja sellest, et Taani Pank ei saa kuidagi mu pangakaardiga hakkama. Sain eile oma pangakaardi lõpuks kätte (20. päeval pärast taotlemist). See aga ei tähenda, et ma seda kasutama saan hakata. Kaardiga oli kaasas kiri "Kolme päeva pärast saadetakse Teile PIN-kood". Nii et kaart on mul olemas, kuid ainult ilustuseks laua peal.

Mõtlesin asja kätte võtta. Kandideerin sama panga "Internal Consultancy" osakonda töökohale. Osakonna põhimõte on protsesside optimeerimine, et panga klientidele pakkuda võimalikult kiiret ja kvaliteetset teenust. Täpselt nagu rusikas silmaauku. Kui kõik hästi läheb, siis kuue kuu pärast ei pea enam keegi minu piinasid üle elama. Pöial pihku!
Loe edasi...

Wednesday 12 November 2008

The Western View on Matters in Estonia

Tahaksin tuua sisse väikese kõrvalepõike Eesti asjadesse
http://www.economist.com/daily/news/displaystory.cfm?story_id=12581719&fsrc=nwl

Lääne ajakirjaniku vaade asjadele Eestis. Ambitsioonikas eesmärk, aga ta räägib ka kõigest. See võtab natuke võlu ära artikli üldmuljest. Mis on selle eesmärk? Küllap informeerida, mis Eestis toimub.

Kommentaarid artiklile on, nagu üks kommentaatoritest mainis, "täpsed koopiad kommentaaridest, mis olid Economisti Taiwani-artikli all Taiwani-Hiina suhetest."

Kuna ka mul on hetkel läänelik vaade asjadele, siis kommentaarid on teretulnud. Kas asjad on nii hullud või hullemad? Mis on praegu Eesti inimeste keelel ja meelel? Kas Gruusia asi on juba vana uudis ja nüüd ollakse Shaakashvili suhtes kriitilisemad? Kas Venemaa ähvardab Eestit sõjaga või on asjad lihtsalt samaviisi, nagu alati? Kuidas on Venemaa käitumine mõjutatud sellest, et praegune hinnalangus maailma maavarade turul tähendab praktiliselt Venemaa ekspordi, ja sellega sissetuleku, langust 50%? Kuidas ta saakski praegu midagi teha, kui vene rubla on kokkuvarisemise äärel?
Loe edasi...

The Proud Owner of... an Internet Connection

Pärast nädalat aega telefonikõnesid ja paari nädala pikkust ooteaega, sain endale lõpuks interneti koju. Milline rõõm nii lihtsast asjast! Alguses küsisin siinselt suurimalt kompaniilt, TDC'lt ühenduse kohta, mille peale nemad ütlesid, et saab küll, aga 950 DKK eest panevad mulle telefoniliini sisse. Kuna korteri omanikul oli siin just internet sees, enne kui ta välja kolis, ja seinas on telefonipistik, millel peal kiri 'TDC', siis sellega ma rahul ei olnud. Omanik helistas ka, rääkis nendega inimese moodi Taani keeles, aga nad ei jätnud jonni. Siis proovisin paari meiliga kätte saada paari teist odavamat pakkujat. Ei õnnestunud. Kirjad saadi kätte, aga ei vastatud. Siis helistasin Cybercity'sse ja 2-4 nädalasest ooteperioodist tuli mul õnneks oodata vaid minimaalsed 2 nädalat. Aga aega võttis küll. Ja 950 DKK vähemalt säästsin.

Teine probleem on mul pangakontoga. Kui Eestis saab pangakonto kätte poole tunniga ja samas kohapeal ka internetipanga paroolikaardi, mõne päeva pärast ka pangakaardi, siis siin võtab see protsess aega nädalaid. Jah, nädalaid! Kõigepealt peab sul kindlasti olema Taani isikukood, mis on põhjus, miks ma Taani pangakontot varem ei teinud (nimelt pidin registreerimist 5 nädalat ootama). Siis tuleb panka minna ja öelda, et tahad pangakonto avada. Sinu andmed pandakse kirja ja pangakonto andmed saadetakse postiga. Aga pärast viiepäevast ootamist sain ma alles lepingu, mille pidin allkirjastama ja tagasi saatma. Nüüd ootan juba kaheteistkümnendat päeva oma pangakaarti ja netiparoole, et ma saaks lõpuks oma üüri üle kanda.

Eks 3%-se töötuse määraga ole riigil raske...
Loe edasi...

Sunday 9 November 2008

J-Dag: The United Nations

Tuborgi jõuluõlle brändivärv on sinine, umbes nagu sinine talveöö. Tuleb välja, et J-Dag, ehk jõuluõlle tuleku päev ei ole midagi muud kui sinised jõulud. Mitte segi ajada nääridega, J-Dag on rohkem kommerts. Asi nägi siis välja nii, et sõitsid Tuborgi rekkad baarist baari ja kui tagumine luuk avanes, voolas kastist oma kümmekond sinistes kuubedes päkapikku välja, kes jagasid tasuta jõuluõlu ja muud pudipadi, et oleks kindel, et Tuborgi nimi oleks sel õhtul iga pidulise suus. Tants ja trall hommikuni, enamasti jõuluviiside ja õllelaulude saatel. Ja kogu see aeg mõtlesin, et "tore küll, aga on 7. november, inimesed". See on vara, aga kui nüüd teise kandi pealt mõelda, siis õllekultuur on suur osa taanlusest ja Tuborgi jõuluõlle väljatulek on ehtne näide sellest kultuurist. See ei ole midagi muud, kui hea peokontseptsioon, mis ühendab kõik taanlased ühe sinise mütsi alla. Ja minu jaoks ei olnud tähtis mitte kogu tarbimiskultuur, mis selles sündmuses peitus, vaid see ühendustunne läbi ühe rahvussündmuse. Unustatakse mured ja nauditakse üksteise seltskonda läbi mingi väljenduse. Ja eks see olegi kõigi pühade mõte.

Jõuluõlle ei ole mitte porter, nagu meil tavaline on, vaid lihtsalt veidi-veidi vürtsitatud pilsner. Ei midagi erilist õlles otseselt.
Loe edasi...

Friday 7 November 2008

J-Dag

Jõulud tulevad üha lähemale, tunnen. Tunnen ennast rumalana, et sellest novembri alguses räägin, aga mis teha - Jõulud on õhus. Reklaamid, mida kilode kaupa tuleb, sisaldavad üha rohkem ja rohkem dekoratsioonide ja jõulukinkide kuulutusi. Raske on kõike seda sära mitte märgata. Ka ilmad muutuvad järjest külmemaks ja märjemaks - veel üks Taani jõulu eripära. Mu vana korterikaaslane läheb täna ühele soodusmüügile, et jõulukingid varakult ära osta. Ütles, et see aasta tegutseb ta varakult, kuna ta vihkab jõuluostusaginat. Saan tast aru.

Täna on Tuborgi jõuluõlle avamine. See on traditsioon ja ehk sama suur üritus nagu jõulud ise. See tähendab, et kõik tulevad tänavate peale ja baaridesse ning kell 21.00 sõidavad autod kohale, et baarid ja tänavad õllega täita. 21-22 peaks õlu isegi tasuta olema. Siis pole ime, et kõigil hea meel on "J-Dag" üle. Kaen selle suursündmuse ka ise üle. Vaatame, millest kogu see melu...
Loe edasi...

Sunday 2 November 2008

Minu uus veebisait: http://www.e-sko.com.

Sko on siis taani keeles 'jalats' ja ma oskan ainult arvata, et 'e' seal ees tähistab elektroonilist. Saapad Simsidele! (Mitte segi ajada Siimudega, kes asetsevad pärismaailmas ja räägivad päriskeelt.)
Loe edasi...

Monday 27 October 2008

The Outside View

Kuna hetkel on tegemist rohkem kui küllaga, siis annan võimaluse külaliskommentaatorile väljendada oma vaateid siinsele elule. Persoon nimega Ain käis Kopenhaagenis, tõi šokolaadi ja Vana Tallinnat ning kaes oma silmaga üle, kuidas olud siinmail on. Laenasin oma isale sõbra käest ratta, saatsin ta üksi Kopenhaageni peale ja sai ka tasuta Rootsi käidud. Kuidas tekkinud mõtted paberil välja näevad, saate lugeda järgnevalt.

