Salsa!

Eile oli päris lõbus. Käisin ühel soolaleivapeol. Need olid minu kursakaaslased ja neil on liiga lahe korter koolile naeruväärselt lähedal. 2 minutit kõndida. Alguses, kui vaatasin kaardilt, kui lähedal see on, siis olin kade. Ja kui korterit ennast nägin... Omanikud olid lahedad inimesed. Tutvusin ka programmiga nimega Singstar. See on üks mäng PS3-l. Põhimõtteliselt karaoke. Punkte saab vastavalt sellele, kui täpselt nooti laulad. See oli õhtu nael.

Meeldiv üllatus oli, et meie kooli lähedal on ladina klubi nimega Havana Club. Öö läbi salsa muusika. Omanikud ja paljud külalised on ka Ladina-Ameerikast. Eestis sellist kohta vist ei ole. Meil on üks portugali poiss kursusel. Ta vingus küll, et jama koht ja talle see muusika ei meeldi ja nägu oli pidevalt krimpsus. Samas oli ta esimeste seas tantsupõrandal. Kogu õhtu oli ta nägu krimpsus, aga silmad ja keha rääkisid vastupidist, kui ta suu. Seda oli huvitav vaadata. Aga temperamendi vastu ikka ei saa.

Üllatusin ka selle peale, kui äkitselt sooviti üle kogu klubi (see oli väike klubi, paarkümmend inimest) soovi ühele tüdrukule, Eestist! Mingil põhjusel teeb teise eestlase kohtamine siin meele ikka rõõmsamaks. Olgu see grupp turiste, pelgalt buss eestikeelsete kirjadega, kaastudeng CBSist või tänava peal kuuldud eesti keel. Hiljem tuli välja, et kuigi Eesti kodanik, siis see neiu oli venekeelne ja tema vanemad olid taanlased. Eesti keelt oskas vähe, kuid üritas siiski, kuna ka tema oli üllatunud teist eestlast nähes.

Muide, viimastel päevadel on mul tekkinud imelik kiiks. Kuna ma mõtlen siiski eesti keeles, siis vahepeal, teistega rääkides, tuleb mul mõnikord iseenesest eestikeelsed laused välja. Ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks end inglise keeles väljendada, vaid millegi pärast ei kontrolli ma end. Ma ise olen mõelnud, et see on võibolla sellepärast, et ma olen inimestega lähedasemaks saanud ning kuna ma olen harjunud oma sõpradega rääkima loomulikult oma emakeeles. Kui inimestega suhtled vabalt, siis vahel läheb keel liiga vabaks ja sa ei mõtle, mida ütled. Igatahes on see fenomen päris naljakas ja teised jäävad lolli näoga otsa vahtima pärast ("What was that?").

Tüüp, kellega praegu korterit jagan, on Lasse. Siin ta on, omas elemendis: