Julefrokost - of the Table, the Mood and the Afro

Reedel Kopenhaagenis oli meil kursuse jõulupidu, mida sealmaal tuntakse kui "Julefrokost" ("jõululõuna"). Toimus see hästipeidetud kohas CPH äärelinnas. Pool tundi metrooga ja teine pool tundi otsimist. Isegi kui aadressi kätte leidsime, siis ei olnud seal ühtegi maja, mis baari meenutaks. Lõpuks nägin mina, meie vapper kaaslane Teravsilm, Heinekeni silti, mis reetis õige koha kätte.

Edasi läks nagu ette võiks kujutada: südikad vestlused, hullud peomängud, õlu, akvavit, jõululaud. Jõulupuhvetis püüti olla eht-taanilikud. Taani jõululaud koosneb siis järgnevaist. Esimene ring oli lihtsalt sai, leib (Taanis on samuti musta täisetera rukkileiba), lõhe ja marineeritud kala. Taanipärane tundus sealt vaid remoulade, mille üle oldi (arvestan tooni järgi, kuidas nad "remulaad" ütlevad) millegipärast väga uhked. Minu arvates põhjuseta. Aga ega neile ka kama ei meeldiks. Veidi teemalt kõrvale minnes, andsin ühele itaallannale, ühele sakslannale ja ühele rootslannale kama proovida. Segasin selle keefiri ja veidi suhkruga. Sakslannale meeldis isegi väga, itaallanna kiitis ka või oli lihtsalt väga viisakas ja rootslanna kortsutas kulmu ja vintsutas nina, öeldes, et struktuur on vale. Küll aga läks Vana Tallinn kõigile peale. Pole väga midagi imestada, sest kuigi ta on magus, siis on ta väikeseks napsiks väga mõnus võtta. Negatiivsemat tagasisidet sain ma inimestelt, kes on harjunud napsijooke pudeliga jooma. Kalja ma ei julge pakkuda.

Teiseks käiguks pakuti seapraadi, frikadelle, kartulisalatit (mitte meile omane, vaid kartuliviilud kastmes), ciabattat (taanipärast???). Aga selline peakski siis üks Taani jõululaud olema. Magustoiduks oli mingi vahukoorekreem. Seal pidi sees olema terve mandel, mille leidja saab auhinna. Vaatasin seda kreemi ja see oli mandlitega ääristatud. Küll aga poolikud mandlid. See on siis pool auhinda? Kreem ei läinud selleks ajaks enam väga sisse, isegi mitte kirsikastmega.

Õhtu jooksul sain lisaks Taani jõulumenüüle teada teiste inimeste kogemustest, et nätsu on väga raske püksimööda ja särgi alt üles viia, veelgi raskem on kaks tampooni suus pudel õlut juua ja et Gloria Gaynor on ikka veel IN. Kuigi viimane on üks viiest põhjusest, miks minu meeskond laulutundmisvõistluse kinni pani.

Jõululõuna-õhtut jäi tähistama veel üks lõbus seik. Sain teada, kus on Kopenhaagenis "hästi päevitunud inimeste" klubi. See on koht nimega Afrodisiac. Üritasin sinna sisse saada ja see oleks ka õnnestunud, kui mul sellest kohast ennem villand poleks hakanud, kui pileti ostsin. Rahvast oli vähevõitu ja olemasolev kontingent oli noor ja must. Sellest poleks midagi, mina armastan kõiki inimesi, aga mul oli tunne, et ma ei kuulu sinna. Olin kõige valgem kutt terves klubis, poolpikkade juuste ja ülikonnaga. Tunnet süvendas veel see, kui kaks tursket musta turvameest mind läbi otsisid ja üks küsis: "Y'know this ain't a techno party, right?" Sest valge mees käib ju ainult tehnopidudel, eks ole! Mul ei jäänud muud üle, kui ainult naerda.

Lõpetuseks pean mainima, et saalihokitrenni ajad on väga osavalt pandud laupäeval kella kümneks hommikul...