"Siim elab väga heades tingimustes. Korter on avar, puhas ja hästi sisustatud. Ümbruskond on väärikas: viilkatustega majad ja aiad, korrastatud haljastuselapid, hekid ja tänavaääred (ka korrusmajade ümber). Muidugi oleks selle raha eest Eestis saanud veelgi kuninglikumas korteris elada ... Aga nüüd on selle raha sees ka vähemalt Kopenhaagen, selle lähiümbrus ja palju unistusi.

Siim pole seni kirjutanud oma kahtedest magistrikursustest Kopenhaagenis. Avan veidi tausta. Kui ülikooli ruumides olid nt pühapäevasel päeval pea kõik töökohad tihedalt tudengeid täis, kes arvatavasti tegelesid õppimisega, siis Siim, kes eelmisel päeval oli pikalt mööda maid ja merd ringi liikunud, tegeles kolm päeva järjest asjasaabunud külalisega Eestist. (Kes Siimule külla läheb, saab külalislahkust ilmselt ka ise kogeda. Aga ka seda, et pühapäeval veedab Siim 4 tundi saalihokit mängides. Mulle mängis see kätte võimaluse iseseisvalt näha mitmeid linnaparkisid, nautida pühapäevast linnarahu ja oktoobripäikese paistet, teha rattasõit mööda lähipiirkonna kvartaleid ja viibida lühikest aega kesklinnas.) Umbes nii palju ma mäletan tema õpingutest.

Jalgratas on üks õige liikumisvahend sealsetes oludes. Ja ongi nii, et 15-20 minutiga jõuab kaugele, kesklinna näiteks. Siimu jalgrattaost on tublisti parandanud tema elujärge. Hea on selles suures linnas liikuda kohati kiiremini kui sõiduautod, püüda püsida fooride rohelises laines ja kohalikega foorist foorini "võidu" sõita. Kuigi füüsisest piisaks, jääb võit ikka kohalikele neidudele, sest nad on sõidult ratsionaalsemad ning stardivad varakult ja enesekindlalt juba punasega. Kuid seda kaugeltki mitte iga ristmiku peal. Mingi erinevus nendel ristmikel on, mida ise, rattasõidu edust veidi ähmis olles, algul ei märka.

Pühapäev on puhkuseks. Taanlased töötavad terve nädala selleks, et koguneda pühapäeval koos lastega loomaia väravasse järjekorda. Keda parajasti loomaaia väravas ei ole, need kas jooksevad olematuid kilosid maha või sõidavad ratastel/jalutavad koos lastega linnas ringi. Suletud asutused ja kauplused on reegel, erandeid on imevähe. Tundub, et paljudel inimestel on pühapäeval lihtsalt lahe olla. Välja arvatud sellel süsimusta nahaga mehel, kellele ma kaupluses paki mahla eest 500lise rahaühiku ulatasin.

Nii palju pearätte ja ka siseruumides lohmakaid mantleid kandvaid naisi näha (nii heledama kui musta näonahaga naisi), see vajab harjumist.

Ümbruskonna linnad on hästi valgustatud ja õhtuti väga rahvarohked. Samas lähedal leidub palju esmapilgul rahulikke, vaikseid ja valgustatud kõrvalisi kohti rohkete vaatamisväärsustega. Turisti pilgu järgi hinnates on kõik kõige paremas korras. Ei tea, pole kohalik.

Reis oli mulle mitmes mõttes oluline. Ja turistina ringi liikudes sain rohkem, kui oskasin soovida. Reisimuljetest ei võta ma siinkohal pikemalt kirjutada. Reis on sedakorda jäänud meenutuseks.

Üks mõte selle trepi kohta Siimu blogilehel. Lisaks sellele, et fotol olev trepp ka reaalselt olemas on, on siin tegemist Siimu poolt väga hästi tabatud sümboliga. Pärast trepist üles jõudmist, seal üleval ringi vaatamist ja ennast Kopenhaagenist lahkuma sättides muutus pilt mulle veelgi kõnekamaks."
Loe edasi...

Saturday 25 October 2008

I'm Really CPH-ish Now

Eile oli sündmusterohke õhtu. Algas jälle mõnusa õhtusöögiga, kartuligratään ja jäätis. Seejärel sõitsin rattaga linna ühele sünnipäevale. See oli väga mõnusas kohas - päeval on koht riidepood, õhtul muudeti see aga lokaaliks, DJ ja baarmenidega, pehmete diivanite ja 20-krooniste kokteilidega. Asi ideaalne. Ka päeval on poes väike baarilett, kust saab tellida smuutisid ja mahla, kuid mulle väga meeldis peokoha kontseptsioon, millega sünnipäevalaps sai minu silmis plusspunkte loomingulisuse eest. Kindlasti üks meeldejäävamaid sünnipäevi.

Päris kordaminekuks ma eilset õhtut siiski ei nimetaks. Nüüd tuleme selle juurde, miks ma olen nüüd rohkem kopenhaagenlane kui varem - olen mängus sees. Mäng on järgmine: Kopenhaagenlane ostab ratta, mis on tema sissemakse mängus osalemiseks. Kui sissemakse on tehtud, üritab ta seda võimalikult kaua hoida, enne kui see ära varastatakse. Minu rekord - 1 kuu ja 1 nädal. Päris lõbus oli. Nüüd on mängijal võimalus kas teha uus sissemakse või leida mõne teise mängija mänguvahend. Ratta mittelukustamine on märk sellest, et mängija on mänguvalmis. Kui ratas on lukus, siis tähendab see, et mängija ei soovi hetkel mängus osaleda. Kui varastatakse lukus ratas, siis on võtjateks kasumit otsivad isikud, kes arvatavasti värvivad ratta üle ja müüvad maha. Need ei ole mängijad, kuna nad ei mängi reeglite järgi. Igatahes, kui mängija, kes on sissemaksest ilma, leiab lukustamata ratta, siis ta saab edasi mängida.

See mäng ei ole ainult Kopenhaagenile omane. Asi on veel hullem Tokyos, kus inimesed võtavad iga hommik uue ratta, et tööle sõita ja samamoodi tagasi. Loomulikult ei lukustata võetud ratas, kuna puudub võti lukule, mis ratta küljes on. Nii et mäng käib edasi lõpmatus ringis. Arvatavasti unustasin ma ratta lukustada või ei lukustanud korralikult (ei lükanud piisavalt tugevalt lukku, mistõttu lukukeel hüppas välja). Usun, et oli minu süü, kuna see nüüd selline ratas küll ei olnud, mida keegi võtaks lukustatult. Nii, nüüd, kui ma olen mängus, pean otsustama, kas teha uus sissemakse või jätkata mänguga. Ühest küljest, see on ju kombeks. Teisest küljest... on kõik teised küljed, miks seda ei peaks tegema. Mida teeksite teie? Kas lõpetada nõiaring või veenda ennast, et ma ei saa seda lõpetada ja mõelda printsiibile: "When in Rome, do as the Romans do".
Loe edasi...

Thursday 16 October 2008

Culture Night in Copenhagen

Reede õhtul ja öösel vallutas Kopenhaageni meeletu kultuurilaviin, mis levis üle linna. Tegemist oli kultuuriööga. Kultuuriöö siinses mõttes on väga suur üritus. Kogu linn oli täis inimesi rinnamärkidega, mis maksid 150 EEK ja tagasid sissepääsu kõikidesse sündmusega seotud asutustesse ja tasuta sõidu busside ja rongidega. Üldiselt väga kasulik pilet. Käisin ka ise seda kultuuri kaemas ja ausalt öelda olin üllatunud, kui palju inimesi seda külastas. Siin on kirjas, et mainitud rinnamärgi ostis tervelt 60,000 inimest, lisaks inimesed, kes nautisid tasuta melu kesklinnas ja need, kes arvasid, et maksavad parem 20 EEK igal pool kohapeal sissepääsu eest.

Sündmusi oli linnas rohkem, kui siinolev ruum võimaldab nimetada. Ma ise käisin Taani disainimuuseumis taani praktikalist minimalismi kaemas ja kuulamas, mis Taani parimad DJd suudavad plaadimasinast välja keerutada. Lisaks nägin kesklinnas mitut kontserti, südaööni avatud kaupluseid ja kaupluste aknal elus modelle, käisin kirikus südaöisel missal, mis oli veelgi igavam, arvestades seda, et ma nende Taani keelest midagi aru ei saanud (ega saanud ka minu kõrval istuv rootslanna). Lisaks käisin Snöleopardeni kontserdil. Snöleoparden on kahe-mehe-kultusbänd, kes, nagu välja tuli, teevad vanal vaibal istudes rahulikku muusikat biitide, kitarri ja vana kraanikausiga, ning näevad välja, nagu nad teeksid väga palju kanepit ja neil pole ühtegi muret, kaasa arvatud oma välimuse pärast.

Muuseas käisin ka baaris, millel on lae asemel õlgkatus ja põrandal liiv, kuid see ei olnud osa kultuuriööst, vaid mulle lihtsalt meeldib see koht. Väga õdus. Võib öelda, et see oli osa kariibi kultuurist kultuuriööl. Mainimata üldist atmosfääri, mis linnas valitses, kaasa arvatud küünaldatud tänavaid ja muuseumist kostvat saksofonimuusikat, oli väga mõnus õhtu ja hea meelega soovitan Kopenhaageni kultuuriööd kõigile, kes selle toimumise ajal siin ümbruses leiduvad. Järgmine kord vist järgmine aasta sügisel.

Fotosid mainitud sündmusest leiab siit. User: woco; Pass: woco.
Loe edasi...

Tuesday 14 October 2008

B-day Galore

Nagu mõned teist ehk juba teavad, siis eile oli mul sünnipäev. Kuna Maria kolis pühapäeval ka lõplikult sisse, siis otsustasime korraldada väikese koosolemise, kaks ühe hoobiga - soolaleivapidu ja sünnipäev. Nojah, mis meie siin ikka korraldasime, mina korraldasin, mina küpsetasin õhtusöögi, mina kutsusin inimesed ja mina koristasin :) Kõik on aus.
Eilne päev möödus tegelikult väga meeldivalt. Olgugi sünnipäev inimeste väljamõeldis, kuid tore on, kui üks päev aastas kõik sõbrad (nii vanad kui uued kui tuttuued) sind meeles peavad. Korra aastas võib lubada endale seda luksust, et oled kõigil meeles ja naudid seda tunnet. Selle pärast olen tänulik sõpradele ja üritan samaga vastata (alati).

Lisaks sellele, et eile oli meeldiv päev, oli ka imeilus päev. Nagu ka täna. Päikesepaisteline, rahulik, soe päev ja õhtu. Võibolla see soe õhtu oli süüdi selles, et jälle tuli hommikune leht enne, kui viimased külalised olid läinud. See on alati parim märk sellest, et külalised on liiga kauaks jäänud. Kuid sellegipoolest ma kedagi ära ei ajanud ja ausalt öelda, sisimas ei tahtnudki.

Kogu õhtu möödus väga õdusalt (taani, ja muudes skand. keeltes 'hyggelig') ja sõbralikult. Tegin kartuleid rootsi moodi (hasselbakken) ja veidi hõrku kana mehhiko kastmes ja õhtustasin oma 5 parima sõbraga Kopenhaagenist. Väga hygge! Ja väga maitsev! Mul on tunne, et kokku oli lõpuks kuskil 25 inimest. Kuidas nad ära mahtusid, ei tea. Ju siis ongi mul piisavalt suur korter. Muidugi, alati oli 8-10 inimest rõdul, mis mõjus magnetina nii suitsetajatele kui mittesuitsetajatele. Jällegi sooja õhtu kaela.

Sain väga... huvitavaid kingitusi. Õigesse kohta läksid lauajalgpallilaud ja minu esimene potilill, muidugi ka õunastruudel, mis oli väga maitsev. Ka laimirohelisel potilusikal on sümboolne väärtus, nagu ka küünelakiga soovidega kaunistatud küünaldel ja paberisse riietatud lehmal. Rääkimata sellest, et nüüd on mul terve ülejäänud aasta veinivaru kodus.

Kokkuvõttes võib kindlasti öelda, et eilne päev ja õhtu läksid korda. Tänan kõiki sõpru siin ja kaugel!
Loe edasi...

Thursday 9 October 2008

Post Exam

Esimene eksam üle elatud. Applied Business Research kujutab endast lihtsalt õpetust, kuidas lugeda teaduslikke artikleid. Ja neid hinnata. Pealekauba oli see suuline eksam. Nii et lihtne, eks? Ausalt öelda oli küll minu jaoks. Tuupima ei pidanud, ja seda ma ka ei teinud. Kaks erinevat eksaminaatorit oli, väga õnnetul kombel sai mulle neist kehvem. Mitte et inimesel midagi viga oleks, aga teemad, mida tema käsitles, olid umbluud ja kõige mõttetumad. Ja ta ütles isegi loengus "ma ei tea, kuidas seda teemat käsitleda Teiega". Käsitles ikka kuidagi ja see kuidagi kajastus ka eksamil. Nii et filosoofiaeksam oli neil, kes selle eksaminaatori said. Sain lõpuks 7, mis on väga hea.

Ehk oleks aeg tutvustada ka Taani hindamissüsteemi, mis on segane nii välismaalastele kui taanlastele. Skaala on 12, 10, 7, 4, 2, 0, -3. Esimesed 5 on positiivsed ning 0 ja -3 tähistavad läbikukkumist. 0 on juba piisav läbikukkumiseks, aga -3 tähendab, et läks ikka eriti kehvasti. Mis puutub positiivsetesse hinnetesse, siis 12 on pea võimatu saada, selle saab ehk 3% kogu kursuselt. 10 on meie A ja B, 7 on B- kuni C, 4 on C- kuni D ja 2 on E. Nii saab ehk võrrelda, kuigi väga võrreldav Lääne süsteemiga see siiski pole. Tegelikult oli varem teine süsteem, aga tekkis probleem, et Taani süsteemi ei saanud võrrelda Lääne omaga. Siis mõeldi välja süsteem 12st -3ni. Varem oli skaala 13, 11, 10, 8, 7, 5, 4, 2, 00 ja 03 või midagi sellist. Igatahes, normaalne ta kuidagipidi ei ole. Ja 'lihtne' kui omadussõna ka selle iseloomustamiseks ei kõlba. Rääkimata sõnadest 'läbipaistev', 'võrreldav' või isegi 'arusaadav'.

Muidugi tuleb esimese eksami läbimist vastavalt tähistada ja kuna ühel poisil oli veel sünnipäev, siis läksime barhoppingut tegema linna peale. See on ratastega väga lihtne. Ma ei tea, kas ma jäin liiga hilja peale või on postimehed siin väga usinad, aga kui lõpuks koju jõudsin, oli hommikune leht juba tulnud :)

Võib tekkida ka küsimus, et kas ratastega veidi vintis peaga sõitmine mitte väga ohtlik ei ole. Ausalt öelda kahtlesin ka ise selles alguses. Kuid tuleb välja, et kohalikud saavad päris hästi hakkama, kaasa arvatud autor. Siin aitavad kaasa laiad teed, kus on alati ka jalgratastele eraldi rajad. Kuigi purjus jalgratturid võtavad tavaliselt kogu rattatee oma käänulise sõidustiiliga ära ning püstipüsimisega on hädas, siis ollakse väga korralikud teistega arvestamisel. Ma imestan isegi, kui korralik ma olen peolt tulles - nagu siis, kui äsja sõidueksami olin läbinud - iga nurga peal ikka pidurdad, vaatad mõlemale poole; kõik punased tuled ootad ära, isegi kui linn on autodest tühi; ja kiirus on pehmelt öeldes mittekiirustav. Nii et kui kellegil tekib mure selle pärast, siis olge mureta, ohtlikum on sõita päeval kainena.
Loe edasi...

