The Outside View

Kuna hetkel on tegemist rohkem kui küllaga, siis annan võimaluse külaliskommentaatorile väljendada oma vaateid siinsele elule. Persoon nimega Ain käis Kopenhaagenis, tõi šokolaadi ja Vana Tallinnat ning kaes oma silmaga üle, kuidas olud siinmail on. Laenasin oma isale sõbra käest ratta, saatsin ta üksi Kopenhaageni peale ja sai ka tasuta Rootsi käidud. Kuidas tekkinud mõtted paberil välja näevad, saate lugeda järgnevalt.

"Siim elab väga heades tingimustes. Korter on avar, puhas ja hästi sisustatud. Ümbruskond on väärikas: viilkatustega majad ja aiad, korrastatud haljastuselapid, hekid ja tänavaääred (ka korrusmajade ümber). Muidugi oleks selle raha eest Eestis saanud veelgi kuninglikumas korteris elada ... Aga nüüd on selle raha sees ka vähemalt Kopenhaagen, selle lähiümbrus ja palju unistusi.

Siim pole seni kirjutanud oma kahtedest magistrikursustest Kopenhaagenis. Avan veidi tausta. Kui ülikooli ruumides olid nt pühapäevasel päeval pea kõik töökohad tihedalt tudengeid täis, kes arvatavasti tegelesid õppimisega, siis Siim, kes eelmisel päeval oli pikalt mööda maid ja merd ringi liikunud, tegeles kolm päeva järjest asjasaabunud külalisega Eestist. (Kes Siimule külla läheb, saab külalislahkust ilmselt ka ise kogeda. Aga ka seda, et pühapäeval veedab Siim 4 tundi saalihokit mängides. Mulle mängis see kätte võimaluse iseseisvalt näha mitmeid linnaparkisid, nautida pühapäevast linnarahu ja oktoobripäikese paistet, teha rattasõit mööda lähipiirkonna kvartaleid ja viibida lühikest aega kesklinnas.) Umbes nii palju ma mäletan tema õpingutest.

Jalgratas on üks õige liikumisvahend sealsetes oludes. Ja ongi nii, et 15-20 minutiga jõuab kaugele, kesklinna näiteks. Siimu jalgrattaost on tublisti parandanud tema elujärge. Hea on selles suures linnas liikuda kohati kiiremini kui sõiduautod, püüda püsida fooride rohelises laines ja kohalikega foorist foorini "võidu" sõita. Kuigi füüsisest piisaks, jääb võit ikka kohalikele neidudele, sest nad on sõidult ratsionaalsemad ning stardivad varakult ja enesekindlalt juba punasega. Kuid seda kaugeltki mitte iga ristmiku peal. Mingi erinevus nendel ristmikel on, mida ise, rattasõidu edust veidi ähmis olles, algul ei märka.

Pühapäev on puhkuseks. Taanlased töötavad terve nädala selleks, et koguneda pühapäeval koos lastega loomaia väravasse järjekorda. Keda parajasti loomaaia väravas ei ole, need kas jooksevad olematuid kilosid maha või sõidavad ratastel/jalutavad koos lastega linnas ringi. Suletud asutused ja kauplused on reegel, erandeid on imevähe. Tundub, et paljudel inimestel on pühapäeval lihtsalt lahe olla. Välja arvatud sellel süsimusta nahaga mehel, kellele ma kaupluses paki mahla eest 500lise rahaühiku ulatasin.

Nii palju pearätte ja ka siseruumides lohmakaid mantleid kandvaid naisi näha (nii heledama kui musta näonahaga naisi), see vajab harjumist.

Ümbruskonna linnad on hästi valgustatud ja õhtuti väga rahvarohked. Samas lähedal leidub palju esmapilgul rahulikke, vaikseid ja valgustatud kõrvalisi kohti rohkete vaatamisväärsustega. Turisti pilgu järgi hinnates on kõik kõige paremas korras. Ei tea, pole kohalik.

Reis oli mulle mitmes mõttes oluline. Ja turistina ringi liikudes sain rohkem, kui oskasin soovida. Reisimuljetest ei võta ma siinkohal pikemalt kirjutada. Reis on sedakorda jäänud meenutuseks.

Üks mõte selle trepi kohta Siimu blogilehel. Lisaks sellele, et fotol olev trepp ka reaalselt olemas on, on siin tegemist Siimu poolt väga hästi tabatud sümboliga. Pärast trepist üles jõudmist, seal üleval ringi vaatamist ja ennast Kopenhaagenist lahkuma sättides muutus pilt mulle veelgi kõnekamaks."
Loe edasi...

I'm Really CPH-ish Now

Eile oli sündmusterohke õhtu. Algas jälle mõnusa õhtusöögiga, kartuligratään ja jäätis. Seejärel sõitsin rattaga linna ühele sünnipäevale. See oli väga mõnusas kohas - päeval on koht riidepood, õhtul muudeti see aga lokaaliks, DJ ja baarmenidega, pehmete diivanite ja 20-krooniste kokteilidega. Asi ideaalne. Ka päeval on poes väike baarilett, kust saab tellida smuutisid ja mahla, kuid mulle väga meeldis peokoha kontseptsioon, millega sünnipäevalaps sai minu silmis plusspunkte loomingulisuse eest. Kindlasti üks meeldejäävamaid sünnipäevi.

Päris kordaminekuks ma eilset õhtut siiski ei nimetaks. Nüüd tuleme selle juurde, miks ma olen nüüd rohkem kopenhaagenlane kui varem - olen mängus sees. Mäng on järgmine: Kopenhaagenlane ostab ratta, mis on tema sissemakse mängus osalemiseks. Kui sissemakse on tehtud, üritab ta seda võimalikult kaua hoida, enne kui see ära varastatakse. Minu rekord - 1 kuu ja 1 nädal. Päris lõbus oli. Nüüd on mängijal võimalus kas teha uus sissemakse või leida mõne teise mängija mänguvahend. Ratta mittelukustamine on märk sellest, et mängija on mänguvalmis. Kui ratas on lukus, siis tähendab see, et mängija ei soovi hetkel mängus osaleda. Kui varastatakse lukus ratas, siis on võtjateks kasumit otsivad isikud, kes arvatavasti värvivad ratta üle ja müüvad maha. Need ei ole mängijad, kuna nad ei mängi reeglite järgi. Igatahes, kui mängija, kes on sissemaksest ilma, leiab lukustamata ratta, siis ta saab edasi mängida.

See mäng ei ole ainult Kopenhaagenile omane. Asi on veel hullem Tokyos, kus inimesed võtavad iga hommik uue ratta, et tööle sõita ja samamoodi tagasi. Loomulikult ei lukustata võetud ratas, kuna puudub võti lukule, mis ratta küljes on. Nii et mäng käib edasi lõpmatus ringis. Arvatavasti unustasin ma ratta lukustada või ei lukustanud korralikult (ei lükanud piisavalt tugevalt lukku, mistõttu lukukeel hüppas välja). Usun, et oli minu süü, kuna see nüüd selline ratas küll ei olnud, mida keegi võtaks lukustatult. Nii, nüüd, kui ma olen mängus, pean otsustama, kas teha uus sissemakse või jätkata mänguga. Ühest küljest, see on ju kombeks. Teisest küljest... on kõik teised küljed, miks seda ei peaks tegema. Mida teeksite teie? Kas lõpetada nõiaring või veenda ennast, et ma ei saa seda lõpetada ja mõelda printsiibile: "When in Rome, do as the Romans do".
Loe edasi...

Culture Night in Copenhagen

Reede õhtul ja öösel vallutas Kopenhaageni meeletu kultuurilaviin, mis levis üle linna. Tegemist oli kultuuriööga. Kultuuriöö siinses mõttes on väga suur üritus. Kogu linn oli täis inimesi rinnamärkidega, mis maksid 150 EEK ja tagasid sissepääsu kõikidesse sündmusega seotud asutustesse ja tasuta sõidu busside ja rongidega. Üldiselt väga kasulik pilet. Käisin ka ise seda kultuuri kaemas ja ausalt öelda olin üllatunud, kui palju inimesi seda külastas. Siin on kirjas, et mainitud rinnamärgi ostis tervelt 60,000 inimest, lisaks inimesed, kes nautisid tasuta melu kesklinnas ja need, kes arvasid, et maksavad parem 20 EEK igal pool kohapeal sissepääsu eest.

Sündmusi oli linnas rohkem, kui siinolev ruum võimaldab nimetada. Ma ise käisin Taani disainimuuseumis taani praktikalist minimalismi kaemas ja kuulamas, mis Taani parimad DJd suudavad plaadimasinast välja keerutada. Lisaks nägin kesklinnas mitut kontserti, südaööni avatud kaupluseid ja kaupluste aknal elus modelle, käisin kirikus südaöisel missal, mis oli veelgi igavam, arvestades seda, et ma nende Taani keelest midagi aru ei saanud (ega saanud ka minu kõrval istuv rootslanna). Lisaks käisin Snöleopardeni kontserdil. Snöleoparden on kahe-mehe-kultusbänd, kes, nagu välja tuli, teevad vanal vaibal istudes rahulikku muusikat biitide, kitarri ja vana kraanikausiga, ning näevad välja, nagu nad teeksid väga palju kanepit ja neil pole ühtegi muret, kaasa arvatud oma välimuse pärast.

Muuseas käisin ka baaris, millel on lae asemel õlgkatus ja põrandal liiv, kuid see ei olnud osa kultuuriööst, vaid mulle lihtsalt meeldib see koht. Väga õdus. Võib öelda, et see oli osa kariibi kultuurist kultuuriööl. Mainimata üldist atmosfääri, mis linnas valitses, kaasa arvatud küünaldatud tänavaid ja muuseumist kostvat saksofonimuusikat, oli väga mõnus õhtu ja hea meelega soovitan Kopenhaageni kultuuriööd kõigile, kes selle toimumise ajal siin ümbruses leiduvad. Järgmine kord vist järgmine aasta sügisel.

Fotosid mainitud sündmusest leiab siit. User: woco; Pass: woco.
Loe edasi...

B-day Galore

Nagu mõned teist ehk juba teavad, siis eile oli mul sünnipäev. Kuna Maria kolis pühapäeval ka lõplikult sisse, siis otsustasime korraldada väikese koosolemise, kaks ühe hoobiga - soolaleivapidu ja sünnipäev. Nojah, mis meie siin ikka korraldasime, mina korraldasin, mina küpsetasin õhtusöögi, mina kutsusin inimesed ja mina koristasin :) Kõik on aus.
Eilne päev möödus tegelikult väga meeldivalt. Olgugi sünnipäev inimeste väljamõeldis, kuid tore on, kui üks päev aastas kõik sõbrad (nii vanad kui uued kui tuttuued) sind meeles peavad. Korra aastas võib lubada endale seda luksust, et oled kõigil meeles ja naudid seda tunnet. Selle pärast olen tänulik sõpradele ja üritan samaga vastata (alati).

Lisaks sellele, et eile oli meeldiv päev, oli ka imeilus päev. Nagu ka täna. Päikesepaisteline, rahulik, soe päev ja õhtu. Võibolla see soe õhtu oli süüdi selles, et jälle tuli hommikune leht enne, kui viimased külalised olid läinud. See on alati parim märk sellest, et külalised on liiga kauaks jäänud. Kuid sellegipoolest ma kedagi ära ei ajanud ja ausalt öelda, sisimas ei tahtnudki.

Kogu õhtu möödus väga õdusalt (taani, ja muudes skand. keeltes 'hyggelig') ja sõbralikult. Tegin kartuleid rootsi moodi (hasselbakken) ja veidi hõrku kana mehhiko kastmes ja õhtustasin oma 5 parima sõbraga Kopenhaagenist. Väga hygge! Ja väga maitsev! Mul on tunne, et kokku oli lõpuks kuskil 25 inimest. Kuidas nad ära mahtusid, ei tea. Ju siis ongi mul piisavalt suur korter. Muidugi, alati oli 8-10 inimest rõdul, mis mõjus magnetina nii suitsetajatele kui mittesuitsetajatele. Jällegi sooja õhtu kaela.

Sain väga... huvitavaid kingitusi. Õigesse kohta läksid lauajalgpallilaud ja minu esimene potilill, muidugi ka õunastruudel, mis oli väga maitsev. Ka laimirohelisel potilusikal on sümboolne väärtus, nagu ka küünelakiga soovidega kaunistatud küünaldel ja paberisse riietatud lehmal. Rääkimata sellest, et nüüd on mul terve ülejäänud aasta veinivaru kodus.

Kokkuvõttes võib kindlasti öelda, et eilne päev ja õhtu läksid korda. Tänan kõiki sõpru siin ja kaugel!
Loe edasi...

