Nothing Rotten In The State Of Denmark

Nagu enamus, kes siia neid kirjutisi lugema on jõudnud, teab, siis ma olen lihtne eesti poiss, kes sattus suurde linna oma unistusi täide viima. Pidasin selleks hüppelauaks sobivaks olevat Kopenhaagenit ja linna südames asuvat ülikooli Copenhagen Business School. Eks näis.

Saabusin linna pilvisel kolmapäeval, 27. augustil. Eks lennukiga pilvede kohal lennates võttis päike hästi, nii et kuumasensorid mu jalgades sundisid mind katte alla tõmbama akna pealt. Allapoole pilvi jõudes oli teine lugu. Jah, ilm oli viimastel päevadel kehva, kuid see ei tohiks morjendada, eriti siis, kui oled üksi uues linnas ja nii palju on avastada. Esimesel õhtul käisin kohe üht korterit vaatamas. Tegelikult olid need hoopis kaks tuba à 10 m2, olid nad eraldi, kuid köök ja vannituba olid omaniku korteris. Korter asus kesklinnas, nii linna südames kui veel võimalik (kohe põhishoppingutänava kõrvalt ära keerata). Rent 10500 EEK/kuu. Tundus veidi kallis minu jaoks, nii et ütlesin viisakalt ära. Kuid korteriomanik ise oli väga sõbralik. Pärast mõningast jutuajamist tuli välja, et ta oli Eestis elanud mõne kuu ning see riik meeldis talle väga. Näitas isegi eesti keele õpikut, mis küll rohkem tolmu kogus. Lubas mind aidata korteri otsimisega või millegi muuga, mida mul vaja teada on, nagu nt kõnekaardid või metroo vms. Andsin talle Eesti šokolaadi, mis rõõmustas teda väga. Nimelt ma võtsin kaasa veidi Kalevi maiuseid ja kaks pudelit Vana Tallinna, et mul oleks millegiga tänada inimesi, kes mulle abiks ja sõbraks on. Ja pärast kolme päeva siin tundub, et ma ei võtnud piisavalt palju šokolaadi kaasa.

Esimene päev CBSis. Toimub väike tutvumine inimestega, kelle kõrval istutakse ja rääkima hakkab alatise naeratusega hiinapärase moega mees (kes, tuleb välja, on Singapurist). Tema on meie programmi juhataja ja tundub, et kõige coolim tüüp üldse. Siin ta ongi: http://www.ooi.dk/. Kuigi on raske aru saada, mis ta räägib, tundub ta väga tark, intelligentne ja humoorikas. Mis on ju õige õppejõu primaarsed omadused. Ta julgustab meid "make friends very fast!". Mida me kogu päeva vältel teha üritame. Kella kuuest rändame baari, et juttu jätkata. Kui muusikale lisada 50 üliõpilast väikeses baaris, siis kokku saab ühe väga lärmaka koha. Positiivne oli see, et kuna alustasime kell 6, siis kella 12ks olin juba piisavalt palju õlusid joonud ja hääle ära rääkinud, nii et sai teha varajase lõpu. Läksin läbivettinuna koju, milleks oli väike hostel CPH lennujaama kõrval. Seda pidav austraallane ja tema sõbrad pidasid seal parajasti pidu, nii et sain kiiresti kuivaks. Hostel ise on tore, palju lahedaid inimesi, kuid ikkagi oli kange kihk kolida. Aga korterit mul ikka veel ei olnud.

Järgmine päev viisime läbi H.C. Anderseni muinasjutuvõistluse. Iga grupp pidi etendama neile antud muinasjutu, muidugi rahvusvahelise ärinduse võtmes. Meie grupp ei kasutanud muid abivahendeid, kui me ise. Nii et põhimõtteliselt kirjutasime ise näidendi. 10 grupi seas jäime pärast hääletust kolmandaks. Millest on kahju, kuna esimesed kaks kohta olid auhinnalised. Kuid auhinnaks saadud lagritsalikööri pudel käis hiljem päris jõudsalt ringi, nii et kurta ei saa.



Käisime kogu kursusega paadiga CPH vaatamas. Giid rääkis ka midagi ees, isegi mikrofoniga. Aga ega üle meie tekitatud müra midagi kuulda ei olnud. Ikkagi oli meil liiga palju rääkida. Pole ka ime. Kui iga kursusekaaslasega tutvuda ja rääkida oma 10 minutit, siis matemaatiliselt läheb kogu kursuse peale aega 1290 minutit, ehk 21,5 tundi. Need tunnid pole veel täis, sest ikkagi ei ole ma tuttav vähemalt 2/3.

Üks asi, mis tundub päris uskumatu, on see, et sellel paadil sain endale kuuks ajaks korteri. Tasuta. Kuuldes minu probleemist, pakkus üks kutt mulle kuuks ajaks tuba oma korteris. Siin on 120m2 ja ta elas siiani üksi. Ma teadsin, et kui piisavalt paljudele inimestele kurta, siis kellegil ikka midagi on. Nüüdseks olen siia sisse kolinud ja muidugi andsin talle selle eest pudeli Vana Tallinnat. Kuigi tal oli sel hetkel pohmakas, oli ta tänulik. Aga sellest ei piisa kindlasti. Pean talle vast terve järgneva kuu õllet välja tegema.

Õlu siin, nagu enamus asju, on väga kallis. Hinnasildid on nagu Eestis, aga kurss on 2,1. Nii et on tõesti kallis. Aga Aldi'st saab kuuldavasti 30 Saksa kõige odavamat pilsnerit 240 krooniga. Seda võimalust peab kasutama. Eile osteti paar kasti seda ja mindi ühte parki jooma. Siin võib avalikus kohas juua ja ka ennast kergemat moodi kergendada. Keegi ei vaata viltu, kui pargis põõsas väikest sorri lased. Kui istusime, käisid mustad ja kollased inimesed meid piilumas ja meie pudeleid ära korjamas. Sellest saan aru, aga kui nad meie prügi (pitsakarpe ja pudelikorke) ka korjama hakkasid, ei mõistnud ma enam. Ka taanlased ei osanud seletada. Võib-olla on see tänutäheks selle eest, et nad saavad pudeleid pargis joojate käest. Ja siis omakorda hoiavad pargi puhtana.

Olen alati saanud taanlaste poole pöörduda ja küsida, kui midagi vajan (juhiseid kuhugi, kõnekaarti, toidu kohta, isegi öömaja, nagu tundub). Nii et abivalmidust jagub kuhjaga. Tegelikult on veel inimesi, kes mind on abistanud, kuid keda ma pole veel kohanudki. Eestlased CBSis, kellega ma olen suhelnud vaid virtuaalselt, nõustasid mind juba enne siiatulekut, nii et ma olen ka neile väga tänulik.

Andestage mulle, kui teie arvates kirjutan liiga pikalt. Aga see kirjutamine oli ka mulle meeldetuletuseks, millised lahedad kolm päeva mul on olnud. Pealegi, hiljem ei pruugi ma enam viitsida nii palju kirjutada, nii et üks võib ka pikemaks postituseks jääda.

[Oi, kuidas ma igatsen eesti keelt kõneleda]