Saturday 4 October 2008

Yet Another Home, Sweet Home

Täna on päev, mil kolisin oma uude korterisse. Kes ei mäleta, siis räägin sellest korterist. Õigemini sain alles võtmed kätte. Kolimisest ei saa rääkida, kuna eile ja täna hommikul oli selline raju, et mul on hea meel, et ma üldse sinna jõudsin. Võtsin kaasa ainult läpaka ja musta pesu. Pesumasina tundmaõppimine oli üks esimesi asju, mis ma korteri sisseõnnistamiseks tegin. Teine asi oli köögilaua kokkupanek. Loomulikult läks mul selleks kaks katset. Kuna eelmine omanik võttis oma isiklikud asjad kaasa, siis tundub koht väga tühi. Kajaga ja puha. Aga kõik vajalik on olemas - köögisisustus, noad-kahvlid, potid-pannid, pesumasin, diivan, voodid, kapid, telekas jne., isegi riidekuivatamisrest. Ja kui mu korterikaaslane järgmine pühapäev oma kolaga sisse kolib, siis on elu jälle rööbastes. Ta elab praegu Lundis, Rootsis, mis on küll teises riigis, aga kuna maid ühendab sild, siis ei ole kolimisest suuremat tüli kui kolides Keilast Tallinna.

Hetkel aga ei saa kolimisest suurt mõnu tunda, kuna teisipäeval on esimene eksam tulemas. Suuline, Applied Business Research. Ootan huviga. Kuid pärast eksamit on mul väike kahenädalane puhkus. Mõtlesin minna uurima Rootsi lõuna- ja Saksa põhjarannikut.

Muide, nüüd on koht olemas, ootan külalisi ;)
Loe edasi...

The Ecologically Responsible Wasteful People

Taani inimesed hoolivad keskkonnast. "Ökoloogiline" on meelissõna, "jätkusuutlik" ei jää samuti palju maha. Ökoloogilised tooted - ehk tooted, mis on kasvatatud ilma väetiste ja insektitsiidideta - on väga populaarsed. Tootjad ja pakkujad ei pelga reklaamida oma loodussõbralikkust. See on ka mõistetav, kui see inimestele peale läheb. Prügi sorteeritakse ja pudelid korjatakse tagasi. Vestas, Taani firma, on maailma üks suurimaid tuuleenergia pakkujaid. Keskkonnasõbralikkus keelel ja meelel.

Kuid puudujääke on mitmeid, nagu olen märganud. Korterelamutel käib näiteks elektriarvestus kogu maja peale ja siis jagatakse see elanike vahel. Selline elu ei pane energiat säästma. Miks ma peaksin lambi toast lahkudes kustutama, kui ma ise selle kulu mõju ei tunne. Pealegi teevad naabrid sama, miks pean mina siis säästma, kui naabrid kulutavad seda rohkem, mida rohkem mina säästan?

Taani inimesed on liiga rikkad, et pudeleid korjata. Siin on plekkpurgi hind 2 EEKi, kuid need lendavad samamoodi prügikasti või täidetakse need sigaretikonidega. Kodus vaikselt õlut juues pannakse need purgid ikka kõrvale, mis käe all terveks on jäänud. Lisaks ei saa siin kõigi pudelite ja purkide eest raha tagasi, kuna paljud on Rootsist sisse toodud ja neil on millegipärast ainult Rootsi, Norra ja Soome pandimärgid. Huvitav, mispärast Taani siinkohal Põhjamaadest välja jääb? Mul on imelik seda tunnistada, aga ka Taani jäätmekäitlus on mõnes mõttes vähem arenenud kui Eestis, mis alles see aasta alustas. Näiteks puuduvad konteinerid pakenditele. Mõne maja juures ei ole isegi paberi ja taarakonteinereid. Samas ei ole sorteerimine seadusega sätestatud, vaid inimesed teevad seda vabast tahtest (kuid tihti ei tee).

Mu praeguses korteris on postkasti jaoks pilu. See tähendab, et kui ma 10 ajal koridori astun, võin liugu lasta kõigi nende reklaamlehtede peal, mis postipoiss pilust sisse surunud on, kuna need ei mahu kõik pilusse seisma. Lisaks piirkonnalehtedele, mida keegi ei loe, sain ma täna brošüürid kahelt toidupoelt, tööriistakaupluselt, mööblipoelt, elektroonikapoelt, ja ühelt poelt, mis müüb kõike ülaltoodut. Need on kõik vähemalt 20-leheküljelised läikivad vihikud. Ja nii iga päev. Eile oli reede, mil tuli ka piirkonna pühapäevaleht, nii et ma sain sõna otses mõttes kilode kaupa pahna, mille ma annetan jäätmekäitlusesse, et nad saaksid trükkida mõne ka ümbertöödeldud paberile.

Siia võib lisada veel ohtra kilekottide kasutamise. Aastatetagusest Hollandis käigust on mul siiani meeles aedik armsa hirvega ning aediku peal oleva sildiga "Plastic bags are death to me". Hollandi keskkonnasõbralikkusest siin ei teata. Liiga palju tüli ei tohi keskkonnasõbralikkus ka tekitada. Siin piisab sellest, et üldiselt hoitakse "ökoloogilist" meelt.
Loe edasi...

Sunday 28 September 2008

Another Side of Copenhagen

Kopenhaagenis asub piirkond nimega Christiania. See väga rohelust täis ala asub keset linna kanali ääres ja on väga eriline koht. Mitmes mõttes.

Millalgi 1970ndatel kolisid sellel alal asuvasse vanasse mereväebaasi hipid, kes otsisid mahajäetud kohti, kus rahulikult piipu teha ja elada. Esialgu jätsid võimud nad puutumata. Uued asunikud tundsid end aga väga koduselt ja ehitasid endale majad ja tekitasid väikese kogukonna. Aeg läks mööda ja nad hakkasid Christianiat enda koduks pidama. Mõeldi välja oma lipp (punane, kolme kollase ringiga) ja loodi omavalitsus. See kõik oli aga võimudega kooskõlastamata. Sellest ajast peale on neid üritatud korduvalt välja ajada, kuid edutult. Praegu istuvad hipid hinnaliste maatükkide otsas Kopenhaageni kesklinnas, elatakse seal tasuta ja mingeid makse ei maksta. Põhimõtteliselt ei olegi see enam Kopenhaagen, vaid spetsiaalne administratiivregioon, millel oma reeglid ja oma kord. Christiania omavalitsus töötab täisdemokraatia põhimõttel. See tähendab, et kõigil on vetoõigus ja ühtlasi et palju otsuseid seal vastu ei võeta. Kui ennevanasti võis alale lihtsalt oma maja püsti panna, siis nüüd peab külakogu käest luba küsima. Kuna aga kõigi hääl loeb, siis peab väga palju talda lakkuma, enne kui õnnestub sisse kolida.

Mis seal siis toimub? Seal on kogukond inimesi, kes peesitavad päikese käes, riigile midagi ei maksa, tõmbavad päev otsa savu ja joovad õlut, kasvatavad omale vilju ja on väga-väga rõõmsad. Elu on muretu. Võimud on kahevahel, kas nad välja ajada või sinna jätta. Ühest küljest on nende all väga kallid maatükid, ilusa roheluse keskel. Teisest küljest on Christianiast saanud suur turistiatraktsioon. Ja võin kinnitada, et on, mida vaadata, kuna kõik on tehtud südame ja suure loovustundega. Kolmandaks, ei tea, kuhu hipid koliksid pärast seda, kui nad välja lüüakse. Hetkel on nad rahulikult ja rõõmsalt koos ja tegelikult kellelegi halba ei tee.

Majad on Christianias väga huvitava arhitektuuriga ning igasugust kola täis. Seda sellepärast, et arhitektid on inimesed ise ja ehitusmaterjalid kõik, mis kätte juhtub. Piltide peal on näha mõningad huvitavad isendid. Christiania kesktänava nimi on Pusher Street. Pilti seal teha ei tohi (kui fotokas sulle armas on). Mis seal tänaval toimub, jätan teie fantaasia jaoks arvata. Igatahes, legaalset seal palju ei ole.

Vaata pilte siin.