Post Exam

Esimene eksam üle elatud. Applied Business Research kujutab endast lihtsalt õpetust, kuidas lugeda teaduslikke artikleid. Ja neid hinnata. Pealekauba oli see suuline eksam. Nii et lihtne, eks? Ausalt öelda oli küll minu jaoks. Tuupima ei pidanud, ja seda ma ka ei teinud. Kaks erinevat eksaminaatorit oli, väga õnnetul kombel sai mulle neist kehvem. Mitte et inimesel midagi viga oleks, aga teemad, mida tema käsitles, olid umbluud ja kõige mõttetumad. Ja ta ütles isegi loengus "ma ei tea, kuidas seda teemat käsitleda Teiega". Käsitles ikka kuidagi ja see kuidagi kajastus ka eksamil. Nii et filosoofiaeksam oli neil, kes selle eksaminaatori said. Sain lõpuks 7, mis on väga hea.

Ehk oleks aeg tutvustada ka Taani hindamissüsteemi, mis on segane nii välismaalastele kui taanlastele. Skaala on 12, 10, 7, 4, 2, 0, -3. Esimesed 5 on positiivsed ning 0 ja -3 tähistavad läbikukkumist. 0 on juba piisav läbikukkumiseks, aga -3 tähendab, et läks ikka eriti kehvasti. Mis puutub positiivsetesse hinnetesse, siis 12 on pea võimatu saada, selle saab ehk 3% kogu kursuselt. 10 on meie A ja B, 7 on B- kuni C, 4 on C- kuni D ja 2 on E. Nii saab ehk võrrelda, kuigi väga võrreldav Lääne süsteemiga see siiski pole. Tegelikult oli varem teine süsteem, aga tekkis probleem, et Taani süsteemi ei saanud võrrelda Lääne omaga. Siis mõeldi välja süsteem 12st -3ni. Varem oli skaala 13, 11, 10, 8, 7, 5, 4, 2, 00 ja 03 või midagi sellist. Igatahes, normaalne ta kuidagipidi ei ole. Ja 'lihtne' kui omadussõna ka selle iseloomustamiseks ei kõlba. Rääkimata sõnadest 'läbipaistev', 'võrreldav' või isegi 'arusaadav'.

Muidugi tuleb esimese eksami läbimist vastavalt tähistada ja kuna ühel poisil oli veel sünnipäev, siis läksime barhoppingut tegema linna peale. See on ratastega väga lihtne. Ma ei tea, kas ma jäin liiga hilja peale või on postimehed siin väga usinad, aga kui lõpuks koju jõudsin, oli hommikune leht juba tulnud :)

Võib tekkida ka küsimus, et kas ratastega veidi vintis peaga sõitmine mitte väga ohtlik ei ole. Ausalt öelda kahtlesin ka ise selles alguses. Kuid tuleb välja, et kohalikud saavad päris hästi hakkama, kaasa arvatud autor. Siin aitavad kaasa laiad teed, kus on alati ka jalgratastele eraldi rajad. Kuigi purjus jalgratturid võtavad tavaliselt kogu rattatee oma käänulise sõidustiiliga ära ning püstipüsimisega on hädas, siis ollakse väga korralikud teistega arvestamisel. Ma imestan isegi, kui korralik ma olen peolt tulles - nagu siis, kui äsja sõidueksami olin läbinud - iga nurga peal ikka pidurdad, vaatad mõlemale poole; kõik punased tuled ootad ära, isegi kui linn on autodest tühi; ja kiirus on pehmelt öeldes mittekiirustav. Nii et kui kellegil tekib mure selle pärast, siis olge mureta, ohtlikum on sõita päeval kainena.
Loe edasi...

Yet Another Home, Sweet Home

Täna on päev, mil kolisin oma uude korterisse. Kes ei mäleta, siis räägin sellest korterist. Õigemini sain alles võtmed kätte. Kolimisest ei saa rääkida, kuna eile ja täna hommikul oli selline raju, et mul on hea meel, et ma üldse sinna jõudsin. Võtsin kaasa ainult läpaka ja musta pesu. Pesumasina tundmaõppimine oli üks esimesi asju, mis ma korteri sisseõnnistamiseks tegin. Teine asi oli köögilaua kokkupanek. Loomulikult läks mul selleks kaks katset. Kuna eelmine omanik võttis oma isiklikud asjad kaasa, siis tundub koht väga tühi. Kajaga ja puha. Aga kõik vajalik on olemas - köögisisustus, noad-kahvlid, potid-pannid, pesumasin, diivan, voodid, kapid, telekas jne., isegi riidekuivatamisrest. Ja kui mu korterikaaslane järgmine pühapäev oma kolaga sisse kolib, siis on elu jälle rööbastes. Ta elab praegu Lundis, Rootsis, mis on küll teises riigis, aga kuna maid ühendab sild, siis ei ole kolimisest suuremat tüli kui kolides Keilast Tallinna.

