Jazz Jam Sessions

Mis? Ei olegi kaval-naljakat pealkirja? Kus on sinu fantaasia, Siim? See huumorimeel, millest inimesed tihti aru ei saa (ja kui järele mõelda, siis asja pärast)? Seekord siis konkreetselt. Aga see selleks.

Kopenhaagenis algas eelmisel reedel Vinterjazz. Nimi arusaadav ka mittekohalikele, eks. Mulle meeldib jazz. Pillid, mis on jazziansamblis, sobivad väga hästi üksteisega kokku. See on õige abielu. Ja ma olen viimasel ajal palju käinud jazzi jam-sessionitel. Saksofon, klaver, trummid ja bass on tavaliselt koosseisus. Vahepeal lisaks trompet. Olen märganud, et just need pillid on koos jämmides umbes nagu on tüdrukuga klubis tantsimine. Ei pea olema sama liikumine, kui rütm lihtsalt õige on. Saksofon teeb oma soolot; pianist räägib endaga ja tambib armutult klahve kõigi oma sõrmedega mõnesekundiliste intervallidega, kui ta arvab, et nüüd on õige aeg jälle; bassist laseb näppudega nobedalt keelte peal üles-alla; trummar lööb oma rütmi kindlalt ja regulaarselt, vaheldudes geniaalsete kõrvalekalletega tavarütmist, kuid mitte üldmuljest. Kokkuvõttes, kõik teevad oma asja, kuid kokku õõtsuvad hästi. Klubis tantsimine pole ka mingi valss, kus mees juhib ja naine tunnistab valikuid. Vastupidiselt sellele üritatakse üksteise huvi äratamise eesmärgiga üksteist üle trumbata. Tähtis ei ole koostöö, vaid et tulemus oleks võimalikult imekspandav, aga sobiv.

Jazzi- ja bluusikohtade ventilatsioonita ruumid sobivad samuti üldise atmosfääri ja muusikaga. Bluusibaari Mojo uksel on silt "You can't play blues in an airconditioned room". Kahju ainult, et mu riided pärast seda kaks päeva rõdul peavad seisma. Väärt seda!

Räägiks veel ühest sobivuse tunnet tekitavast elamusest. Juhtus nii, et läksime kirikusse. See oli Vinterjazzi raames korraldatav "öökiriku" kontsert. Kirikus mängiti jazzi. Kõlas huvitavalt, nii et läksime kaema. Ma olen rahul elamuse üle. Kirikud mõjuvad mulle alati veidi liiga mõjuvõimsana, nii et mul on veidi ebamugav seal viibida. Kontserdite jaoks on kirikutes aga väga hea akustika. Jazzi mängiti seekord tšello, kitarri ja akordioniga. Väga mõjus oli, kuna muusika oli aeglane ja viimseni timmitud. Meeshääl, kes küll laulis jazzlaule Jeesusest, kostis üle kiriku ja kokku oli väga hea mikstuur mõnusast rahulikust muusikast selle jaoks väga sobivas esituskohas. Ma ütlen sobiv, sest muusika oli tõesti aeglane ja rahulik. Aeglased olid ka esitajad. Vahepeal tundus, et pausid palade vahel kestavad rohkem kui muusika.