Non-Danes from Copenhagen Take Sweden by Storm

Pealkiri kõlab uudisena, aga uudis see siiski ei ole. Nimelt sai sõpradega vahepeal Rootsis käidud. Kuna Rootsi-Taani koostöö sujub hästi, siis on siin võimalik endale soetada üsna soodne kahepäevapilet piiramatus koguses rongisõidule Öresundi piirkonnas, mis hõlmab Taani Kopenhaageni ümbrust kuni üles Helsingørini ja Rootsis Malmöst Helsingborini. Rannikualad, ühesõnaga.

Niisiis, mina, Jonathan (SWE) ja Manuel (GER) läksime Rootsit avastama. Minule on Edela-Rootsi avastamata maa, Manuel pole üldse Rootsis käinud. Jonathanile oli see kodumaa, kuid Stockholmist pärinevana oli ka tal uudistamist palju. Kõigepealt võtsime käsile Taani osa. Sõitsime rongiga põhja Helsingöri, mis on väike vana sadamalinn. Põhivaatamisväärsus on Taani paremuselt teine loss, millele tegime ringi peale. Holger Danske magab seal. Muidu oli Helsingøri väga armas linn, vanade väikeste majadega, kuid ta on väga väike ja unine. Siiski, linnas asuv "Taani vanim pagar" oli arvatavasti ka Taani parim pagar. Mina ei imestanud, et ta ikka töötab.

Pileti hinna (159 DKK) sees oli lisaks rongisõidule ka praam üle väina Helsingborgi. Helsingborg on suurem linn, aga see, mis vaatamist väärt oli, sai ka kahe tunniga ära vaadatud. Kuna see oli meil ühepäevareis, siis ehk kiirustasime ka veidi. Aga käisime ära Rootsi oma burgeriketis - MAX Burgers. See oli veidi parem kui McDonald's, kuna toit nägi välja, nagu oleks ta päris. Ja maitse ei olnud ka kummi. Iga menüü juures oli CO2 hulk, mida selle eine tegemisel õhku lastakse. Lubadus keti poolt oli, et iga kilo korvatakse. Ühe MAX eine tegemisel emiteeritakse näiteks 5+ kg CO2.

Helsingborgi suurim vaatamisväärsus on Kjärnan, mis on oma 100 m kõrge tornlinnus. Lihtsalt üks suur ristkülik keset mäge, mida kasutati omal ajal üle lahe Helsingøri poole piilumiseks, et kas taanlased midagi kavalat ei plaani. Ja kui plaanisid, siis oli tornlinnuses hea peitu pugeda ning vibude ja ambudega tuld anda. Kuigi väga palju laskeavasid seal küll ei olnud. Üldse tundus kogu torn väga üksluine. Vaade aga oli hea ülevalt.

Lund, mis oli meie järgmine peatuspunkt, sai üsna põgusalt üle vaadatud, kuna ega seal peale üsna suure ülikooli midagi muud ei ole. Peatusime seal tegelikult vaid selleks, et Jonathani sõnul olid seal ühes pagaritöökojas ühed hõrgutised, mida kindlasti pidi proovima. Nende "neegripallide" konfeterii oli aga kahjuks oma uksed sulgenud.

Malmö, mis on üks Rootsi suuremaid linnu, sai ka ära kaetud. Rootsi kõige kõrgem ehitis, Pöörlev Torso, asub Malmös ja muidugi pidime ka ise selle ime tunnistajaks olema. Oli küll peadpööritavalt kõrge Skandinaaviamaade kohta, kuid asus täielikus üksinduses Malmö äärelinnas poolsaare peal. Eks vaade üle lahe Kopenhaagenile tegi korterid seal seetõttu veel hinnalisemaks, kuna ei olnud teist nii kõrget ehitist seda segamas. Küll aga oli Torso läheduses küllap vist rikaste linnaosa, sest seal paiknesid küllaltki eripärase arhitektuuriga ja väga korrashoitud ümbrusega majad. Üldmulje majadest meenutas üksteise otsa visatud kaste. Poolsaare peal oli aga kai "to die for". Kui tuul välja arvata, siis on see arvatavasti üks parimaid kohti kogu Rootsis, kus elada. Stiilsed majad, mõnus ümbruskond, kai, rand, jahisadam, päike, meri, vaade merele vastu päikeseloojangut. Kuid sellegipoolest, sall ja tuulejope kuluvad ära siin elades. Lugesin, et Zlatan Ibrahimovic ostis endale Malmösse 49 miljoni SEKi eest maja. Ma ei imesta, kui see siinkandis on.

Kuna piletid kehtisid kaks päeva, siis võtsin Jonathani käest pileti ja käisime sama ringi järgmine päev mu isaga, ainult teises suunas. Käidud radu uuesti käies märkad imelisi asju, mis esimese korraga tähelepanuta jäid. Ma ei ütleks, et sama reisi tehes kuidagiviisi kordamise tunne tekkis. Pigem jälgisin, mis minu jaoks varem peitu jäi ja uurisin asju, mis varem uurimata jäid. Käisime isaga Helsingborgi kirikus. Seal oli parajasti kontsert käimas. Mängiti Arvo Pärti sümfooniaid.

Huvilised leiavad kõik pildid siit.