My Wheels

Sain endale ka lõpuks rattad alla. Väga vinge pill on mul iseenesest. Selline maksab siin 2100 EEK. Ja kasutatult. Ning see oli väga hea tehing Kopenhaageni kohta. Ma tegin rattapoes vaese inimese näo pähe ja mind viidi tagahoovi, kus seisid mõned kasutatud rattad. Mul lasti isegi proovisõit teha. Taavo võiks nüüd tulla ja mul seda veidi putitada aidata. Võib-olla väikesed spoilerid, ja leegid külgedele, et kiiremini sõidaks.

Ma käisin üks päev ka politseioksjonil, kus ametnikud parseldasid maha hunnikute viisi rattaid. Neid oli vist 100 ringis. Kaduma jäänud, konfiskeeritud ja mahajäetud rattad. Oli paremaid ja oli kehvemaid. Paremad läksid ära 2500 krooniga, pluss käibemaks 24%. Ja kehvemad (ilma piduriteta, roostes, lõhkise kummiga ning lukus) 1200.- + km. Minu pakkumised pakuti kõik üle.

Nüüd pean õppima Kopenhaageni liikluses sõitma. Siin ollakse juba üsna kogenud selles, nii et tihti minnakse ka üle piiride. Näiteks on varajase punase ja varajase rohelise efektid. Esimene töötab põhimõttel "jõuan küll" ja teine põhimõttel "niikuinii läheb kohe roheliseks". Ja valgusfooride ajastussüsteemid ka ohutusele kaasa ei aita, kuna enamasti läheb roheliseks täpselt siis, kui teisel on punaseks läinud, ilma mingisuguse vaheta. See tuletas mulle meelde anekdooti rekkajuhist ja Žiksijuhist. Pärast kokkupõrget tunnistusi andes küsiti, et miks nad teisele teed ei andnud. Žiguli juht ütles, et "Ma mõtlesin, et jõuan veel üle." Rekkajuht oli aga mõelnud "ei jõua sa midagi." Üritan liigeldes vältida Žiguli juhi mõttelaadi, kuniks mu jalgrattal NCAPi 5 tärni ei ole.