Somewhere Between Copenhagen, Vienna and Reality

Istun mõnusasti Viini lennujaamas, ootan kannatamatult rongi, mis mind kesklinna viiks. Ühtlasi mõtlen, et miks lennukitoitu niivõrd kirutakse. Kas Ameerika mandril on see tõesti nii kehv? Mina olen alati rahule jäänud, ja pidevalt isegi meeldivalt üllatunud. Lendasin Austrian Airlinesiga ja mulle pakuti teed, mahla, tükike kooki ja võileib, mille vahel oli midagi magusa hartsho taolist. Meeldiv.

Täna kolisime meeskonnaga. Ma arvan, et olen ehk seletuse võlgu, mis minuga seal tegelikult toimub.

Töötan seal poole kohaga. Eks, kuna mul on ka koolis veel mitu asja lõpetada, siis üle poole koha ei tulekski välja. Ja saan kodust töötada mõnda aega, ning kui vaba päev on, siis ka kontorisse minna. Ma tegelen turundusega, ehk siis kõige sellega, mis külastajaid meie saidile tooks. Mul on nüüd palju rohkem vastutust võrreldes eelmise aastaga. Eks ajad ole ka muutunud. Oleme läinud teise suunda liikuma, ning mul on selle üle hea meel, eriti seetõttu, et mul on suur sõnaõigus selle üle, kuhu suunas me liigume. See on siis, oleme oma suhtlemises muutunud avatumaks ja tähtsustame fakti, et meie toode põhineb pea 100% vabavaral.

Hetkel oleme tagasi ürgses stardijärgus, kus raha pole, aga tahe on suur. Sellisel juhul jääb kaks valikut, kas kohendada tahet väiksemaks, või üritada raha hulka suurendada. Loomulikult tegeleme hetkel teisega, tahe aga aina suureneb.

Täna siis kolisime. Pildil näete kogu meie kontorivarustust, mille kaasa võtsime. Naljatasime samas, et kolime nüüd inkubaatorist "tõelisse maailma".