Lõpetuseks, Christiania staatuse muu Kopenhaageni suhtes võtab väga hästi kokku isetehtud silt, mis ripub väljapääsu kohal, kirjaga: "You are now entering the EU."
Loe edasi...

Thursday 18 September 2008

What About Studying?!?

Mult küsitakse viimasel ajal tihti, et kuidas mul siis ka koolis meeldib. Mina ise arvasin, et see on see vähehuvitav osa minu siinolemisest, mida ma eriti ei puudutaks. Aga igaks juhuks teen väikese kõrvalepõike oma tavapärasest heietamisest ja räägin veidi sellest, milleks ma siia algupärast üldse tulin - CBS ja magistriprogramm.

CBS on õppe ja reputatsiooni koha pealt väga hea kool. Skandinaavia parim, kui uskuda kõiki majanduskoolide rankinguid. Minu programm siin on jällegi üks parimaid CBSis. Administreerimise koha pealt seni kindlasti. Nagu magistriprogrammide puhul kombeks, on loenguid vähe. Mul on käimas korraga kaks ainet, loengud kaks päeva nädalas, teisipäev ja neljapäev. Aga loenguteks ettevalmistamiseks on lugeda samuti päeva jagu - 200 lk mõlemaks päevaks. Nii et esmaspäev ja kolmapäev kuluvad samuti suuremas jaos ära. Need on ühtlasi päevad, kus ma olen suhteliselt hõivatud. Ja peab tõdema, et lugemiseks antud artiklid ja peatükid raamatutest on olnud väga hästi valitud mõlemas aines. Loengud on asjakohased ja huvitavad, kusjuures ka õppejõud on tasemel, eriti singapurlane. Mulle meeldib see, et kasutatakse erinevaid õppe- ja presentatsioonimeetodeid. Iga loeng on interaktiivne.

Mis puutub kaastudengitesse, siis need on väga jutukad. Loengute ülesehitus on selline, et alati on aega diskussiooniks ja alati antakse võimalus oma mõtteid avaldada. Ja seda enamus ka teeb. Ning erinevalt bakalaureuseõppest (ning ma ei taha sellega kellelegi viidata, aga nii lihtsalt oli mõne inimesega) on enamus kommentaare tõesti kuulamist väärt ja tekib tunne, et tõesti õpid oma kaastudengitelt. Siin on koos väga haritud seltskond, väga laia kogemuste ampluaaga ja erinevate maailmavaadete ja taustadega. Ma ei õpi ainult siis, kui õppejõud räägib, vaid ka vahetus kontaktis teistega.

On ka palju õppekavaväliseid harivaid üritusi. Töönädala jooksul toimub praktiliselt iga päev mingi loeng või presentatsioon CBSi äripartnerite poolt või vabatahtlike organisatsioonide korraldatud üritus. Näiteks eelmine nädal käisin maailma arengu pärast murettundva organisatsiooni Develop üritusel, kus sellega otseselt seotud inimene rääkis taaskasutatava energia kasvavast huvist Hiinas. Esmaspäeval oli siin JP Morgan, täna Bain&Company. Eile oli ettevõtluskonkursi üritus. Kuna mul on teisipäeva õhtuti saalihokitrenn, siis ei olnud sel päeval midagi :)

Ja raamatukogu on samuti tasemel, jällegi Taani parim ja Skandinaavia üks parimaid majandusraamatukogusid, väga heade arvutiklasside ja vaiksete lugemisruumidega.
Loe edasi...

Test

I love Google!
Post Before “read more”

And here is the rest of it
Loe edasi...

Wednesday 17 September 2008

My Wheels


Sain endale ka lõpuks rattad alla. Väga vinge pill on mul iseenesest. Selline maksab siin 2100 EEK. Ja kasutatult. Ning see oli väga hea tehing Kopenhaageni kohta. Ma tegin rattapoes vaese inimese näo pähe ja mind viidi tagahoovi, kus seisid mõned kasutatud rattad. Mul lasti isegi proovisõit teha. Taavo võiks nüüd tulla ja mul seda veidi putitada aidata. Võib-olla väikesed spoilerid, ja leegid külgedele, et kiiremini sõidaks.

Ma käisin üks päev ka politseioksjonil, kus ametnikud parseldasid maha hunnikute viisi rattaid. Neid oli vist 100 ringis. Kaduma jäänud, konfiskeeritud ja mahajäetud rattad. Oli paremaid ja oli kehvemaid. Paremad läksid ära 2500 krooniga, pluss käibemaks 24%. Ja kehvemad (ilma piduriteta, roostes, lõhkise kummiga ning lukus) 1200.- + km. Minu pakkumised pakuti kõik üle.

Nüüd pean õppima Kopenhaageni liikluses sõitma. Siin ollakse juba üsna kogenud selles, nii et tihti minnakse ka üle piiride. Näiteks on varajase punase ja varajase rohelise efektid. Esimene töötab põhimõttel "jõuan küll" ja teine põhimõttel "niikuinii läheb kohe roheliseks". Ja valgusfooride ajastussüsteemid ka ohutusele kaasa ei aita, kuna enamasti läheb roheliseks täpselt siis, kui teisel on punaseks läinud, ilma mingisuguse vaheta. See tuletas mulle meelde anekdooti rekkajuhist ja Žiksijuhist. Pärast kokkupõrget tunnistusi andes küsiti, et miks nad teisele teed ei andnud. Žiguli juht ütles, et "Ma mõtlesin, et jõuan veel üle." Rekkajuht oli aga mõelnud "ei jõua sa midagi." Üritan liigeldes vältida Žiguli juhi mõttelaadi, kuniks mu jalgrattal NCAPi 5 tärni ei ole.
Loe edasi...

Tuesday 16 September 2008

Yeah, I Guess Some People Call It Fun

Uus kopenhaagenlaste ajaviide on vist üksteise pihta tulistamine. Viimase kuu jooksul on olnud 17 tulistamist. See on sama palju kui eelmine aasta terves linnas kokku! Probleem on selles, et rahvuslikud grupid (moslemid, mustad) on hakanud pidama territooriumisõdu Hell's Angels mootorratturite klubiga. Tundub nagu tavaline argipäev Bronxis. Aga see on ometi Kopenhaagen, mitte Bronx! Ja muret tekitavad asjaolud, et 1) tulistamised sagenevad iga päev ja 2) need tulevad aina lähemale minu elukohale.

Minu korterikaaslane käis eile pesumajas ja ära tulles kihutas temast mööda üks motoroller, keda ajas taga politseiauto. Rolleri peal oli paar 14-15-aastast huligaani. Pärast tuli väja, et see oli sama roller, mida kasutati päeval toimunud tulistamises. Poisid olid selle arvatavasti kuskilt leidnud. Mina ise kuulsin eile automaadivalanguid. Ja mul on omajagu kogemusi sellega, milline automaadituli kõlada võib. Mõtlesin lihtsalt, et kujutan asju ette juba, kuna kõik see tulistamiste asi on praegu kuum teema. Aga tuli välja, et minu kõrvaltänavas tõesti tulistati eile sel kellaajal, 20 laengut. Ja minust 400 m kaugusel pargis oli eilne kolmas tulistamine.

Kokkuvõttes, ei ma ei arva, et see väga lõbus oleks. Eriti, kui ma pean need epitsentrid täna läbima, et poes käia ja trenni minna.
Loe edasi...

Sunday 14 September 2008

Not All Too Well

http://politiken.dk/newsinenglish/article566476.ece

Tänavu on olnud juba poole rohkem tulistamisi kui eelmisel aastal kokku. Enamasti Norrebros, kus mina elan.
Loe edasi...

Salsa!

Eile oli päris lõbus. Käisin ühel soolaleivapeol. Need olid minu kursakaaslased ja neil on liiga lahe korter koolile naeruväärselt lähedal. 2 minutit kõndida. Alguses, kui vaatasin kaardilt, kui lähedal see on, siis olin kade. Ja kui korterit ennast nägin... Omanikud olid lahedad inimesed. Tutvusin ka programmiga nimega Singstar. See on üks mäng PS3-l. Põhimõtteliselt karaoke. Punkte saab vastavalt sellele, kui täpselt nooti laulad. See oli õhtu nael.