Hetkel aga ei saa kolimisest suurt mõnu tunda, kuna teisipäeval on esimene eksam tulemas. Suuline, Applied Business Research. Ootan huviga. Kuid pärast eksamit on mul väike kahenädalane puhkus. Mõtlesin minna uurima Rootsi lõuna- ja Saksa põhjarannikut.

Muide, nüüd on koht olemas, ootan külalisi ;)
Loe edasi...

The Ecologically Responsible Wasteful People

Taani inimesed hoolivad keskkonnast. "Ökoloogiline" on meelissõna, "jätkusuutlik" ei jää samuti palju maha. Ökoloogilised tooted - ehk tooted, mis on kasvatatud ilma väetiste ja insektitsiidideta - on väga populaarsed. Tootjad ja pakkujad ei pelga reklaamida oma loodussõbralikkust. See on ka mõistetav, kui see inimestele peale läheb. Prügi sorteeritakse ja pudelid korjatakse tagasi. Vestas, Taani firma, on maailma üks suurimaid tuuleenergia pakkujaid. Keskkonnasõbralikkus keelel ja meelel.

Kuid puudujääke on mitmeid, nagu olen märganud. Korterelamutel käib näiteks elektriarvestus kogu maja peale ja siis jagatakse see elanike vahel. Selline elu ei pane energiat säästma. Miks ma peaksin lambi toast lahkudes kustutama, kui ma ise selle kulu mõju ei tunne. Pealegi teevad naabrid sama, miks pean mina siis säästma, kui naabrid kulutavad seda rohkem, mida rohkem mina säästan?

Taani inimesed on liiga rikkad, et pudeleid korjata. Siin on plekkpurgi hind 2 EEKi, kuid need lendavad samamoodi prügikasti või täidetakse need sigaretikonidega. Kodus vaikselt õlut juues pannakse need purgid ikka kõrvale, mis käe all terveks on jäänud. Lisaks ei saa siin kõigi pudelite ja purkide eest raha tagasi, kuna paljud on Rootsist sisse toodud ja neil on millegipärast ainult Rootsi, Norra ja Soome pandimärgid. Huvitav, mispärast Taani siinkohal Põhjamaadest välja jääb? Mul on imelik seda tunnistada, aga ka Taani jäätmekäitlus on mõnes mõttes vähem arenenud kui Eestis, mis alles see aasta alustas. Näiteks puuduvad konteinerid pakenditele. Mõne maja juures ei ole isegi paberi ja taarakonteinereid. Samas ei ole sorteerimine seadusega sätestatud, vaid inimesed teevad seda vabast tahtest (kuid tihti ei tee).

Mu praeguses korteris on postkasti jaoks pilu. See tähendab, et kui ma 10 ajal koridori astun, võin liugu lasta kõigi nende reklaamlehtede peal, mis postipoiss pilust sisse surunud on, kuna need ei mahu kõik pilusse seisma. Lisaks piirkonnalehtedele, mida keegi ei loe, sain ma täna brošüürid kahelt toidupoelt, tööriistakaupluselt, mööblipoelt, elektroonikapoelt, ja ühelt poelt, mis müüb kõike ülaltoodut. Need on kõik vähemalt 20-leheküljelised läikivad vihikud. Ja nii iga päev. Eile oli reede, mil tuli ka piirkonna pühapäevaleht, nii et ma sain sõna otses mõttes kilode kaupa pahna, mille ma annetan jäätmekäitlusesse, et nad saaksid trükkida mõne ka ümbertöödeldud paberile.

Siia võib lisada veel ohtra kilekottide kasutamise. Aastatetagusest Hollandis käigust on mul siiani meeles aedik armsa hirvega ning aediku peal oleva sildiga "Plastic bags are death to me". Hollandi keskkonnasõbralikkusest siin ei teata. Liiga palju tüli ei tohi keskkonnasõbralikkus ka tekitada. Siin piisab sellest, et üldiselt hoitakse "ökoloogilist" meelt.
Loe edasi...