Livin' La Vida Loca en Copenhagen

Turismibüroo "Siimu Unistused" esitleb:

Triinu ja Taavo reisikirjeldus

Jõudsime Taani lennujaama. Jumal tänatud, et Taavo enda fotoka kaasa võttis, sest ilma selleta oleks teistele reisist rääkida üsna igavavõitu. Igatahes, jõudsime lennujaama ja kukkusime kohe fotografeerima nagu õiged turistid kunagi. Põnevus!!!

... Ei, tegelikult põnevus alles algas. Esimene huvitav asi oli meile muidugi metroosõit. Seda just Eestis ei kohta. Metroo oli paras hämming, mõlemas metroo otsas oli suur aken, kuid kuskil ei paistnud juhti, see oli automaatne ning ei vajanud ühest linna otsast teise sõiduks inimese abi. Üks põhilisi asju jäigi silma, et transport oli hästi korraldatud ja me ei mõtle seda, et autodele oli loodud imeliselt head tingimused. Alternatiivid olid liiklusvahenditeks isegi palju meeliköitvamad. Lihtne ja väga kiire oli jõuda näiteks metroo, rongi või jalgratastega oma sihtkohta. Taanlased ise eelistasid ilmselt jalgrattaid, kuna neid vedeles otseses mõttes igal pool. Kõige veidram, arvestades meie kohalikke olusid, oli see, et neid ei lukustatud saja lukuga jalgrattahoidjate külge vaid kasutati läbi kodarate lukustamist. Pealegi olid rattateed samamoodi välja arendatud nagu autoteedki, võis leida kaherattalistele mõeldud valgusfooregi. Suuremate tänavate ääres oli lisaks kõnniteele jalgrattateed, kuhu jalakäijal asja polnud. Taavol oli see õnn, et tuhiseda 2,5 h mööda linna, ilma segavate faktoriteta (nimesid nimetamata). Märkimist väärib, et autojuhid suhtusid ratturitesse austusega.

Siinkohal võiks ära märkida, et autodeks on pigem väiksemat sorti masinad kui suured Hummerid. See muidugi tuleneb sellest, et autodel on suuremad maksud. Autokultuur paistab seal üldse vähe teistsugune olevat. Oli tõesti näha paari valjemalt liikuvat autot, mõnda liikluseeskirjade rikkumist, aga nad on kas selles osas väga tagasihoidlikud või on neil tõepoolest sõbralikum liiklus. Firmade autod on varustatud kollaste numbrimärkidega, nende tagumised istmed on eemaldatud ja võib kasutada ainult esimesi ning sõita teatud kellaaegadel. Eestlased, hoidke Taanist eemale! (sõbralik soovitus tööinimestele)

Kopenhaageni tänavad olid puhtad ning porita. Jala oli lust käia. Välja arvatud siis, kui libe on. Paistab, et libedus on igal pool siiski sama ohtlik. ;)

Pikast reisist oleks vaja ka pikalt kirjutada, aga teeks lühikokkuvõtte Taani vaatamisväärsustest. Külastasime üli..üliüli..ülisuuri kunstimuuseume, käisime Experimentaariumis, kus läbisime spioonikoolituse ja uurisime põhjalikumalt oma kehade võimeid: karjusime lõvisse ja vaatasime, kuidas näeb välja Siim-Taavo (fotod räägiksid siin enda eest). Triin sai lõpuks ka vennale sõlmetriki lahendamisega ära teha. Nägime Merineitsi kuju ära, hullasime koos meremonstrumitega 3D-kinos, rändasime veits kosmoses - no et see tavaline turistivärk. Vaatamist ühesõnaga on..

Ja kui Siimust nüüd rääkida, siis on tast päris kahju. Hea, et ta seda endale lubada saab, kuid Taanis on siiski hirmus kallis. Pakk spagette maksab 21.90DKK, mida võite meie rahasse ümber arvutada, korrutades summa umbes 2,11ga. Üldiselt olid hinnad enam-vähem samad Eesti hindadega, aga siis vales rahaühikus. Siimul on elupaigaga siiski üsna vedanud - hea asukoht (möödasõitvaid ronge oli aknast näha, aga kuulda oli ainult siis, kui Taavo tsuh-tsuh-tsuh tegi), üsna hea Taani hinnaga ning eluks vajalik üüris olemas. Vannituba oli varustatud kahe uksega, ühest sai kööki ning teisest koridori. Lausa luksus, sest ühes kohas oli ruumi kokkuhoiu tõttu dušikabiiniks vaid kaks kardinat ülipisikeses WC-s. Uskumatu!

Kokkuvõttes võib öelda, et päris hea reis oli. Imestamist oli küllaga – Taani on suht veider maa, teatud mõttes. Hea, et Siim on juba kohalik ning teadis sealset elu, sest muidu poleks meil olnud pooltki nii palju imestamisväärset ja oleks täitsa peata kanad olnud. Aitäh, Siim!