It's a Sunny Day in Paris

Päike paistab Pariisis. Ma ei pannud päikest tähele kuni praeguseni, mil istun hotellitoas arvuti taga. Aga teadsin, et on päikeseline päev. Minu hommik ei olnud tavapärane. Ärkasin hotellitoas sügavast unest paar minutit enne äratuskella. See ei olnud närvidest. Nägin unes hoopis teisi lugusid. Pigem teadsin, et nüüd on aeg küps, et ärgata ja ennast maailmale näidata sellisena, nagu ma olen. Läksime esitlust tegema täis entusiasmi ja rahulolu. Andsime endast kõik ja toetasime teineteist läbi selle elamuse. Selle üle olen kõige uhkem. Meie esitlus oli tugev ainult sellepärast, et meie meeskonnavaim oli tugev. Tunne, et oled laval mitte üksi, vaid oma kaaslastega, kes sind alati toetavad, kui vaja. Tundsin ennast mugavalt. Kätlesin žüriiliikmeid sõbralikult ja küsisin, kas neile sobib, et eemaldan pintsaku. Sest tundsin end mugavalt ja tahtsin seda ka näidata.

Me ei olnud ainuke esineja. Meiega koos esitasid oma jutu 7 teist meeskonda. Igaüks neist oli eriline. Prantsuse meeskond oli väga disainile suunatud, indoneeslaste esitlus oli väga sõbralik ja värviline, Hiina esindajad keskendusid numbritele. Kõigil oli teatud aspekt, mis eriti hästi välja paistis. Nüüd tuleb oodata, milline külg žüriile enim imponeerib. Pärast närvikõditavat paari päeva on meie töö L'Oreali peakorteris tehtud. Nüüd tuleb lõbu - tuledesäras Eiffeli torn ja Pariisi ööd.

Meeldetuletust, mida tähendab sõna EStrat, saab siit. Miks mitte promoda kaasblogijaid.