Meeldiv üllatus oli, et meie kooli lähedal on ladina klubi nimega Havana Club. Öö läbi salsa muusika. Omanikud ja paljud külalised on ka Ladina-Ameerikast. Eestis sellist kohta vist ei ole. Meil on üks portugali poiss kursusel. Ta vingus küll, et jama koht ja talle see muusika ei meeldi ja nägu oli pidevalt krimpsus. Samas oli ta esimeste seas tantsupõrandal. Kogu õhtu oli ta nägu krimpsus, aga silmad ja keha rääkisid vastupidist, kui ta suu. Seda oli huvitav vaadata. Aga temperamendi vastu ikka ei saa.

Üllatusin ka selle peale, kui äkitselt sooviti üle kogu klubi (see oli väike klubi, paarkümmend inimest) soovi ühele tüdrukule, Eestist! Mingil põhjusel teeb teise eestlase kohtamine siin meele ikka rõõmsamaks. Olgu see grupp turiste, pelgalt buss eestikeelsete kirjadega, kaastudeng CBSist või tänava peal kuuldud eesti keel. Hiljem tuli välja, et kuigi Eesti kodanik, siis see neiu oli venekeelne ja tema vanemad olid taanlased. Eesti keelt oskas vähe, kuid üritas siiski, kuna ka tema oli üllatunud teist eestlast nähes.

Muide, viimastel päevadel on mul tekkinud imelik kiiks. Kuna ma mõtlen siiski eesti keeles, siis vahepeal, teistega rääkides, tuleb mul mõnikord iseenesest eestikeelsed laused välja. Ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks end inglise keeles väljendada, vaid millegi pärast ei kontrolli ma end. Ma ise olen mõelnud, et see on võibolla sellepärast, et ma olen inimestega lähedasemaks saanud ning kuna ma olen harjunud oma sõpradega rääkima loomulikult oma emakeeles. Kui inimestega suhtled vabalt, siis vahel läheb keel liiga vabaks ja sa ei mõtle, mida ütled. Igatahes on see fenomen päris naljakas ja teised jäävad lolli näoga otsa vahtima pärast ("What was that?").

Tüüp, kellega praegu korterit jagan, on Lasse. Siin ta on, omas elemendis:


Loe edasi...

Tuesday 9 September 2008

Good Exercise

Hea trenni all ei mõtle ma seda igapäevast neljandale korrusele ülesrühkimist, kuigi see väsitab ka. Aga käisin esimeses saalihokitrennis üle pika aja. Kokkuvõttes võin öelda, et ma arvasin, et taanlased mängivad paremini. Aga nad ei mänginud üldse halvasti. Ei olnud nagu meil Eestis, kus mõni ei julge palligi puutuda.

Trenn toimus ühes hiiglamasuures kompleksis. Ma arvatavasti ei osanud täpselt tabada piltidel selle mahtu. Seal on 40 siseväljakut spordiks, bowling, piljard, jõusaalid, poksisaalid, ja väljas muidugi jalgpalliväljakud ka. Ja kõik see asub täpselt üle tee majast, kus ma oma toa üles ütlesin, kuna sain selle korteri. Loomulikult ei olnud mul aimugi, kus saalihokimängud toimuma hakkavad, nii et uitasin veidi ringi, enne kui infoletist küsisin. Seekord mingit trenni ei olnud, oli lihtsalt mängimine. Igasugu rahvast oli, oli kogenumaid, oli varem mänginuid, oli ammu mänginuid ja oli ka mõni päris algaja tüdruk ja esimest korda saalihokit näinud tüüp Texasest. Üks saksa tüdruk tuli sinna, arvates, et mängitakse maahokit. Naljakas on see, et tema arvates Saksamaal ei mängita saalihokit. Inge võib-olla vaidleks sellele vastu :) Vähemalt ta polnud sellest mängust kuulnudki. Igatahes harisin teda natuke ja ta sai saalihokiga ka väga hästi hakkama.Mina maahokiga mitte nii väga, nii palju kui proovisin. Ma ehk ei üritanud ka, kuna see tundus liiga naljakas.

Mõnus oli koju jalutada. Linnaosa, kus ma elan, on öösel üsna välja surnud. Mis on hea, kuna see on selline linnaosa, kus muidu võib väga palju kahtlasi inimesi kohata. Kopenhaagenis on umbes üks tulistamine kuus, enamasti on see Norrebros. Viimasel ajal on tulistamised tihenenud, kuid need toimuvad ainult gängide vahel. Hell's Angels valitseb siin suuremalt jaolt, kuid viimasel ajal on mustade ja muslemite gängid hakanud vastu võitlema. Siin on tõeline rahvaste segasumm. Tänaval võib näha väga mustadest väga valgete ja kollasteni välja, hindud, pakistanlased, aafriklased, poolakad ja mustlased. Eile käisin juuksuris ja mul lõikas juukseid üks kena iraanlanna. Aga mul pole kunagi mingeid probleeme olnud. Nad on kõik ära taanistunud.

PS. Hindasin valesti Nexuse neljapäevasel peol käinud rahvahulka. Seal oli kokku 1600 inimest, pluss 1000 veel väljas. Ja ainult CBSi tudengid saavad sisse. Siin koolis käib küll 11000 tudengit, aga 2500 on ühe peo kohta päris okei tulemus.

Loe edasi...

Monday 8 September 2008

Besides Just Drinking Beer

Minu lugejatele, kes arvavad, et ma räägin õllest liiga palju, võin öelda, et minu elu ei keerle üldsegi selle ümber. Mis ma tegin nädalavahetusel:
Reede õhtul oli meil vaikne õhtusöök, mina, mu korterikaaslane ja tema tüdruksõber. Ahjukana ja kena vein, telekas näitas iidseid X-failide osasid. Duchovny oli siis ikka väääga palju noorem. Aga seltskond oli ka hea.
Sellest nädalavahetusest neli tundi kulutasin lõunasöögi peale. Leidsin lähedalt Hiina toidu restorani, kus on nädalavahetuseti lõunabuffet 120 EEKiga. Ja väga hea valik toitu. Nii et kaks tundi läks ära nii laupäeval kui pühapäeval maitsva toidu peale. Seal oli ka Mongoolia buffet. See nägi siis nii välja, et võtsid toorest liha, juurvilju ja kastet peale ning andsid luugist sisse. See tehti sulle kohapeal valmis. Ja maitses veel paremini kui Hiina toit.
Ülejäänu aja nädalavahetusest lugesin, tegin tööd ja leidsin endale korteri. Ahjaa, võib öelda, et leidsin endale lõpuks päris oma elamiskoha. Tegelikult leidsin isegi kaks. Kahju oli esimesele ära öelda, aga kui korterit näete, siis saate aru, miks ma seda tegin. Minu tulevane elukoht on üleval siin.
Seal saidil on ta märgitud kui müügil olev, kuna ta ongi müügis. Omanik üürib ta lihtsalt välja, kuni saab selle maha müüdud. Mina loodan, et kinnisvara liigub siin aeglaselt, mis on tõsi. Üüripinnad lähevad paari tunniga, müüa on aga tunduvalt raskem. Olukorda võib võrrelda Eesti kinnisvaraturuga.
Igatahes, 71m2 möbleeritud pinda imelises ümbruskonnas koolist 15 min jalutuskäigu kaugusel. Rõdu, siseõu, valgus, hurmavus. Aga loomulikult ma ei saa seda endale ettevõtja palgast üksi lubada. Sellepärast hakkan seda jagama ühe Rootsi tüdrukuga, kes seni on käinud kooli rongiga Lundist, mis asub väljaspool Malmöt, Rootsis.

Lepingu allkirjastan täna, sisse kolin 5. oktoobril.
Loe edasi...

Sunday 7 September 2008

A Quick Update On The Beer Situation

Teen väikese lühiteadaande õlu teemal. Olen leidnud väljapääsu Taani hindadest. Pääsetee nimeks on Netto. Ja Nettos on müügil õlu lausa 4 krooniga. See on küll 2,7%, aga normaalset õlut saab juba 6 krooniga! Uskumatu! Ja see ei maitse üldse halvasti!
Loe edasi...

Friday 5 September 2008

What Is In The Air In Copenhagen

Taanis on nii soe. Ma ei taha sellega kellegi tuju halvemaks teha, kuna tean, et Eestis hakkab veidi külmemaks minema. Aga tõesti on soe. Eile käisin väljas ainult õhukeste linaste pükste ja T-särgiga. Olin väljas kella kuuest kella kaheteistkümneni õhtul. Päeval oli isegi T-särk liiast. Aga kadestama taanlasi ei pea, kuna terve augusti oli neil sama halb ilm kui meil või halvemgi. Nüüd saavad nad paar päeva suve veel, enne kui talv teretama tuleb.

Eile käisin kurikuulsal Nexuse peol. Või vähemalt üritasin. Nexus on meie kooli kohvik/baar, kus iga neljapäev toimub pidu CBSi tudengitele. Kuna kuulsin selle kohta ainult head, siis mõtlesin, et astun pärast ühe korteri vaatamist korra läbi. Probleem oli selles, et kuigi lisaks kohvikule oli avatud ka kooli üks sammassaal, siis see ala ei mahutanud ära kõiki neid ligi 1500 tudengit, kes sisse tahtsid saada. Ja kell 7 sinna jõuda oli liiga hilja. Järjekord oli oma 100 m pikk. Andsin alla ja istusime kursakaaslastega väljas ja mõtlesime, et ega me tegelikult ei tahtnudki sinna sisse saada. Liiga kitsas, istuda kuskil polnud ja vaid neli tualetti 500 inimese kohta. Aga väljas oli soe, sõbralik ja mõnus. Kohtusin ka mind abistanud eestlanna Kadriga, kes siin juba 3 aastat on elanud. Ta oli väga kena ja saime veidi räägitud elust ja asjadest. Mina tutvustasin teda meie kursusele ja tema tutvustas mind oma sõpradele - 7 rootsi ja norra neiule. Mis oli tore. Pärast tuli välja, et neli neist rootslannadest elab minust 100 m kaugusel, kohe nurga taga. See oli veidi imelik, sest ma arvasin, et Kopenhaagen ei ole väike linn, kus kõik elavad üksteise kõrval. Koju kõndides kohtusin oma kodu lähedal veel ühe oma kursavennaga. Kõik see tekitas tunde, et 1,3 miljoni elanikuga linn ei ole piisavalt suur 129 IBS tudengi jaoks. Tekkis Tartu tunne juba.

PS. Üks kord jõusaalis maksab siin kõige odavamas kohas 155 EEK. Ma vist hakkan trenni tegema kodus. Tõstan telekat või midagi.
Loe edasi...

Wednesday 3 September 2008

Home, Sweet Home

Minu tuba. Kõik ei mahtunud ära pildile, aga kõige tähtsamad asjad ikka: rahakott, vöö, sülearvuti ja korterikuulutused. Telekas kogub tolmu.
Köök
Vaade koridori. Hobitoas on lauajalgpall, telekas ja playstation. Tuba seisab üsna puutumatuna järelikult.
Õu, puuriga ja puha. Vanemad lasevad oma lapsed siia õue ja seal nad terve päeva on. Keegi väravast sisse ei saa tulla, kuna see on lukus ja lapsed väravast välja minna ka ei saa, kuna neil pole võtit. Aga lapsele hea elu. Mängi, palju tahad.

Loe edasi...

Pimp My Bike

Ehk olete kuulnud, et Taanis sõidetakse enamasti jalgratastega. Tõesti on palju neid ja jalgrattaparklad on suuremad kui autode omad. Kõik sõidavad. Töölised, tudengid, emad lastega, ärimehed ülikondades, kleidiga neiud teel klubisse. Kuna jalgratas on tähtis liiklusvahend, siis mõnel tekib tahtmine seda ka veidi tuunida. Kõrvaloleval pildil on üks näide sellest, kuidas jalgratta omanikule jäi vist rattakellast väheseks. Külge on monteeritud nii pasun, trumm kui taldrikud.

Rääkides autodes, siis siin näeb ainult väikeautosid, Suzukisid ja Golfe, ainukesed korralikud autod on taksodel - Mersud. Jalgrattad on ikka au sees.
Loe edasi...

Monday 1 September 2008

House-Hunting In CPH Is A Lot Of Fun

Niisiis otsin ikka veel korterit. Ühest kohast juba rääkisin. Teine koht, mida käisin vaatamas, oli väike korter, ühe toaga keldris, mis oli väga armas ja vaikses kohas ka. Aga armsus ei ole just kõige tähtsam praegu ja ma ei kavatse kauemaks pidama jääda ja koera võtta.

Aga enamus kuulutusi on juba vananenud. Mul on 5 päeva vana kuulutusteleht, mille täna sain, nii et proovisin helistada. Üks ütles mulle näkku: "No, that was last week's paper. You're too slow!". Kena! Eks ta siin nii kipu olemagi, et paari päevaga lähevad paremad kohad ära.

Täna oli päris huvitav elamus. Pidin ühte tuba vaatama minema, kuid ei suutnud kuidagi aadressi üles leida. Imelik oli see, et mõlemal pool tänavat olid paaritud numbrid. Pärast tuli välja, et olin eksinud - maja number oli 22, mitte 19. See oli ehitatud 1968 ja 68 oli lihtsalt ära kukkunud. Aga kuna mul polnud aega, küsisin ühelt inimeselt, et kas ehk tema teab, kus maja nr 16 asub. Ta ei teadnud täpselt, kuid oli piisavalt kena, et jalutas koos minuga. Ajasime veidi juttu ja lõpuks pakkus ta mulle oma korterit üürile, kuna tal oli plaanis oktoobris kuhugi pikemaks ajaks ära sõita. Ma ei tea, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, et tänava peal küsida inimestelt, ega neil ei ole plaanis ära sõita :) Nii et see oli päris kena. Ja siis helistasin tüübile, kellega pidin kokku saama, aga kuna olin selleks ajaks juba pool tundi hilinenud, siis jäin kohast ilma. Kuid ütles, et ma homme helistaks, siis annab ühe sõbra numbri, kellel on korterid ja toad välja üürida. Veel parem. Käisin ühte kohta vaatamas ja sain mitu kohta juurde. Nii et jah, öömaja leidmine Kopenhaagenis on päris lõbus.
Loe edasi...

Sunday 31 August 2008

The Language Barrier

International Business (IBS) kursuse ametlik keel on inglise keel. Can-Seng (see singapurlane, kes meie kursust veab) pani paika, et kui ta kuskil klassis taani keelt kuuleb, peab rääkija kõigile õlu välja tegema. Ja lisas, et loodetavasti kuuleb palju taani keelt :). Kursusel on väga palju taanlasi, kuid lisaks neile on ka rootslased ja norrakad. Ja probleem on selles, et nad kõik kolm räägivad ju praktiliselt ühte keelt. Põhimõtteliselt ainuke erinevus on, et ö, ä ja oo kirjutatakse teistmoodi. Võite minuga vaielda, kui tahate, aga see lõpeb tulemusteta. Vähemalt norrakad ja rootslased suhtlevad omavahel vabalt. Taanlased eelnimetatudega mitte nii väga. Kuigi üksteise kirjutistest saavad kõik kolm aru, siis kahjuks on taani keel arenenud omamoodi keeleks, mille kohta mina panin nimetuse Lazy Nordic. Nii et kõik räägivad ühte keelt, aga üks rahvus räägib seda nii, et kõik häälikuid välja ei häälda ja need, mis hääldab, tunduvad lihtsalt ühe häälikuna.

Lugu selline. Üks vanem tudeng korraldas mingit baariminekut ja ütles, et sinna minekuks võiksite väljuda "kngnüda" peatuses. Minu kõrval istus norralanna ja pöördus minu poole: "What did he say?!?" Olin küll teist päeva linnas, kuid olin eelmine õhtu metrooga just sinna peatusesse sõitnud, nii et pakkusin, et äkki ta ütles "Kongens Nytorv". Mina muidugi hääldasin seda nii, nagu see kirjutatakse. Eestis on nii kombeks ju. Selle peale norralanna ütles "Of course" ja siis lisas, et ma hääldan nagu norrakas. Nüüdsest peale ütlen ma kõik taani nimed teistele rahvustele nii, nagu need kirjutatakse. Võibolla taanlased ei saa siis minust aru, aga teised kõik saavad. Muide, metroos tunneb sama, laisa keele efekti - peatuste nimedest, mis kõlarist kuulduvad ei saa mitte muhvigi aru. Võibolla pikkuse järgi ja mõnede helide järgi paneb midagi kokku. Alguses ma mõtlesin, et kui see, kes peatuste nimesid sisse luges, pidi seda vaid korra tegema, siis ta oleks võinud seda teha veidi korralikumalt. Mainisin seda ka ühele taanlasele. Aga paistab, et nad tõesti räägivadki niimoodi. Mistõttu tunnen veidi piinlikkust, et seda mainisin.

Veidi nalja Norra televisiooni poolt taani keele kulul. See video on norrakate seas päris populaarne. Taanlased ainult muigavad, aga ei ütle midagi.
Loe edasi...

Saturday 30 August 2008

Nothing Rotten In The State Of Denmark

Nagu enamus, kes siia neid kirjutisi lugema on jõudnud, teab, siis ma olen lihtne eesti poiss, kes sattus suurde linna oma unistusi täide viima. Pidasin selleks hüppelauaks sobivaks olevat Kopenhaagenit ja linna südames asuvat ülikooli Copenhagen Business School. Eks näis.

Saabusin linna pilvisel kolmapäeval, 27. augustil. Eks lennukiga pilvede kohal lennates võttis päike hästi, nii et kuumasensorid mu jalgades sundisid mind katte alla tõmbama akna pealt. Allapoole pilvi jõudes oli teine lugu. Jah, ilm oli viimastel päevadel kehva, kuid see ei tohiks morjendada, eriti siis, kui oled üksi uues linnas ja nii palju on avastada. Esimesel õhtul käisin kohe üht korterit vaatamas. Tegelikult olid need hoopis kaks tuba à 10 m2, olid nad eraldi, kuid köök ja vannituba olid omaniku korteris. Korter asus kesklinnas, nii linna südames kui veel võimalik (kohe põhishoppingutänava kõrvalt ära keerata). Rent 10500 EEK/kuu. Tundus veidi kallis minu jaoks, nii et ütlesin viisakalt ära. Kuid korteriomanik ise oli väga sõbralik. Pärast mõningast jutuajamist tuli välja, et ta oli Eestis elanud mõne kuu ning see riik meeldis talle väga. Näitas isegi eesti keele õpikut, mis küll rohkem tolmu kogus. Lubas mind aidata korteri otsimisega või millegi muuga, mida mul vaja teada on, nagu nt kõnekaardid või metroo vms. Andsin talle Eesti šokolaadi, mis rõõmustas teda väga. Nimelt ma võtsin kaasa veidi Kalevi maiuseid ja kaks pudelit Vana Tallinna, et mul oleks millegiga tänada inimesi, kes mulle abiks ja sõbraks on. Ja pärast kolme päeva siin tundub, et ma ei võtnud piisavalt palju šokolaadi kaasa.

Esimene päev CBSis. Toimub väike tutvumine inimestega, kelle kõrval istutakse ja rääkima hakkab alatise naeratusega hiinapärase moega mees (kes, tuleb välja, on Singapurist). Tema on meie programmi juhataja ja tundub, et kõige coolim tüüp üldse. Siin ta ongi: http://www.ooi.dk/. Kuigi on raske aru saada, mis ta räägib, tundub ta väga tark, intelligentne ja humoorikas. Mis on ju õige õppejõu primaarsed omadused. Ta julgustab meid "make friends very fast!". Mida me kogu päeva vältel teha üritame. Kella kuuest rändame baari, et juttu jätkata. Kui muusikale lisada 50 üliõpilast väikeses baaris, siis kokku saab ühe väga lärmaka koha. Positiivne oli see, et kuna alustasime kell 6, siis kella 12ks olin juba piisavalt palju õlusid joonud ja hääle ära rääkinud, nii et sai teha varajase lõpu. Läksin läbivettinuna koju, milleks oli väike hostel CPH lennujaama kõrval. Seda pidav austraallane ja tema sõbrad pidasid seal parajasti pidu, nii et sain kiiresti kuivaks. Hostel ise on tore, palju lahedaid inimesi, kuid ikkagi oli kange kihk kolida. Aga korterit mul ikka veel ei olnud.

Järgmine päev viisime läbi H.C. Anderseni muinasjutuvõistluse. Iga grupp pidi etendama neile antud muinasjutu, muidugi rahvusvahelise ärinduse võtmes. Meie grupp ei kasutanud muid abivahendeid, kui me ise. Nii et põhimõtteliselt kirjutasime ise näidendi. 10 grupi seas jäime pärast hääletust kolmandaks. Millest on kahju, kuna esimesed kaks kohta olid auhinnalised. Kuid auhinnaks saadud lagritsalikööri pudel käis hiljem päris jõudsalt ringi, nii et kurta ei saa.



Käisime kogu kursusega paadiga CPH vaatamas. Giid rääkis ka midagi ees, isegi mikrofoniga. Aga ega üle meie tekitatud müra midagi kuulda ei olnud. Ikkagi oli meil liiga palju rääkida. Pole ka ime. Kui iga kursusekaaslasega tutvuda ja rääkida oma 10 minutit, siis matemaatiliselt läheb kogu kursuse peale aega 1290 minutit, ehk 21,5 tundi. Need tunnid pole veel täis, sest ikkagi ei ole ma tuttav vähemalt 2/3.

Üks asi, mis tundub päris uskumatu, on see, et sellel paadil sain endale kuuks ajaks korteri. Tasuta. Kuuldes minu probleemist, pakkus üks kutt mulle kuuks ajaks tuba oma korteris. Siin on 120m2 ja ta elas siiani üksi. Ma teadsin, et kui piisavalt paljudele inimestele kurta, siis kellegil ikka midagi on. Nüüdseks olen siia sisse kolinud ja muidugi andsin talle selle eest pudeli Vana Tallinnat. Kuigi tal oli sel hetkel pohmakas, oli ta tänulik. Aga sellest ei piisa kindlasti. Pean talle vast terve järgneva kuu õllet välja tegema.

Õlu siin, nagu enamus asju, on väga kallis. Hinnasildid on nagu Eestis, aga kurss on 2,1. Nii et on tõesti kallis. Aga Aldi'st saab kuuldavasti 30 Saksa kõige odavamat pilsnerit 240 krooniga. Seda võimalust peab kasutama. Eile osteti paar kasti seda ja mindi ühte parki jooma. Siin võib avalikus kohas juua ja ka ennast kergemat moodi kergendada. Keegi ei vaata viltu, kui pargis põõsas väikest sorri lased. Kui istusime, käisid mustad ja kollased inimesed meid piilumas ja meie pudeleid ära korjamas. Sellest saan aru, aga kui nad meie prügi (pitsakarpe ja pudelikorke) ka korjama hakkasid, ei mõistnud ma enam. Ka taanlased ei osanud seletada. Võib-olla on see tänutäheks selle eest, et nad saavad pudeleid pargis joojate käest. Ja siis omakorda hoiavad pargi puhtana.

Olen alati saanud taanlaste poole pöörduda ja küsida, kui midagi vajan (juhiseid kuhugi, kõnekaarti, toidu kohta, isegi öömaja, nagu tundub). Nii et abivalmidust jagub kuhjaga. Tegelikult on veel inimesi, kes mind on abistanud, kuid keda ma pole veel kohanudki. Eestlased CBSis, kellega ma olen suhelnud vaid virtuaalselt, nõustasid mind juba enne siiatulekut, nii et ma olen ka neile väga tänulik.

Andestage mulle, kui teie arvates kirjutan liiga pikalt. Aga see kirjutamine oli ka mulle meeldetuletuseks, millised lahedad kolm päeva mul on olnud. Pealegi, hiljem ei pruugi ma enam viitsida nii palju kirjutada, nii et üks võib ka pikemaks postituseks jääda.

[Oi, kuidas ma igatsen eesti keelt kõneleda]
Loe edasi...